XXVI armeekorpus vallutab Kirde-Eesti. Ettevalmistused Tallinna kaitsmiseks ja vallutamiseks

10.–20. august


Kõrgemad väejuhatused


10. augustil

hindas väegrupi Nord kindralstaabiülem rindeolukorda: „18. armee rindelõigus võitles XXVI armeekorpus ebasoodsas liigenduses, mis on tingitud olukorra arengust. Püssi lõigus, kus vaenlasel on tugev suurtükivägi, toetab maastik vaenlase kaitsetegevust. Võib eeldada, et 254. jalaväediviisi tulistatakse ka merelt. On võimalik, et Friedrichi lahingugrupi löök Rannapungerja suunalt ja sealt kirdesse leevendab olukorda. 18. armee loodesuunal näib vastane vähemalt põhjalõigus vastupanu osutavat. [18.] armee siia siirdud jõudude nõrkus ei luba takistada tema kaitse tugevdamist [uute] positsioonide rajamisega. Kahjuks peab arvestama, et meie jõud on liiga nõrgad selleks, et mõlemal tiival üheaegselt (aktiivselt) tegutseda.“

Väga edukas polnud ka 4. tankigrupi pealetung. Punaarmee kaitses end sügavalt liigendatud tugevatel positsioonidel, mille osa punkreid olid relvastatud suurtükkidega ning mida julgestasid miiniväljad ja muud tõkked. Sillad olid õhku lastud, teed eriti metsades olid väga soised. LVI armeekorpus vallutas Luugast lõunas hulga punkreid; 23-st tuvastatud suurtükipatareist suutis lennuvägi hävitada üheksa.

Punaarmee loodesuuna ülemjuhatuse sõjapäeviku järgi kaitses 8. armee 10. laskurkorpus Tallinna suunaga lõunasse, 11. laskurkorpuse riismed, s.o 11. ja 125. laskurdiviis, koos 118. 268. ja 48. laskurdiviisiga aga taganesid Purtse jõe ja Murakasoo joonele. 10. laskurkorpusel oli kell kaheksa õhtul kokkupuude vaenlasega Sigula-Vahastu joonel.


11. august

Keskpäeval teatas väegrupp Nord maaväe [ülemjuhatuse] operatsioonide osakonnale oma plaanidest seoses 18. armee pealetungiga:

1) XXVI armeekorpuse pealetungi üle maasilla itta [s.o Soome lahe ja Alutaguse soode vahel] jätkatakse esialgu kolme diviisiga, et vaenlane võimalikult kiiresti Narvani tagasi paisata ning sellega julgestada Tallinna ja Lääne-Eesti operatsiooni tagalat.
2) Pärast Püssi lõigu vallutamist saadetakse üks diviis Tallinna suunale.
3) Pärast Jõhvi vallutamist suunatakse läände veel üks diviis. Viimane diviis jääb Narva suunale, et siduda vaenlast ja ühineda [teisel pool Narva jõge] XXXVIII armeekorpuse diviisidega, nii et 4. tankigrupi põhjatiival saab olema kolm jalaväediviisi.
4) Tallinna operatsioon teostatakse nelja jalaväediviisiga. Tallinna pealetungi algusaja määrab vajadus anda 18. armee diviisidele mõned puhkepäevad.

(Tallinna vallutamiseks jäeti lõpuks siiski kolm diviisi, neljandat asendas Friedrichi lahingugrupp.)

Õhtul kell kaheksa teatas 18. armee kindralstaabi ülem Nordi kindralstaabi ülemale, et XXVI armeekorpuse ees kaitseb vaenlane end visalt ja meeleheitlikult. Kinnipüütud raadiosõnumitest oli jäänud mulje, et kui Narva suunalt uusi jõude juurde ei tooda, lõpeb vaenlase jõud mõne päevaga. Loodeti, et järk-järgult muutub märgatavaks ka Friedrichi grupi surve Peipsi loodenuka suunalt. Jõhvi vallutamise järel kavatses armee 254. jalaväediviisi tagasi tõmmata. Kindralstaabiülem avaldas veidi pilkamisi lootust, et XXVI armeekorpuse surve aitab lõpuks ka [piki Peipsi idakallast ründaval] 58. jalaväediviisil oma tagasihoidlikkusest üle saada.


Wilhelm Hasse (1894–1945), 1940–1942 18. armee kindralstaabi ülem, 1942 ülendati kindralmajoriks. 1943–1944 oli ta 30. jalaväediviisi ülem, juulist 1944  jaanuarini 1945 II armeekorpuse juhataja (korpus võitles 1944. a. augustis ja septembris Emajõe rindel). Augustis 1944 ülendati jalaväekindraliks. Märtsist 1945 oli 17. armee ülemjuhataja Sileesias. Sõja lõpus langes Nõukogude sõjavangi, suri haavadesse.
Foto: https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Wilhelm_Otto_Oswald_Hasse.jpg
4. tankigrupi rindelõigus teisel pool Peipsit õnnestus XXXXI ja I armeekorpuse läbimurre vastavalt 1. tankidiviisi ja 11. jalaväediviisi rindesektoris. 1. tankidiviis tõrjus vaenlase vasturünnakud ja hävitas 64 tanki, neist seitse ülirasket (KV). Kuid LVI armeekorpuse SS-politseidiviis ja 269. jalaväediviis liikusid edasi väga aeglaselt.

Väegrupp Nord andis korralduse jaotada talvised majutuskohad väekoondiste vahel ning
määras sellega seoses 18. ja 16. armee huvipiirkonnad. Lootus sõja kiireks lõpuks oli
kadunud.

Punaarmee loodesuuna ülemjuhatuse andmetel asus vaenlane 11., 48., 268. ja 125. diviisi rindelõigus kaitsesse. Samal ajal tungisid sakslased Maidla mõisa juures kuni ühe kilomeetri sügavusele Punaarmee rindesse.
Maidla mõis Virumaal 2010. aastal. Urve Rukki foto. Eesti Rahvusarhiiv, https://www.ra.ee/fotis/index.php/et/file/image?id=702109


12. augusti

õhtul teatas 4. tankigrupi ülemjuhataja, et saatis XXXXI armeekorpuse alluvusse oma viimase reservi, 8. tankidiviisi, kuid et Punaarmeel on Kotlõ juures vähemalt üks diviis ja Sõrkovitsõ juures (40 km Kingissepast idas) on üks Punaarmee tankidiviis juba 1. tankidiviisiga lahingus, palus ta suunata alates 15. augustist oma tankigrupi alluvusse Relva-SSi Totenkopf-diviisi. Õhtul kandis väegrupi Nord ülemjuhataja sõjapäevikusse teate pealetungi soodsast edenemisest Leningradi suunal. I armeekorpuse läbimurre oli 30 km sügavune, XXXXI armeekorpusel aga 20 km sügavune ja 18 km laiune. Kuid XXXVIII ja LVI armeekorpuse edasiliikumine oli takerdunud, neid takistasid vaenlase kindlustused ja visa vastupanu.

Punaarmee loodesuuna ülemjuhatuse teatel ründas vaenlane Kirde-Eestis kuni kahe jalaväediviisi jõuga ning tankide, soomukite ja lennuväe toetusel, survestades 11., 48., 118. ja 268. laskurdiviisi positsioone; diviisid kandsid suuri kaotusi. Pärastlõunal peeti ägedaid lahinguid Lepiku – Voorepere – Kohtla mõisa ning Hiiesoo ja Kadassoo vahelise maasilla joonel. 125. diviisi lõigus Peipsi ääres ründas Punaarmee loodesuuna ülemjuhatuse andmeil samuti kaks jalaväediviisi (tegelikult rügemendisuurune Friedrichi lahingugrupp). Kell neli pärastlõunal hoiti joont Kurust (Peipsi järve kaldal) põhja ja loodesse. Selleks ajaks oli Punaarmee lahingusse saatnud kõik oma reservid Kirde-Eestis.

13. augusti

keskööst alates nihutati väegrupi Nord tagalapiirkonna põhjapiir joonele: Polotski-Pihkva raudteeliin kuni Tšerjohha jõeni, sealt üleminek 10 km Pihkva-Tšerjohha joonest kagus kuni Tšerjohha suudmeni (Velikaja jõel), sealt raudteeülesõidukohani 12 km Pihkvast läänes, siis piki Pihkva järve edela- ja läänekallast kuni Võõpsuni, sealt Otepää – Võrtsjärve lõunatipp – Mõisaküla ja endine Läti-Eesti piir kuni Liivi laheni. Varsti paigutati väegrupi Nord tagalapiirkonna juhataja peakorter Võrru ja Väimela mõisa, kuhu see jäi kuni 1944. aastani.

Pärastlõunal teatas 18. armee ülemjuhataja, et Tallinna vallutamine ainult 254., 61. ja 217. jalaväediviisiga  pole võimalik. 254. jalaväediviis oli kandnud Rakvere ümbruse lahingutes kaotusi, 61. jalaväediviisi kaotused alates sõja algusest olid seni kõige suuremad; 217. jalaväediviis ei olnud oma pealetungivõimet tõestanud. Kindral von Küchler arvas, et nagu 291. diviis tõukas asja liikuma Rakverest ida pool, nii võiks tal olla otsustav roll ka Tallinna all. Ülemjuhataja lisas, et ta hakkab puudust tundma Eestis hästi võidelnud 93. jalaväediviisist. Seoses eelseisva Tallinna pealetungiga nentis ta, et „kangekaelsuse juures, millega venelane kaitseb oma allesjäänud alasid ja positsioone ilma üldist olukorda sageli arvesse võtmata, peab eeldama, et tema läänegrupp (10. laskurkorpus) kaitseb Tallinna koostöös mereväega vägagi visalt.“

Õhtul teatas väegrupi ülemjuhatus 4. tankigrupi ja 18. armee operatsioonide osakondadele, et pealetung Ilmeni järvest läänes XXXXI armeekorpuse lõigus nõuab pidevalt lisajõude. Eriti oli puudu jalaväest, mida motoriseeritud armeekorpusel oli vähe. Väegrupp palus 18. armeel jätta üle Narva jõe ründama kaks diviisi ja leppida rünnakuhoo mõningase aeglustumisega Tallinna suunal. Kell 11 õhtul teatas maaväe ülemjuhatuse operatsioonide osakond, et nõustub kahe 18. armee diviisi suunamisega Narva peale. Samal õhtul nentis väegrupi Nord ülemjuhataja, et pealetung Leningradi suunal on soikumas ja tegi vägedele ettepaneku kaitsesse asuda. 4. tankigrupi ülemjuhataja kindralooberst Erich Hoepner palus veel ühe päeva pealetungi jätkamiseks. XXXXI korpuse 8. tankidiviis puhastas vallutatud ala, ent rasked maastikuolud ja tugev vastane olid korpuse peatuma sundinud.


Erich Hoepner  (1886–1944), 1940–1942 4. tankigrupi ülemjuhataja, 1940 ülendati kindralooberstiks. Teenis Reichswehri ratsa- ja hiljem soomusväes kindralstaabiohvitserina. 1939–1940 sõjas Poola ja Prantsusmaa vastu XVI armeekorpuse juhataja. Jaanuaris 1942 tagandati ja saadeti erru, sest oli käskinud Punaarmee talvise pealetungi ajal Hitleri käsu vastaselt oma vägedel ettevalmistatud positsioonidele taganeda. Mõisteti Hitleri-vastases vandenõus osalemise eest süüdi ja hukati. Foto aastast 1939: Bundesarchiv, Bild 146-1971-068-10 / CC-BY-SA 3.0, CC BY-SA 3.0 de, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=5482616



Maaväe ülemjuhatuse (OKH) läviohvitser väegrupi Nord juures kindralstaabi ooberstleitnant Rudolf Langhäuser (1900–1976) ütles, et väegrupp Nord peab toime tulema olemasolevate vägedega, sest Moskva operatsioon algab septembri alguses. Kolmest jalaväediviisist peab piisama Tallinna vallutamiseks. Kui väegrupp Nord arvab, et seda on vähe, siis peab maaväe ülemjuhatuselt küsima, kumb on tähtsam, kas Leningradi või Tallinna vallutamine, kuid küsimusele vastamine on Wehrmachti ülemjuhatuse (OKW) pädevuses. OKH kindralstaabiülem oli teadlik vägede väsimusest, suurtest kaotustest, kavandatust palju suuremast laskemoonakulust ning diviiside väikesest lahingutugevusest (diviiside lahinguosad olid kandnud suuri kaotusi).

Punaarmee loodesuuna ülemjuhatuse andmetel oli 8. armeel Eestis sel ajal veel seitse laskurdiviisi, millel oli isikkoosseisu kokku mitte rohkem kui kolme diviisi jagu. Sakslastel oli samal ajal viis diviisi. „Niisiis, nagu osutatakse Põhjarinde sõjanõukogu 12. augusti ettekandes nr. 03092 Punaarmee kindralstaabi ülemale, ei ole vastase jõudude ülekaal diviiside arvu poolest suur, küll on aga seda isikkoosseisu poolest. Seda põhjendab asjaolu, et meie üksused on automaatrelvade poolest alakomplekteeritud (enamikus laskurpolkudes 6–9–12 raskekuulipildujat), puudu on suurtükkidest (kaks-kolm divisjoni laskurdiviisi kohta) ja samuti isikkoosseisust (näiteks 125., 48. ja 22. NKVD laskurdiviisis ning mitmes teises on ainult 500–1200 meest). See seletab meie vägede tegutsemise raskeid tingimusi [---] ennekõike peamistes suundades“. [---] „Eesti lõigus kujutab võimalus meie nõrgestatud 10. laskurkorpuse hävitamiseks Tallinna piirkonnas endast ohtu Hanko rindelõigule ning asetab halbadesse tingimustesse Balti laevastiku ...“

14. augusti

õhtul kell kolmveerand kümme andis väegrupp Nord 18. armeele korralduse jätkata pealetungi üle Narva jõe 93. ja 291. jalaväediviisiga. 18. armee teatas, et suunas 254. jalaväediviisi, mis seni oli allunud XXVI armeekorpusele, Tallinna pealetungiks valmistuva XXXXII armeekorpuse alluvusse.

15. augusti

õhtul arutati väegrupi Nord peakorteris jõudude rühmitamist. Ülemjuhataja otsustas pöörata 4. tankigrupi itta Krasnogvardeiski (Gattšina) peale ning selle senise vasaku tiiva pidi üle võtma 18. armee koos XXVI armeekorpuse ja lisaks allutatava XXXVIII armeekorpusega. 4. tankigrupi parema tiiva LVI armeekorpus kavatseti allutada 16. armeele. 4. tankigrupi ülemjuhataja väitel ei saanud ta niiviisi pealetungi Leningradile jätkata, kuid väegrupi ülemjuhataja otsusel pidi XXXXI armeekorpus enne pealetungi jätkamist ära ootama, kuni 18. armee XXVI armeekorpus ületab Narva jõe. Seejärel käskis 4. tankigrupi ülemjuhataja XXXXI armeekorpusel jääda Volossovo-Begunitsõ joonel kaitsele. Kuid õhtul kell 21.50 teatati Hitleri käsust võtta väegrupilt Mitte üks armeekorpus ühe tanki- ja kahe motoriseeritud diviisiga ning allutada see väegrupile Nord. 23.55 sõnastas väegrupi Nord ülemjuhataja oma korralduse 18. armeele: rünnata XXVI armeekorpusega (93. ja 291. jalaväediviis, viimane ilma Pärnus asuva Hippleri lahigugrupi tuumiku, 504. jalaväerügemendita) üle Narva jõe raskuspunktiga Kingissepa suunal. Narva jõel allutada 18. armeele 58. jalaväediviis, kaugemas plaanis ka XXXVIII armeekorpus. 18. armee ülesandeks määrati 4. tankigrupi põhjatiiva kaitsmine ning Soome lahe ranniku vallutamine Narva-Jõesuust Peterhofini.

16. augustil

kell 18.20 teatas 18. armee: „XXVI armeekorpuse rünnakuga üle Rakvere itta vallutati bensiini ja toorõli tootmiseks tähtis Põhja-Eesti põlevkivipiirkond, mille põlevkivitoodang ulatus 1940. aastal 1,8 miljoni tonnini ning millest toodeti aastas 180 000 tonni toorõli ja 25 000 tonni bensiini.“ Võrdluseks: Narva peale liikuv 93. jalaväediviis hindas oma ühe päeva kütusevajaduseks 30 m3 (mida ta küll enamasti ei saanud). (Bensiini kuupmeeter kaalub ca 0,7, nafta kuupmeeter 0,8 tonni.)

Kiviõli põlevkivitööstus 1930. aastatel. Carl Sarapi foto. Tallinna Linnamuuseum,  TLM F 9787:126https://opendata.muis.ee/object/2846356

Samal ajal teatas 4. tankigrupi ülemjuhatuse operatsioonide osakond, et 1. ja 8. tankidiviisi ees on märgata Punaarmee rinde lagunemist. Punaarmeelased tulevad 50–80-mehelistes gruppides üle rindejoone ja lasevad maha oma komissare. 6. tankidiviisi lõigus on veel üksikuid vastupanukoldeid. XXXXI armeekorpus pidi veel samal päeval jõudma Volossovo-Begunitsõ maanteeni. 4. tankigrupi ülemjuhataja otsustas, et vaatamata ohule tiibadelt lubatakse korpusel edasi tungida, aga mitte rohkem kui 10 km päevas. Krasnogvardeiski (Gattšina) vallutamine oli ka poliitiliselt tähtis.

Punaarmee kõrgema ülemjuhatuse peakorter (Stavka) andis sel päeval käsu nr. 170 võitluseks arguse ja desertöörlusega:

1. Komandörid ja poliittöötajad, kes lahingute ajal on rebinud oma vormidelt eraldusmärgid ja tagalasse deserteerunud või end vaenlasele vangi andnud, lugeda kuritahtlikeks desertöörideks, kelle perekonnad arreteeritakse kui vandemurdjate ja kodumaareetjate perekonnaliikmed, ning kohustada kõiki kõrgemalseisvaid komandöre ja komissare sarnaseid juhtivkoosseisu liikmetest desertööre kohapeal maha laskma.

2. Vaenlase piiramisrõngasse sattunud üksustel ja allüksustel võidelda ennastohverdavalt kuni viimase võimaluseni, hoida sõjavarustust nagu oma silmatera ning läbi murda omade juurde läbi vaenlase tagala, tuues hävingut fašistlikele koertele. Kohustada iga sõjaväelast vaatamata tema teenistuslikule seisundile nõudma kõrgemalseisvalt ülemalt, kelle üksus on sattunud piiramisrõngasse, võitlemist viimase võimaluseni, et läbi murda omade juurde, ja kui niisugune ülem ja osa punaarmeelasi vaenlasele vastupanu organiseerimise asemel eelistavad end talle vangi anda, hävitada nad kõigi vahendite, nii maa-, kui ka lennuväega, aga end vangi andnud punaarmeelaste perekonnad jätta ilma riiklikust toetusest ja abist.

3. Kohustada diviisiülemaid ja -komissare viivitamatult ametikohtadelt tagandama pataljoni- ja polguülemaid, kes lahingu ajal poevad peitu varjenditesse ja kardavad lahingut lahinguväljal juhtida, alandada nende ametikohta nagu mõnel isehakanul, degradeerida reameesteks, aga vajaduse korral lasta kohapeal maha, edutades nende asemele julgeid ja mehiseid inimesi nooremohvitseride või silmapaistnud punaarmeelaste seast.

See käskkiri oli üks tõukejõude punaarmeelaste surmapõlgavale vastupanule, mida sakslased ikka ja jälle imeks panid.

17. augusti

keskhommikul teatati maaväe ülemjuhatuse (OKH) hinnangust olukorrale väegrupi Nord rindelõigus: XXVI armeekorpus peab rünnakut jätkama ning vajadusel ja olukorrast tulenevalt loobuma rünnakute hoolikast ettevalmistamisest. Punaarmee korrastatud taganemine võinuks muutuda operatsiooniks XXXXI armeekorpuse vasaku tiiva vastu. Uute jõudude suunamise vastu Narva jõe idakaldale rääkis mitu asjaolu:
1) operatsiooniliselt oli pealetung Novgorodi juures soodsam;
2) uued Narva jõele viidud jõud ei pruukinud vaenlase tugeva vastupanu tõttu olla võimelised säilitama oma mobiilsust;
3) varustusraskused.
Kell 10 hommikul vallutas 1. jalaväediviis koos 58. jalaväediviisi osadega Kingissepa. Loodi sillapea Luuga jõe läänekaldal. Kell 11.50 teatas 18. armee operatsioonide osakond Narva vallutamisest. Kell 12 olid 291. jalaväediviisi rekkeüksused jõudnud Narva-Jõesuhu. Õhtuks moodustati sillapea Narva jõe idakaldal Ivangorodis.

18. augusti

keskkööl allutati XXXVIII armeekorpus 18. armeele.

Õhtul kell pool üksteist kirjeldas väegrupi Nord kindralstaabiülem olukorda: XXXXI armeekorpuse ees oli vastupanu järele andnud. Siiski polnud see märgiks, et Leningradist edelas oleks vaenlase kaitse kokku varisenud. 8. armee riismed koos Narva ja Luuga jõe kaitseliini osadega olid ikka veel Narvast kirde pool. Ka õhurekke märgatud liikumine Leningradist läände ja edelasse andis tunnistust, et vaenlase kaitsetahe püsis ja see võis väljenduda rünnakus XXXXI armeekorpuse põhjatiiva vastu. Kui XXXVIII ja XXVI armeekorpus  õnnestunuks panna liikuma kirdesse, pareerinuks see ohu tiivale. Võitlused Narva juures ja Narva jõe idakaldal olid kka veel väga visad. Tänu VIII lennuväekorpuse kohalolule võis kõnelda teatud õhuülemvõimust, kuid sellegipoolest polnud välistatud vaenlase õhujõudude kontsentreeritud sekkumine maismaalahinguisse.

18. armee kandis ette, et lahingutes Rakverest Narvani võeti 6.–18. augustil 6578 vangi ja saadi sõjasaagiks 44 suurtükki.

19. augustil

teatas 4. tankigrupi ülemjuhataja kindralooberst Hoepner, et 18. armee aeglase edasiliikumise ja 4. tankigrupi tiivajulgestuse puudumise tõttu võib ta olla sunnitud peatama XXXXI korpuse edasiliikumise. See annaks vaenlasele aega jõudu koguda ja uuesti kaitsesse asuda. Korpusejuhataja soomusväekindral Georg-Hans Reinhardtile (1887–1963) tegi muret kaotuste tõttu kahanenud lahingujõud: edasiliikumine oli võimalik ainult liikumishooga, kindlustatud positsioonide vallutamine enam ei õnnestuks. 18. armee saabumine oli hädavajalik, et XXXXI korpuse üksused ei peaks ise tagama tiivajulgestust. Korpusejuhataja viitas väegrupi Nord 19. augusti juhtnöörile, mis käskis 18. armeel rünnata üle Kingissepa kirdesse ja julgestada 4. tankigrupi tiiba. Selle juhtnööri kohaselt pidi 4. tankigrupp haarama Krasnogvardeiski ümbrust, kuid ei tohtinud ületada Marino-Taitsõ-Võssotskoje-Peterhofi joont. Esialgu polnud plaanis tanki- ja motoriseeritud rünnak tööstuspiirkonnas Leningradist edelas ning linnalahingud Leningradis endas. Otsus edasise tegevuse üle Leningradi suunal oli Hitleri langetada. 18. armee pidi liikuma üle Kingissepa kirdesse. Tee Kingissepast Krasnoje Selosse oli vaba alates Bolšije Kortšanõst. Õhtul teatas 18. armee ühenduse saavutamisest XXXVIII armeekorpuse 58. jalaväediviisi Kreipe lahingugrupiga.

Ooberstleitnant Heinrich Kreipe (1895–1976) oli sel ajal 58. jalaväediviisi 209. jalaväerügemendi ülem. Ta sõdis kuni 1943. aasta sügiseni Leningradi rindel, juhtis 79. jalaväediviisi ja ülendati kindralmajoriks. 1944. a. veebruaris määrati ta Kreeta saart okupeeriva 22. jalaväediviisi ülemaks. 26. aprillil röövisid ta Briti SOE eriüksuslased ja viisid Egiptuse kaudu Inglismaale, kust ta hiljem sõjavangina Kanadasse edasi saadeti ja seal 1947. aastal vabastati. Kreipe oli vangistatud eksikombel: sihtmärk oli hoopis eelmine diviisiülem kindralleitnant Friedrich-Wilhelm Müller, kes oli enne operatsiooni välja vahetatud. Müller oli kurikuulus oma kättemaksuaktsioonide tõttu Kreeta tsiviilelanike vastu. Kreipe röövimise eest põletasid sakslased maha mitu küla ja hukkasid sadakond tsiviilisikut. Pärast sõda elas Kreipe Hannoveris. Müller langes sõja lõpus Põhja-Saksamaal brittide kätte, kes ta kreeklastele välja andsid. Kreekas mõisteti ta sõjakurjategijana süüdi ja lasti 1947. aastal maha.

Kell pool kaheksa teatas 16. armee, et Novgorodi idaosa on nende käes.

20. augustil

andsid Punaarmee Loodesuuna vägede ülemjuhataja marssal Kliment Vorošilov ja Loodesuuna vägede sõjanõukogu liige ÜK(b)P keskkomitee sekretär Andrei Ždanov käskkirja Loodesuuna vägedele, milles teatasid, et „jultunud fašistlik armee trügib meie suure linna, proletaarse revolutsiooni hälli poole, tahab hõivata vabrikud ja tehased ning röövida kultuuriväärtused. Meie püha kohus on tõkestada oma rinnaga vaenlase tee Lenini linna lähistel!“ Hoiatusena meenutati ka mõni päev varem antud Stalini käskkirja argade, desertööride ja taganejate kohtlemisest.

Lahingud Eestis

10.–20. augustil oli Eestis kolm rindelõiku: Kirde-Eestis liikusid XXVI armeekorpuse üksused Narva suunas, enam-vähem Harjumaa ida-, kagu- ja lõunapiiril koondas XXXXII armeekorpus oma vägesid pealetungiks Tallinnale ning Pärnu- ja Läänemaa piiril hoidis positsioone Bruno Hippleri lahingugrupp. Suuremaid lahinguid peeti ainult Kirde-Eestis. Tallinna ümbruses oli väiksemaid rekkelahinguid. Pärnu suunal oli Hippleri lahingugrupil ja Omakaitse üksustel kokkupõrkeid Punaarmee 16. laskurdiviisi rekkepataljoni, Balti laevastiku merejalaväelaste ning NKVD piirivalvesalkade ja hävitupataljonidega.

Lahingute käiku on lihtsam mõista, kui võtta abiks Maa-ameti veebi kaardirakenduses kasutatav Eesti topograafiline kaart 1935–1938. Enamik mõlema sõdiva poole dokumentides nimetatud kohti on sellel kaardil nimetatud; palju raskem on neid leida kaasaegsetelt kaartidelt. Vt https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/ajalooline


Kirde-Eesti ja Narva vallutamine

10. augustil teatas XXVI armeekorpus Punaarmee vastupanu tugevnemisest Purtse jõel. Vaenlase suurtükivägi takistas 291. jalaväediviisil Lüganuse ja Soome lahe vahel positsioonidele asuda. Ka 93. jalaväediviisil oli Püssist läänes raskusi rünnaku lähtepositsioonile liikumisel, seda raskete teeolude tõttu. Korpusejuhatus otsustas, et 11. augustil suurt pealetungi ei alustata, küll aga parandatakse väiksemate rünnakutega lähtepositsiooni. Korpuse komandopunkt oli Rakveres. 254. jalaväediviis oli Aseri ja Kunda lähistel.

Kindralmajor Rudolf Friedrichi lahingugrupp kandis ette vaenlase hästi maskeeritud positsioonidest Rannapungerjast Tudulinnani. Lahingugrupile allutatud 271. jalaväerügement (93. jd) oli Lohusuu-Avinurme joonel valmis pealetungiks. 402. jalgrattapataljon julgestas tiiba Oonurme juures Murakasoost lääne pool. Lahingugrupi staap oli Mustvees, sellele allutati peale jalgrattapataljoni veel 161. tankitõrjedivisjon (61. jd), 662. pioneeripataljon, 401. ja 658. sillakolonn ning 536. raskesuurtükidivisjon (rasked välihaubitsad).

Punaarmee loodesuuna ülemjuhatuse sõjapäeviku järgi olid 11. laskurkorpuse riismed (s.o 11. laskurdiviis ja 125. laskurdiviis) ning 118., 268,. ja 48. laskurdiviis taandunud Purtse jõe ja Murakasoo joonele. Purtse jõel tõrjus 48. laskurdiviis kuni kella kümneni õhtul kolm vaenlase rünnakut. 268. ja 125. laskurdiviisi rindelõikudes ründas vaenlane väiksemate rekkeüksustega.

11. august. Eelmise päeva hilisõhtul oli XXVI armeekorpuse juhataja andnud korpusekäsu rünnakuks Purtse jõe lõigus. Üksused pidid ületama Purtse jõe ja tungima võimalikult kiiresti maanteele mõlemal pool Jõhvit. 93. jalaväediviisi ülesanne oli rünnata raskuspunktiga Maidla mõisa juures kuni kõrgendikuni nr. 50 Aidu juures. Kõrgendik kontrollis ligipääsu maasillale Hiiesoo ja Kadassoo vahel. Püssi asulas olev vaenlane tuli riivistada nõrkade jõududega, suurtükitulega maha suruda ja hiljem Püssi vallutada nõrkade jõudude rünnakuga lõuna poolt. 291. jalaväediviis pidi ründama Kääniku sillapealt põhja pool Püssit Kolga peale (enne Sakat ja Ontikat) raskuspunktiga mõlemal pool maanteed. 10. raskekuulipildujapataljon (korpusejuhataja otsealluvuses) pidi julgestama lõunatiiba Viru-Roela – Raja joonel ning tegema reket Rahkla-Muuga-Tudu-Jõepere joonel.

Purtse jõgi 1940. a. Foto: Virumaa Muuseumid SA, https://opendata.muis.ee/object/1865269

93. jalaväediviisi rünnak ei edenenud, kuid jõuti Uniküla – Savala põhjaserva – Aidu mõisa joonele. Päev oli erakordselt kaotusterohke: haavatu ja langenuna kaotati 150 meest. 270. jalaväerügemendis said surma III ja II pataljoni ülemad reservkaptenid Hans-Joachim Matzner ja Lörcher ning kaks kompaniiülemat; veel neli ohvitseri sai haavata, sh rügemendiülem ooberst vabahärra Hans Joachim von Schleinitz (1892–1942, langes 96. jalaväediviisi ülema ja kindralmajorina Volhovi rindel Tosno all, ülendati postuumselt kindralleitnandiks). Vangi võeti 71 punaarmeelast. Diviisi päevane laskemoonakulu oli seni suurim, umbes 100 tonni. Transpordiruumi ei jätkunud ja 30 tonni kergete välihaubitsate laskemoona jäi kohale toomata. Diviisi komandopunkt paigutati Kiviõlisse.

291. jalaväediviis ei suutnud luua sillapead, sest Punaarmee suurtükituli oli liiga tugev. Saksa hävitajad takistasid Nõukogude lennukite tegevust ning ründasid täienduseks toodavaid Punaarmee üksusi Varjast põhja pool ja Murakasoo põhjatipus.

254. jalaväediviis siirdi korpuse paremale tiivale Uniküla juurde ja seati seal ründevalmis.

XXVI armeekorpusele allutati 511. raskesuurtükidivisjoni üks patarei (15 cm kahurid). Ülesanne, võitlus Balti laevastiku laevadega, jäi samaks, kuid patarei paigutati Aseri lähedale sel moel, et ta saaks tulistada ka vaenlase taganemisteid 291. jalaväediviisi ees.

Friedrichi lahingugrupp suutis visa vaenlasega võideldes luua sillapead Rannapungerja ja Tudulinna juures, kuid nendevaheline tee piki Pungerja jõge jäi Punaarmee kontrolli alla. Lahingugrupi eelüksus paremal tiival oli kilomeetri jagu Rannapungerjast idas, tugevdatud 271. jalaväerügement (93. jd) aga üks kilomeeter Tudulinnast kirdes. 402. jalgrattapataljon oli Pungerja jõe koolmekohal, 403. jalgrattapataljon oli reservis ja koos lahingugrupi komandopunktiga Avinurmel.

11. augustil oli XXVI armeekorpuse koosseisus ja alluvates üksustes kokku 58 500 meest ja 16 300 hobust.

Ilm oli vihmane.

Punaarmee üksused pidid ka 11. augustil juhinduma 8. armee 9. augusti lahingukäsust: võtta sisse kaitse ja jätkata vaenlase kinnihoidmist Purtse jõe – Murakasoo – Tagajõe joonel.

48. laskurdiviisi lõigus tabas tugev Saksa suurtükituli suurtükipositsioone ja miinipildujatuli eesliini. Purtse juures tungisid sakslased jõe idakaldale, 48. laskurdiviisi ülema hinnagul kuni kaks rügementi. 125. laskurdiviisi üksused tõrjusid Tudulinna juures vaenlase pataljonitugevuse kuue soomuki ja viie tankiga (185. ründesuurtükidivisjoni ründesuurtükid, sakslastel seal tanke polnud) rünnaku. Vastase kell kolm alanud teist pealetungi saatis edu ning ta murdis läbi Maidla mõisa juures ja Tudulinnast põhja pool, koondades seejärel oma põhijõud Lüganuse-Uueküla (st Purtse jõe läänekaldal) piirkonnas.

Punaarmee jõudude paigutus õhtul: 11. laskurdiviis Purtse jõel Soome lahest kuni Purtse-Liivani, 48. laskurdiviis Purtse-Liivalt Ojaveteni. 268. laskurdiviis võitles Aidu-Liiva juures ja taganes Unikülani ning 12. augusti öösel kella kaheks olukorda ei taastanud. Hommikul valmistuti vasturünnakuks. 125. laskurdiviisi lõigus jättis 749. laskurpolk (ca 600 meest) maha Tagajõe joone ja taganes kõrgendikeni 45,1 ja 52,7 (Tudulinna ja Murakasoo vahel). 657. laskurpolgu vasak tiib võitles Peipsi järve lähedal kuni kompaniitugevuse vaenlasega. 118. laskurdiviis oli Ontika mõisa juures oma ridu korraldamas.

8. armee juhataja otsustas 12. augustiks, et 11. laskurdiviis teeb vasturünnaku Kalmistre (tänapäeval Mustmätta küla) suunas. 118. laskurdiviis annab kell 6.30 löögi metsast (tänapäeva Kohtla-Järvel) loodesse. 48. laskurdiviis pidi kindlustuma Kohtla mõisast põhja pool oleva metsa lääneserval 118. diviisist edelas.

12. august. Eelmisel hilisõhtul oli XXVI armeekorpuse juhataja kindral Wodrig andnud uue korpusekäsu järgmise päeva ülesannetega Purtse jõe lõigus. 93. jalaväediviis pidi peale tungima tugevamate jõududega mõlemal pool Ojamaa-Ereda teed ja sellega sisse juhatama vaenlase lõunatiiva haaramise. Diviisi nõrgemad üksused kästi saata üle Aidu-Nõmme Kohtla peale ja vaenlane Püssist suurtükitulega välja sundida. 291. jalaväediviis pidi jätkama juba alustatud rünnakut. Korpuse käsutuses olnud 185. ründesuurtükidivisjoni patarei, mille üks rühm allus 402. jalgrattapataljonile, pidi liikuma Tudulinnani ja seal tervikuna jalgrattapataljoni alluvusse minema. 511. raskesuurtükidivisjoni ülesanne jäi endiseks: tulistada Aseri lähedalt Nõukogude laevu Soome lahel.

Eelmisel õhtul tulistati 93. jalaväediviisi vasakut tiiba nähtavasti merelt. Oli kaotusi. Öösel tõrjus diviis Punaarmee vasturünnaku Aidu-Liiva suunalt ja läks hommikul kell viis pealetungile, liikudes vaenlase visa vastupanu murdes parempoolse lahingugrupiga üle Aidu-Nõmme ning Hiiesoo ja Kadassoo vahelt Varese metsavahimaja suunas. Vasaku tiiva lahingugrupp jõudis alale Hiiesoost põhja pool. Pärastlõunaks jättis Punaarmee Püssi maha, kuid tema taganevate üksuste jälitamine oli viletsate teeolude tõttu raske. 93. jalaväediviisi eelosad olid õhtuks kolm kilomeetrit Aidust idas ja sillapeal Kohtlast lõunas.

291. jalaväediviis alustas pealetungi varahommikul kell pool neli ja jõudis kella viieks raske lahinguga ja suurtükitule all teeristile Kalmistrelt (Mustmätta küla) loodes. Edasi ründas diviis sillapealt Purtsest lõunas ning Varja ja Moldova vahelt ning jõudis kell kolm eelosadega tuuleveski juurde Aa mõisast ida pool. Sealt tungiti edasi üle Kolga (Saka juures) Kohtla-Järve suunas. Õhtuks oli diviisi parem tiib raudteeülesõidukohal Kohtla-Järve juures, vasak tiib Saka juures.

254. jalaväediviis (ilma 93. jalaväediviisile allutatud 484. jalaväerügemendita) marssis korpuse paremale tiivale ja oli kella kolme paiku Sondast lõuna pool.

Kolme päeva lahingutega suutis XXVI armeekorpus vaenlase Purtse jõe joonelt mõlemal pool Püssit taganema lüüa. Nii sakslaste kui ka Punaarmee kaotused olid suured. Korpus jõudis Jõetaguse-Jõhvi-Valaste üldjoonele. Sakslased märkisid Punaarmee suurtükiväe oskuslikku rakendamist ja imestasid, et vaenlasel on endiselt nii palju laskemoona. Punaarmee kaitset soodustas raske maastik, kus vaheldusid sood, metsad, jõed ja tööstusalad. Sakslaste katsed leida läbipääs Sirtsi-Kohtla joonest lõuna pool polnud edukad. See ala oli läbipääsmatu isegi jalaväele. Saksa õhujõudude toetus suurenes: Saksa hävitajate ilmudes katkestasid Punaarmee lennukid kohe oma õhurünnakud.

Friedrichi lahingugrupp liikus Peipsi looderannikul aeglaselt edasi. Hommikul tõrjuti Punaarmee rünnakud Rannapungerja ja Tudulinna sillapeadele. Lahingugrupp üritas laiendada sillapead Rannapungerja ja Kauksi vahel, kuid Punaarmee tõusis pidevalt vasturünnakule. Tudulinnast suunati üks löögiüksus kirdesse, kuid see pidi raidtõkete tõttu Roostoja-Iisaku teel pöörama itta Sälliku suunas. Õhtuks jõudis lahingugrupi vasak tiib teeristile 8,5 km Tudulinnast kirdes, ja peatus mineeritud raidtõkete ees. Lahingugrupile allutatud pioneeripataljon oli parasjagu mujal. Friedrichi lahingugrupile allutati sel päeval 185. ründesuurtükidivisjoni üks patarei ja 10. raskekuulipildujapataljon. 403. jalgrattapataljon oli staabi juures Tudulinnas. 271. jalaväerügemendi (93. jd) komandopunkt ja parem tiib olid Sällikus, vasak tiib Mäetaguse jõe sillal 6 km Sällikust loodes.

Punaarmee 8. armee juhatus käskis alluvatel diviisidel kaitset jätkata; Loodesuuna ülemjuhataja aga käskis 11. ja 118. laskurdiviisi jõududega anda vastulöök. Sakslased murdsid kell neli hommikul 48. laskurdiviisi lõigus Ereda ja Pagari vahel Punaarmee rindest läbi ja vallutasid Võhma küla. Kell seitse ründas vaenlane kuni kahe rügemendi jõuga „suurtükkide, tankide ja lennuväe toetusel“, haaras 11. ja 48. laskurdiviisi lõunast ning tõrjus nende üksused Purtse jõe joonelt metsadesse Kohtla mõisast põhja pool. Samal ajal tungis „mitte vähem kui jalaväediviis“ edasi piki Peipsi põhjakallast. 8. armee üksused osutasid vihast vastupanu ning taandusid Aa mõisa ja Kadassoo põhjaserva (Aidu-Nõmmelt idas) joonele. 11. laskurdiviisi positsioonid olid kell seitse õhtul Saka küla idaservast kuni Ontikani. 48. laskurdiviis seisis õhtuks Krabulist (tänapäeval Kaasikvälja külas) kuni kõrgendikuni 80,9 Kohtla-Järve ja Kukruse vahel. 8. armee tagalakaitseülema alampolkovnik Golovkini ettekande järgi taganes 48. laskurdiviis korratuses ning tõkestussalgad võtsid kinni umbes 1500 inimest, kes olid rindelt lahkunud ühekaupa või väikeste rühmadena. Nad saadeti oma üksustesse tagasi.

268. laskurdiviisi rünnati „kahe rügemendi jõuga tankide toetusel“ 942. laskurpolgu lõigus. Polk taganes Aidu-Nõmme – kõrgendiku 47,5 joonele, kus soode (s.o Hiiesoo ja Kadassoo) vahel kaitsesse jäädi. Tiivalt haaratud 947. laskurpolk hoidis Püssi jaama piirkonda. Päeva lõpuks olid 268. laskurdiviisi polgud joonel Hiiesoo läänepoolne metsaserv – Hiiesoo idakallas. 942. polgu laialilöödud üksused sulandusid 947. ja 952. polgu üksustesse. Viimane oli joonel kõrgendik 52,8 (Oandu juures) – Sala. Hilisõhtuks taganesid üksused võssa Sompast läänes ja edelas, staabi ja üksuste kontakt katkes. 125. laskurdiviis taandus seniselt joonelt ja pidas metsalahinguid Tudulinnast idas. 749. laskurpolk oli kaitses kõrgendike 45,1 ja 52,7 vahel (st taganes Iisaku suunas). 657. laskurpolk pidas lahingu Rosseli juures ja taganes kaks kilomeetrit. 118. laskurdiviis (527. ja 463. laskurpolk ning väiksemad üksused) oli kaitses joonel kõrgendik 80,9 – Peeri – võsastik Tammemäelt (Tammikult) läänes (st Kohtla-Järve ja Jõhvi vahel).

Sel päeval kaotasid 8. armee diviisid langenu ja haavatuna neli polguülemat.

13. august. XXVI armeekorpuse juhataja kindral Wodrig käskis oma korpusekäsuga jõuda sel päeval Jõetaguse-Jõhvi-Valaste joonele. 93. jalaväediviis pidi ründama üle Ereda ja Kohtla ning hõivama kõrgendiku nr 80 Tammikust läänes ja Sompa ümbruse. Tugevdatud 484. jalaväerügement (254. jd) pidi esialgu diviisi alluvusse jääma. 291. jalaväediviisi ülesandeks määrati jõuda eelüksustega Ädise – Kukruse küla – Valaste joonele, kusjuures Ontika-Valaste lõiku pidid katma nõrgemad jõud. Diviisile allutati ka 511. raskesuurtükidivisjoni 1. patarei. Pärast määratud joontele jõudmist kästi diviisidel rühmituda kaitsesse. 563. tankitõrjedivisjon ja 185. ründesuurtükidivisjoni staap olid Kiviõlist loodes.

Hommikul kell 9.45 vallutas 291. jalaväediviisi eelüksus 505. jalaväerügemendi ülema ooberst Carl Lohmeyeri (1893–1942) juhtimisel Jõhvi. Oma päevases ettekandes teatas XXVI armeekorpus 18. armee peakorterisse, et „sealjuures vabastati 50 interneeritud saksa eestlast ja teisigi.“ „Saksa eestlased“ (deutsche Esten) olid sõja alguses interneeritud Saksa kodanikud, kes eri põhjustel olid 1941. aasta kevadtalvisest (balti)sakslaste järelümberasumisest maha jäänud. Need 50 inimest olid ešelonis, mille Venemaale viimise tõkestas Jõhvi jaama vallutamine.

Jõhvi keskväljak enne II maailmasõda. Foto: Virumaa Muuseumid SA, RM F 1652:46, https://opendata.muis.ee/object/959825

Päeval moodustati Lohmeyeri eelüksuse baasil XXVI armeekorpuse eelüksus (Vorausabteilung Lohmeyer), mis pidi Jõhvist itta tungima ja mille koosseisu määrati: 

 505. jalaväerügemendi 9. (jalgratta)kompanii,
 291. jalaväediviisi 291. jalgrattaeskadron,
 505. jalaväerügemendi 8. kompanii ja rügemendi jalgrattarühma allüksused,
 13. (jalaväekahurite) kompanii raskerühm (kaks 15 cm jalaväekahurit 2. raketiheitjadivisjoni 1. kompaniilt laenatud poolroomikmasinate haakes),
 14. (tankitõrje)kompanii,
 diviisi 291. tankitõrjedivisjoni 1. kompanii,
 diviisi 291. pioneeripataljoni 1. kompanii,
 505. jalaväerügemendi pioneerirühm,
 kaks kolmandikku maaväe 31. õhutõrjepataljoni 1. kompaniist,
 üks rühm diviisi 291. sidepataljoni 3. kompaniist,
 diviisi 291. sanitaarpataljoni 1. kompanii allüksused,
 üks 505. rügemendi kompanii veoautodel
 93. jalaväediviisi üks jalgrattaeskadron ja üks tankitõrjekompanii. 

Lisaks allutati eelüksusele 18. armee käsutuses olnud suurtükiväeüksused: 

 633. raskesuurtükidivisjoni 2. patarei (10 cm kahurid),
 637. raskesuurtükidivisjoni 1. patarei (21 cm mörserid),
 185. ründesuurtükidivisjoni 3. patarei ja
 637. raskesuurtükidivisjoni 2. patarei rasked poolroomikud (Zugkraftwagen).

Lohmeyeri eelüksus mängis lähipäevade lahingutes tähtsat rolli.

12-tonnine raske poolroomikveduk Sd.Kfz. 8, haakes on Gotha transpordiplaaner. Seda tüüpi vedukeid kasutasid 15 cm, 21 cm ja 24 cm suurtükkidega relvastatud motoriseeritud suurtükidivisjonid. Arvatavasti pidasid punaarmeelased neid mõnikord tankideks. Grosseto, Itaalia, 1943. Erwin Seegeri foto. Bundesarchiv, Bild 101I-561-1130-24A

Kell 11.15 otsustas 18. armee, et Pagarile jõudes allutatakse Friedrichi lahingugrupp XXVI armeekorpusele. 291. jalaväediviisi edasiliikumine pandi seisma ja diviisi edasise rakenduse üle pidi otsus langetatama hiljem. ka 254. jalaväediviisi edasiliikumine peatati, diviis oli kavas suunata läände Tallinna peale. Otsus XXVI korpuse edasisest rünnakusuunast oli OKH käes, vastus loodeti saada 2–3 päeva jooksul. Armee ülemjuhataja kindral von Küchler otsustas jätkata pealetungi itta, kuid 291. jalaväediviis pidi olema valmis läände suunamiseks ja koonduma Jõhvist loodes ilma korpuse eelüksusse määratud osadeta (ja mõistagi ilma 504. jalaväerügemendita, mis oli Pärnus).

Õhtul kell seitse jõudis ooberst Lohmeyeri eelüksus Vasavere (Voka) jõeni 11 km Jõhvist idas ja võitles seal vaenlasega, keda toetasid suurtükid ja rasked miinipildujad.

93. jalaväediviis, mille edasiliikumist pidurdasid rohked miiniväljad, jõudis suurema osa isikkoosseisuga Kohtla-Järve-Sompa-Kukruse piirkonda. Diviis kaotas viis meest langenuna (teisal märgiti neli langenut ja 40 haavatut). „Senised ohvitseride kaotused ei ole mingisuguses [tavapärases] suhtes alamväelaste kaotustega, sest optilise sihikuga vintpüssidega vene snaiprid võtavad ennekõike tule alla ohvitserid, kes oma vormi tõttu on selgesti äratuntavad,“ kirjutati 93. jalaväediviisi tagala sõjapäevikusse. Vangi võeti 150 punaarmeelast, sõjasaagiks saadi 14 suurtükki ja 13 raskekuulipildujat. Koos Friedrichi lahingugrupiga oli diviisi toidul üle 20 000 mehe ning diviisi staap kurtis korpuse juhatusele, et selle koormusega toimetulek ületab diviisi tagalateenistuste võimeid.

291. jalaväediviisi üksused olid Jõhvi ja Kolga ümbruses, 254. jalaväediviis Sonda juures ja  Kiviõlist lõunas, korpuse komandopunkt kaks kilomeetrit Kiviõlist kirdes.

Enne keskpäeva Pagari vallutanud Friedrichi lahingugrupp allutati kell neli pärast lõunat XXVI armeekorpusele. Grupi edasi itta liikunud eelüksus vallutas samal ajal Adivere (Illuka juures). Friedrichi lahingugruppi kuulusid sel ajal

 402. jalgrattapataljon
 403. jalgrattapataljon
 10. raskekuulipildujapataljon
 271. jalaväerügement (93. jd)
 161. tankitõrjepataljon (ilma ühe kompaniita) (61. jd) 
 536. raskesuurtükidivisjon (ilma ühe patareita)
 185. ründesuurtükidivisjoni üks patarei
 193. suurtükiväerügemendi (93. jd) I divisjon.

XXVI armeekorpuse tagalat ja rannikut julgestas 374. jalaväerügement, mis võttis alates 14. augustist üle rannakaitse Aserist Võsuni: I pataljon ilma 3. kompaniita Aserist Letipeani, III pataljon koos 207. suurtükiväerügemendi I divisjoniga (ilma ühe patareita) Letipeast Vainupeani, II pataljon koos 13. kompanii (suurtükipatarei) Vainupeast Võsuni. Rügemendi 14. (tankitõrje)kompanii, jalgrattarühm ja pioneerirühm olid Haljala ja Vanamõisa vahel. 502. rannakaitsepatarei paigutati alates 13. augustist kolm kilomeetrit Seljast põhja poole ülesandega kaitsta meremiinivälju, patareid julgestas 374. rügemendi üks kompanii. Rügemendi staap oli Vanamõisas neli kilomeetrit Haljalast loodes.

Kell kuus õhtul teatas Saksa õhureke, et vaenlase 10 km pikkune kolonn marsib Jõhvi-Narva maanteel ida poole. Narva sild on terve. Popovka ja Siivertsi juures on ajutised sillad ning abisild ka Narva-Jõesuu juures.

Punaarmee 8. armee võttis diviiside järelvägede katte all sisse positsioonid Oru-Liivakõrtsi-Pühajõe – Vasavere (Voka) jõe joonel ülesandega kaitsta metsast ja soist piirkonda ning mitte lubada vaenlasel edasi itta tungida. 118. laskurdiviis kindlustus kaitsejoonel ja tõrjus vaenlase väiksemate gruppide rünnakuid. 11. laskurdiviis oli kaitses Pühajõe idakaldal. Diviis teatas, et sakslased ületasid jõe Paemurru juures (Purult kirdes) kompaniisuuruse jõuga tankide toetusel ja kandsid sealjuures kaotusi.

48. laskurdiviisi 301. laskurpolgu 100 meest olid Pühajõe mõisa – Voka joonel. 268. laskurpolgu 200 meest olid sealt edasi Voka-Liivakõrtsi joonel (Oru jaamast läänes Pühajõe maanteesilla juures). Mõlemas polgus oli alles kaheksa raskekuulipildujat ja neli suurtükki. Liivakõrtsi juures lasti puruks vaenlase tank ja hävitati rekkerühm.

118. laskurdiviisi 463. laskurpolgus oli 400 meest, kolm raske- ja kaheksa kergekuulipildujat ning kaks roodumiinipildujat. Polk seisis Liivakõrtsi-Uuemaa metsavahitalu joonel. Sama diviisi 527. laskurpolk, milles oli 300 meest, oli teises ešelonis Oru jaama juures. Polgul oli kaks raske- ja kolm-neli kergekuulipildujat. Diviisi 621. haubitsapolk oli ilma suurtükkideta. Allesjäänud 200 meest olid kaitses raudtee lähistel Sanniku metsavahitalust lõunas.

268. laskurdiviisi kaitselõik ulatus raudteest Kurtna järveni. Diviisi 952. laskurpolgus oli 450 meest ja kolm raskekuulipildujat, 942. laskurpolgus 500 meest ning kaks raske- ja neli kergekuulipildujat. 947. laskurpolgu kohta andmeid ei olnud.

125. laskurdiviis võitles Friedrichi lahingugrupiga. Diviisi 749. laskurpolk koos kahe suurtükiga oli Adivere ja Illuka juures, 657. laskurpolgu pataljon kolme suurtükiga Sõrumäe-Jõuga juures. 466. laskurpolk seisis Iisakul.

Kella üheksaks paiskas vaenlane „tankide ja soomukite toetusel“ Punaarmee jõud kirdesse ja jõudis Kurtna järve(de) – Raudi joonele. Vastas seisis Punaarmee andmetel 93. jalaväediviis, sest vangilangenud sakslased olid 271. ja 272. jalaväerügemendist.

Läti hävituspataljonlastest formeeritud polk oli kaitsel järvedevahelisel defileel Kurtna järvest Kon(t)su järveni. 8. armee peakorteri tagalaosad ja asutused alustasid kell kuus liikumist Kotlõ-Kostino piirkonda Leningradi oblastis 50 km Narvast kirdes. Narvat oldi maha jätmas.


11. ja 118. laskurdiviisi jõud 13. augusti seisuga


 Polgud

Inimesed

Vintpüssid

Kuulipildujad

Suurtükid

Kerge

Raske

76 mm

122 mm

152 mm

11. laskurdiviis

320. lp

428

306

9

2

1

 

 

163. lp

883

855

11

6

 

 

 

219. lp

Ei olnud diviisi alluvuses

72. lp

647

560

5

 

6

4

 

539. haub-p

717

672

11

 

 

14

3

118. laskurdiviis

463. lp

484

417

22

3

 

 

 

527. lp

851

662

21

 

 

2

 

604. kahurip

657

403

-

 

11 (sh 5 remondis)

 

 

Raske rindeolukorra tõttu käskis 8. armee juhataja kindralleitnant Pšennikov armee tagalakaitse ülemal anda igast oma tõkestuspataljonist ühe tõkestusrühma iga diviisi eriosakonna alluvusse, et tagalavööndis korda luua ja desertöörid kinni võtta.

14. august. Eelmise päeva õhtul kell üheksa oli XXVI armeekorpuse juhataja Wodrig andnud korpusekäsu vaenlase jälitamiseks: „[K]orpus ründab eelüksuste ja 93. jalaväediviisiga nõrgenevat ja taganevat vaenlast ning rühmitub samal ajal ümber äramarsiks läände. Friedrichi lahingugrupp pidi armee käsul liikuma üle Adivere ja Metsküla Mõisaküla juurde (st Sinimägede lõunaserva), et vaenlase oletatavat Vaivara positsiooni tagalast rünnata. Ooberst Lohmeyeri eelüksus sai ülesande liikuda üle Jõhvi ja Konju, et takistada taganeval vaenlasel Vaivara jaama ja Türsamäe joonel uutele positsioonidele asumist. 93. jalaväediviis koondus Sompa juures, et valmistuda juba varahommikul eelüksusele järgnema. Plaanitud 484. jalaväerügemendi (254. jd) liikumine läände oma diviisi juurde ei tohtinud segada 93. jalaväediviisi ittaliikumist. 291. jalaväediviis jäeti Jõhvist loodesse korraldusi ootama. 185. suurtükidivisjon sai käsu jaotada oma lahinguvõimelised ründesuurtükid Lohmeyeri eelüksuse, Friedrichi lahingugrupi ja 93. jalaväediviisi vahel. Kell kuus hommikul täpsustas korpusejuhataja korpusekäsku: 291. jalaväediviis pidi ründama piki Soome lahe kallast kulgevat teed, vallutama Toila ja kõrgendiku sellest idas, et hajutada vaenlase tuld ja juhatada sisse vaenlase jälitamine piki rannaäärset teed.

Korpuse üksused jõudsid lahinguid pidades Pühajõeni ja Vasavere (Voka) jõeni ning sealt edasi Konju-Künnapuu joonele. 93. jalaväediviis liikus talle hommikul kell pool üksteist allutatud Lohmeyeri eelüksuse järel lahingutega teekäänakuni 500 m Vokast kagus Pühajõe kirdekaldal (Sanniku metsavahitalu lähistel). Võeti 357 vangi. Diviis kaotas 39 langenut ja 168 haavatut. Korpuse eelüksus hävitas neli vaenlase tanki. Saksa hävitajad tulistasid Kunda lahe kohal alla kolm Nõukogude hävitajat. Kuid kell 17.20 teatati, et Lohmeyeri eelüksus on väsinud ja vaenlane paneb visalt vastu ning et Konjust edasi liikuda ei suudeta. Seetõttu polnud välistatud, et Punaarmee vallutab uuesti Vaivara lõigu. Vaatamata nappidele rekkeandmetele oli korpusel plaan anda hommikul kergete mobiilsete jõudude löök Adivere (Illuka) juurest Vaivara raudteejaama suunas ja sealt ida poole. Kuid Friedrichi lahingugrupp ei suutnud Metsküla suunas edasi liikuda, sest teed olid erakordselt viletsad ja täiesti soostunud.

93. jalaväediviisi tagala sõjapäevikust: „93. jalaväediviisi paremat tiiba häirisid pidevalt puude otsas varjunud täpsuskütid; ülevaadet mittevõimaldaval metsaalal oskusliku ja visa vaenlasega võideldes kanti korduvalt puhkenud lähivõitlustes tuntavaid kaotusi ja kulutati palju aega.“

254. jalaväediviis sai käsu marssida Sonda-Kiviõli ümbrusest Rakverre ja sealt Viitna suunas. 15. augustil  alates kella kaheksast hommikul allutati diviis XXXXII armeekorpusele.

18. armee käsul pidi XXVI armeekorpus alustama 93. jalaväediviisiga niipea kui võimalik rünnakut Narva suunas ja murdma läbi mõlemalt poolt linna. Korpuse juurde kästi saata sillaehitusüksused, et ehitada üle Narva jõe kaks silda, üks 8- ja teine 24-tonnise kandejõuga. 18. armee kindralstaabiülem teatas, et väegrupp Nord otsustas jätta XXVI armeekorpuse Narvat ründama ning selleks korpuse alluvusse nii 93. kui ka 291. jalaväediviisi ja Friedrichi lahingugrupi. XXVI armeekorpus pidi jätkama pealetungi ka teisel pool Narva jõge.

Ilm oli kohati vihmane, pärastlõunal selgimistega.

Punaarmee 8. armee sõjapäeviku teatel murdis vaenlane päeva teisel poolel nelja (sic!) jalaväediviisi jõududega tankide toetusel läbi 48. laskurdiviisi rinde. 8. armee kaitsejoon ulatus Pühajõe idakaldalt üle Aknajärve (Kurtnast idas) Kontsu järveni. Päeva jooksul tehti paar vasturünnakut, kuid lõpuks taganes 48. laskurdiviis 505. soomusrügemendi (st Lohmeyeri eelüksuse) ees uuele kaitsejoonele Sõtke jõe idakallas – Sillamäe – Uus-Sõtke.

48. laskurdiviisi teatel ründas vaenlane kahe pataljoni tugevuse jõuga tankide toetusel oma vasakul tiival. Punaarmeelased lasksid puruks ühe tanki ja vallutasid ühe tankitõrjekahuri. Pärast rinde läbimurdmist suunati 48. laskurdiviis armeejuhataja reservi ja kästi koonduda Väiküla –Riigi(küla) – punkt 7,3 piirkonda Narva jõe kirdekaldal.

118. laskurdiviisi 557. laskurpolk tegi vasturünnaku Liivakõrtsi juures, 463. laskurpolk oli kaitsel Liivakõrtsi–Uuemaa lõigus. Vaenlane haaras diviisi vasakult tiivalt, diviis taganes lahingutega uuele joonele Sõtke jõel Uus-Sõtkest Tagaluhani.

268. laskurdiviis jooksis vaenlase survel Pühajõe idakalda metsadesse laiali ja taganes allüksuste kaupa Oru jaama. Diviisistaabil kästi diviis uuesti koondada ja asuda hommikul kaitsepositsioonile joonel Reidepõllu – Kreksi (tänaseks kadunud talukoht Sirgala ja Auvere vahel).

125. laskurdiviis taganes päeva teisel poolel lahinguga Sõtke jõe idakaldale Kreksi-Veski lõigus.

Alates 13. augustist allutati Põhjarinde juhataja käsul 8. armeele Narva lahingugrupp, mis kaitses Narva jõe kirdekallast. Lahingugrupi koosseisus oli üks rahvakaitsediviisi polk, 191. laskurdiviis ning 5. ja 6. hävituspataljon. Lahingugrupi ülem oli kindralmajor Ivan Lazarev (1898–1979), kes oli olnud varem 10. mehhaniseeritud korpuse ülem.

15. august. Korpusekäsus 15. augustiks tegi XXVI armeekorpuse juhataja oma vägedele ülesandeks jätkata pealetungi Narva suunas. Friedrichi lahingugrupil kästi rünnata kergete mobiilsete jõududega läbi metsaala Nõmmelt (Kurtna järvistus, tänapäeval Konsu küla alal) idas Mõisaküla (omaaegse Vaivara mõisa juures Sinimägedest lõunas) üldsuunas, et mõjutada vaenlase eeldatavat järelväepositsiooni mõlemal pool Vaivarat ja tema taganemistee läbi lõigata. 271. jalaväerügement, mis allus seni Friedrichi lahinguggrupile, kästi saata tagasi 93. jalaväediviisi käsutusse piirkonda Jõhvist lõunas. Jõuga, Lehtepää (Kuremäelt põhja pool) ja Adivere (Illuka juures) juurde tuli jätta julgestused. 114. suurtükiväeülema staabi (s.o Friedrichi lahingugrupi juhatuse) rakendamise kohta oli oodata 18. armee ülemjuhataja eraldi korraldust. 93. jalaväediviis pidi kaitsma 291. jalaväediviisi paremat tiiba mõlemal pool Vaivara raudteejaama ja Jõhvi-Narva maanteest lõunas. Diviisi ülesandeks seati mõõduka tugevusega rünnak ja samaaegne metsade puhastamine. Lohmeyeri eelüksus viidi 93. jalaväediviisi alluvusest välja, kuid eelüksusse kuulunud diviisi üksused, 193. jalgrattaeskadron ja 193. tankitõrjekompanii, jäid diviisi juurde. 291. jalaväediviis pidi ründama mõlemal pool itta viivaid maanteid. 185. ründesuurtükidivisjonil kästi jaotada 2/3 oma sõidukorras suurtükkidest 93. ja 291. jalaväediviisi vahel. Divisjoni staap koos ülejäänud suurtükkidega jäeti korpusejuhatuse käsutusse Jõhvi lähistele nagu ka 818. suurtükiväerügemendistaap (z.b.V.) (ülem ooberstleitnant Johannes Bruhn, 1898–1954) ja 511. raskesuurtükidivisjon (ilma ühe patareita, mis oli Pärnus). Senine „rannakaitsegrupp“ saadeti laiali ja 633. raskesuurtükidivisjoni patarei viidi oma divisjoni juurde tagasi. 536. raskesuurtükidivisjon (ilma ühe patareita) paigutati kella kaheks päeval Kahula-Rutiku ruumi (Eredalt loodes). 563. tankitõrjedivisjon (ilma kahe rühmata) paiknes alates kella kahest Jõhvist kagus. XXVI armeekorpuse komandopunkt kavatseti viia kell 14.00 Errast Jõhvi koolimajja. Tallinna operatsioonile määratud 254. jalaväediviis pidi aga marssima vastupidises suunas, piirkonda Rakverest idas, kus pidi allutatama XXXXII armeekorpusele. Seni diviisile allunud armee- ja korpuseüksused tuli jätta senisesse asukohta.

Jõhvi alevi vaade. 1930. aastad. Raudteejaam pildi vasakul serval rongi viimase vaguni taga. Eesti Rahvusarhiivhttps://www.ra.ee/fotis/index.php/et/file/image?id=276050

Päevastes lahingutes pani vaenlane mõlemal pool Sõtket kangekaelselt vastu, Punaarmeel oli selles rindelõigus üks raske ja kolm kerget patareid. 291. jalaväediviisi 506. jalaväerügement moodustas põhja pool Sõtket sillapea üle Sõtke jõe. 505. jalaväerügement tungis Vaivara-Sillamäe raudteelõiguni. Nõukogude raske rannakaitsesuurtükivägi (või laevasuurtükid) tulistas põhja poolt Narva-Jõesuud teekitsust Sõtke juures. 291. jalaväediviis jõudis mõlemal pool Perjatsit Perjatsi ojani. 93. jalaväediviisi 272. ja 270. jalaväerügement katsid lõunatiiba Vaivara jaamast lääne pool kuni Oru jaamani. Friedrichi lahingugrupp, mis oli hommikul teatanud, et isegi kerged sõidukid ei pääse Adiverest Illuka suunas läbi, koondati Pagari ümbrusse julgestustega Jõuga-Kuremäe-Adivere joonel. Üks 15 cm suurtükidivisjon paigutati Sillamäelt lõuna poole maanteele kaudtuleks Narva-Jõesuu juures oleva silla ja taganemistee pihta Mõisakülast (Sinimägedes) Narvani. Tagalat julgestava 374. jalaväerügemendi Eesti Omakaitselt saadud andmetel oli üksikuid punaarmeelaste gruppe Viru-Nigulast edelas; Varudi soos ja soost lõunas aga veel mitusada meest. Rügement sai korralduse võtta alates 16. augustist üle Maidla-Püssi-Moldova joon Kiviõlist ja Lüganuselt idas. Rügemendi komandopunkt oli kuus kilomeetrit Haljalast lääne pool.

Punaarmee 8. armee laskurdiviisid said käsu hoida rinnet joonel Sõtke jõgi – Sirgala – Kreksi – Mustajõgi – Narva jõgi – Pjata jõgi (Narva parempoolne lisajõgi suudmega Narvast lõuna pool) ning vasturünnakutega vaenlast hävitada, tõkestades tema edasiliikumist itta ja kirdesse.

11. laskurdiviis taganes kõrgendiku 33,4 (Vaivara jaamast läänes) loodenõlvale. Õhtul toetas diviisi oma tulega Balti laevastiku kahuripaat. 118. laskurdiviis oli päeval kella üheks kaitses joonel Uus-Sõtke – Tagaluha. Diviisi 463. laskurpolgus ja 621. haubitsapolgus oli 322 meest, kolm kergekuulipildujat ja neli miinipildujat. 527. laskurpolgus oli 437 meest, 19 kergekuulipildujat ja kuus miinipildujat. Õhtul tegi diviis edutu vasturünnaku 11. laskurdiviisi lõigus läbi murdnud vaenlase vastu. 268. laskurdiviis oli kaitsel Reidepõllu-Kreksi joonel. Diviisistaabil oma polkudega sidet ei olnud. 125. laskurdiviis oli kaitsel Kreksi-Väska-Mustajõe joonel, enne kella kuut õhtul vaenlasega kokkupuudet ei olnud. Läti hävituspataljonlastest formeeritud polk kaitses Mustajõe teeristi. Tagalasse viidud 48. laskurdiviis oli Narva jõe idakaldal Väiküla – Riigi(küla) – punkt 7,3 joonel. Narva lahingugrupp võitles kuni pataljonitugevuse vaenlasega, kes ületas Pjata jõe Narva maantee piirkonnas, ja kahe pataljoniga, mis ründasid Aleksejevkast Tikopisi suunas. 11. laskurdiviisi 219. laskurpolk, mis oli kogu aeg olnud julgestuses Narva jõe ääres sakslaste vastu, kes liikusid Peipsi idakaldal põhja poole, koondus Dolgaja Nivas (Krivasoo vastas teisel pool Narva jõge).

16. august. XXVI armeekorpuse juhataja eelmise õhtu korpusekäsu järgi jätkati varahommikul rünnakut Narvale. Vaenlase järelväepositsioon Türsamäe ja Vaivara jaama vahel murti läbi ja liiguti sealt 2,5 km edasi. Vaenlase suurtükivägi oli tugev ja tema moonavarud üllatavalt suured. 93. jalaväediviis pidi tungima peale mõlemal pool raudteed Vaivara jaama suunas. 291. jalaväediviis pidi jätkama liikumist itta põhja pool kõrgendikke Mõisaküla juures (s.o Sinimägesid), esimene rünnakusiht oli Repniku-Utria tee. Friedrichi lahingugrupp julgestas sügavat paremat tiiba Pagari juures. 818. suurtükiväerügemendistaabile (z.b.V.) allutatud patareid pidid vaenlast oma tulega häirima ja seadma sisse positsioonid Sinimägede kõrgendikust nr. 70 lääne pool, et anda kaudtuld Narva ja sildade pihta Narvast loodes, mida pidi toetama tulejuhtimine õhust. Korpuse komandopunkt jäi Jõhvi.

Vaivara rüütlimõisa peahoone Sinimägedes. 1920. ja 1930. aastatel asus mõisahoones lastekodu, mis andis nime 1944. aasta Sinimägede lahingute ajal tuntuks saanud Lastekodumäele. Hoone hävis 1941. aasta lahingute ajal. Aleksander Roopi foto, 1930. aastad. Võrumaa Muuseum,  VK F 1243:224 F, https://opendata.muis.ee/object/1111943

291. jalaväediviis vallutas raskes lahingus Sinimäed, Utria ja Mummassaare. 93. jalaväediviisi rindelõigus tegi Punaarmee kaks pataljonitugevust vasturünnakut Sooküla ja Mõisaküla suunalt ning diviis Vaivarast kaugemale ei jõudnud. XXVI armeekorpusele alluvad üksused võtsid 200 sõjavangi. Rekkeandmetel ei olnud vaenlast Kuremäelt lõunas ja edelas. Õhtuks oli 291. jalaväediviis Mõisaküla-Utria-Mummassaare joonel, 93. jalaväediviis Vaivara juures kuni Oru jaamani; lõunatiiva julgestused (Friedrichi lahingugrupi üksused) olid Jõuga-Adivere joonel. Õhtul viidi Friedrichi lahingugrupi juhatus (suurtükiväeülem nr. 114) XXVI armeekorpuse alluvusest välja.

Kiire edasiliikumine hakkas tekitama varustus- ja muid logistilisi probleeme. 93. jalaväediviis võttis 15. ja 16. augustil u. 400 sõjavangi ning palus korpuse sõjavangide koondamispunkti (Korps-Gefangenen-Sammelstelle) tuua Rakverest Jõhvi, sest veoautode nappuse tõttu polnud võimalik vange nii kaugele tagalasse vedada. Kütust toodi ikka ja jälle tellitust vähem, vajaliku 30 m3 asemel ainult 7–9 m3; seetõttu pidid diviisi varustajad Paidesse sõitma, kust said 25 m3.

8. armeele allunud üksuste isikkoosseis 16. augustil

8. armee juhatus 1821
11. ld 7776
48. ld 2648
118. ld 5041
125. ld 2486
125. ld täiendus 683
268. ld 10320
266. üksik kuulipilduja- ja suurtükipataljon 622
10. ld 6984
16. ld 4207
27. kap 1181
73. kap 200
Kokku 43969

Tabelist nähtub, et täielikke andmeid 10. laskurkorpuse alluvuses olnud üksuste kohta armeejuhatusel ei olnud. Samuti ei ole tabelis andmeid 22. NKVD laskurdiviisi ja veel mõne üksuse kohta nagu ka mitte 10. ja 11. laskurkorpuse juhatuste ega NKVD piirivalvesalkade, Balti laevastiku merejalaväelaste ja maal võitlevate mereväelaste kohta.

Eestis või osaliselt juba Narva jõe idakaldal võitlevate üksuste koosseisu kuulus ilma Balti laevastiku meremeesteta ja õhujõududeta üle 50 000 mehe; tõsi, vintpüss näib olevat olnud ainult pooltel 8. armee sõduritel. Viies Saksa jalaväediviisis – arvestades, et nad olid oma täiskoosseisust kaotanud umbes viiendiku – oli kokku umbes 60 000 meest, kellele lisandusid korpustele, 18. armeele ja väegrupile Nord alluvad jalgrattapataljonid, suurtükiväeüksused, pioneeriüksused, suurtükiväe- ja pioneerirügementide staabid, väli- ja asulakomandantuurid, maakaitseväepataljonid, julgestusüksused jm, aga ka eesti vabatahtlikud ja Omakaitse liikmed.

Punaarmee 8. armee tegi alluvatele üksustele 16. augusti ülesandeks kaitsta Reidepõllu-Sirgala suunda tugevdatud roodu tugevuste salkadega ning käskis 268. laskurdiviisi koos juurde antud 466. laskurpolguga koondada Vaivara kiriku juurde metsaserva löögiks Aro ja Kannuka (Soome lahe rannikul) suunas, et taastada 11. ja 118. diviisi olukord. See ei teostunud. 191. laskurdiviis pidi katma tagalat idast ja kirdest, et takistada vaenlase läbimurret Kingisseppa ja Luuga kindlustatud rajooni. Vastavalt 8. armee staabi hommikusele korraldusele oli armee kaitsel joonel Narva jõe idakallas – Pjata jõe põhjakallas – Luuga jõgi.

11. ja 118. laskurdiviis taganesid piki Soome lahe rannikut. Kella seitsmeks õhtul viidi Narva jõe idakaldale voorid ja suurtükivägi, pimeduse saabudes hakkasid ülejäänud üksused jõge ületama. 11. laskurdiviis pidi koonduma Väiküla-Ropsu-Magerburgi-Arssi piirkonnas (st Narva-Jõesuu, mere ja endise Eesti piiri vahel). 118. laskurdiviis pidi koonduma Novaja Derevnja – Ropša – Sarai piirkonnas Luuga jõe läänekaldal. 268. laskurdiviis, mis pidi andma hommikul koos 466. laskurpolguga löögi 11. ja 118. laskurdiviisi ründava vaenlase pihta, taganes õhtuks Narva ja võttis öösel sisse kaitse Narva idaosas. 125. laskurdiviis pidas senisel joonel tulevahetust väheaktiivse vaenlasega. Diviis sai korralduse minna öösel üle Narva jõe ja võtta sisse kaitse jõe idakaldal Vasa-Popovka joonel.

Narva lahingugrupi 191. laskurdiviis jättis vaenlase surve tõttu maha Kingissepa. Diviisi 559. ja diviisile allutatud 219. laskurpolk (ilma ühe pataljonita) tõrjusid 58. jalaväediviisi 154. jalaväerügemendi läbimurdekatse. 546. laskurpolk hoidis parema tiivaga senist joont, vasak tiib taganes. Merejalaväelaste salk ja 4. hävituspataljon taganesid üle Pjata jõe.

Narva lahingugrupi ülemale kindralmajor Lazarevile ja Narva komandandile brigaadikomandör Lev Netšajevile (1892–1976, õhukaitseohvitser, oli sõja alguses Kaunase õhukaitse ülem) tehti ülesandeks lasta õhku elektrijaam ja Narva jõe sillad. 4. rahvakaitsediviisi 1. polk sai käsu koonduda Velikino-Jelizavetino piirkonda.

191. laskurdiviis oli formeeritud 1941. aasta kevadel ja paiknes umbes endisel Eesti piiril Narva-Koporje-Slantsõ piirkonnas. Diviisiülem oli polkovnik (a-st 1943 kindralmajor) Dmitri Akimovitš Lukjanov (1900–1985). Diviis julgestas 21. kindlustastud rajooni, mis oli rajatud alates 1928. aastast Soome lahest Peipsi järveni enamasti piki Luuga jõe idakallast. Alates 16. augustist laskis rajoon läbi taganeva 8. armee üksused ning oli kaitses kuni 22. augustini, kui sisse piirati. 30. augustil lõpetasid viimased mehed vastupanu. 1941. aasta augustis oli kindlustatud rajooni ülem polkovnik Valerian Kotik.

21. kindlustatud rajooni isikkoosseis ja relvastus 15. augustil 1941

 

Isikkoosseis

Kuulipildujad

Suurtükid (kahurid, mm)

Ohv

Alamv

Kokku

Raske

Kerge

107

76

76 õt

45

Juhatus

42

60

102

 

 

 

 

 

 

152. üksik kuulipildujapat

82

821

903

105

35

 

 

 

 

Eelmise suurtükirühm

4

64

68

 

 

 

 

4

8

263. suurtüki- ja kuulipildujapat

115

973

1088

12 (84)*

61

3

28

 

12

Kindlustatud rajooni üksik siderood

1

40

41

 

 

 

 

 

 

Kokku

243

1509

2202

117

96

3

28

4

20

 *Ettenähtud kuulipildujate arv. Suurem osa kuulipildujatest oli saadetud rindeüksustele.
17. august. Õhtul kella kuueks toodi 18. armee peakorter Viljandist Rakverre.

XXVI armeekorpuse eelmise õhtu korpusekäsu kohaselt pidid korpuse diviisid julgestama idasuunda ja jääma senistele aladele, et puhata ja oma ridu korrastada. Eesmine julgestusliin pidi kulgema joonel Jõuga – Kuremäe – Adivere – Mustanina – Reidepõllu – Sooküla – Auvere veski (Auvere jaamast lõunakagus) – Repniku mõis – Mummassaare. Vaenlase vasturünnaku korral tuli seda joont hoida. Üksused paiknesid paremalt vasakule (s.o enam-vähem läänest itta) järgmiselt: julgestus-lahingugrupp Pagari juures (402. ja 403. jalgratta- ning 10. raskekuulipildujapataljon ja 93. jalaväediviis) joonel Kose-Mustanina-Krivasoo. Eraldusjoon 93. ja 291. jalaväediviisi vahel: kõrgendik nr. 43 Konju juures – 500 m põhja pool kõrgendikku nr. 34 – 500 m põhja pool Narva raudteed – kõrgendik nr. 32 Soldina jaama juures. 93. jalaväediviis sai korralduse teha reket Krivasoo suunas, et välja selgitada, kas seal on vaenlase üksusi. Suurtükiväel kästi vähendada ettekorraldatud tuld (Planfeuer) eelnevalt väljaselgitatud sihtmärkide pihta (arvatavasti laskemoonanappuse tõttu). Sinimägede vaatluspunktide jaotamine eri üksuste vahel anti 291. jalaväediviisi staabi pädevusse. 818. suurtükiväerügemendistaap (z.b.V.) jätkas seniste ülesannete täitmist. 563. tankitõrjedivisjon (ilma kahe rühmata) jäeti Jõhvi lõunaserva, seal oli ka 185. ründesuurtükidivisjoni staap.

Hommikul teatas 93. jalaväediviis, et vaenlane on tema positsioonide eest haihtunud. Keskpäeval jõudis väike eelüksus ooberst Lohmeyeri juhtimisel Narvas jõeni. Raudtee- ja maanteesild olid õhku lastud.

Narva vallutamine kulges järgnevalt. Kell üheksa hommikul palus XXXVIII armeekorpus XXVI armeekorpuselt abi, sest Punaarmee oli teinud sillapea Pljussa jõe lõunakaldale kolm kilomeetrit Uuskülast lõuna pool. Kell 10 moodustati kaks eelüksust, mida juhtisid 402. jalgrattapataljoni ja 10. raskekuulipildujapataljoni ülemad, ülesandega tungida peale mõlemat Narva viivat teed mööda. Samal ajal saabus teade, et 505. jalaväerügemendi ülem ooberst Lohmeyer on ühe jalgrattakompaniiga kahe ründesuurtüki toetusel juba ise Narva peale läinud ja kell 12 linna lääneosa vallutanud. Seetõttu allutas korpus Lohmeyerile ka 402. jalgrattapataljoni ja 10. raskekuulipildujapataljoni ülemate eelüksused, kui need Narva jõuavad, seda kuni diviisi põhijõudude päralejõudmiseni, ülesandega luua Jaanilinnas sillapea. Kell veerand neli pärast lõunat julgestas ja puhastas 402. jalgrattapataljon Narva lõunaosa, 10. raskekuulipildujapataljon julgestas Riigi(küla) juures.

506. jalaväerügemendi (291. jd) rekkeüksused jõudsid keskpäeval Narva-Jõesuu lõunaservale, 93. jalaväediviisi eelüksused olid kell kaks pärast lõunat Soldina raudteejaamas. Ründesuurtükid hävitasid Krivasoost Auveresse taanduva Punaarmee kolonni, mis koosnes kolmest suurtükist, kahest tankitõrjekahurist ja seitsmest veoautost. Nõrga, kuid kangekaelselt sõdiva vaenlasega võideldes laiendasid 291. jalaväediviisi üksused Jaanilinna sillapea 800 m itta kuni kirikuni peatänaval. 506. jalaväerügement tõrjus kell pool seitse Narva-Jõesuus ühe jõe-suurtükipaadi rünnakukatse. Ohvitseridest koosnev rekkerühm saavutas pool kaheksa õhtul lõuna pool Kreenholmi (Pljussa jõe suudmes) kontakti 58. jalaväediviisi Kreipe lahingugrupiga (vt eespool). 93. jalaväediviisi eelüksused olid Narvas ja Narva jõe läänekaldal Kreenholmist Narvani, 291. jalaväediviisi osad paiknesid Jaanilinna sillapeal (505. jalaväerügement) ja Narvast kuni Narva-Jõesuuni (506. jalaväerügement). Armeekorpuse komandopunkt oli Vaivaras, 93. jalaväediviisi komandopunkt Mõisakülas (Sinimäed) ja 291. jalaväediviisi komandopunkt Olginas.















Sillavaremed Narvas 1941. aasta septembris. Eesti
Riigiarhiivhttps://www.ra.ee/fotis/index.php/et/file/image?id=230576

Narva jõudnud 93. jalaväediviisi staabi allüksused olid algul paigutatud turuplatsi juurde, kuid pärast Punaarmee suurtükiväe tulelööki turuplatsi piirkonda koliti staap Kreenholmi. Korpuse laskemoona ümberlaadimispunkt viidi Türilt Tamsallu. See oli küll 70 km lähemal kui seni, kuid siiski üsna kaugel.

Pärast Narva vallutamist viidi suurtükiväeülem nr. 104 kindralmajor Karl Böttcher oma staabiga XXVI armeekorpuse alluvusest välja (üksus oli toodud La Manche’i rannakaitsest ja viidi Põhja-Aafrikasse).

Suurtükiväeülem oli motoriseeritud staap suurtükitule juhtimiseks enamasti armeekorpuse operatsioonialas. Staapi kuulusid kuus ohvitseri (ülem, operatsiooniohvitser (Ia), käsundusohvitser (O1), rekkeülem (Ic), varustusohvitser (Ib) ja adjutant-personaliülem (IIa/IIb), kümmekond allohvitseri ja sõjaväeametnikku ning paarkümmend sõdurit. Sõja lõpu poole koosseisu vähendati.

Lisaks viidi korpuse alluvusest välja 683. sillaehituspataljoni 2. kompanii ning 254. ehituspataljoni staap ja kaks kompaniid. 291. jalaväediviis saatis 185. ründesuurtükidivisjonile tagasi ühe patarei (vähemalt viis ründesuurtükki) ning loovutas ka 563. tankitõrjedivisjoni ühe kompanii ja 436. raskesuurtükidivisjoni (10 cm kahurid).

Punaarmee 8. armee sõjapäeviku teatel vallutasid sakslased Veimarni raudteejaama (Kingissepast 15 km ida pool), et välja jõuda Soome laheni ja poolitada Punaarmee väed kahte ossa. 11. laskurdiviis sai korralduse jätta katteüksused pärast Narva jõe ületamist Magerburgi piirkonda. Diviisi positsioonid olid joonel punkt 22,0 – Väike-Ropsu (s.o piki Soome lahe rannikut). Pimeduse saabudes pidi diviis hakkama liikuma tagalasse Kamenka-Verevo-Sarai piirkonda Krasnogvardeiskist (Gattšinast) põhja pool. 48. laskurdiviisi üksused olid kaitses Narva jõe idakaldal Tõrvala vallamaja juures (268. laskurpolk) ja Smolka-Riigi(küla) joonel (301. laskurpolk). Diviisis oli alles 936 meest (sh 650 tääki, st võitlejat), kolm raskekuulipildujat, 14 roodumiinipildujat, kolm 120 mm miinipildujat ja neli 76 mm suurtükki. 125. laskurdiviisi 749. ja 657. laskurpolk olid kaitses Narva jõe idakaldal Riigi(küla)st üle Popovka raudteeni, 466. laskurpolk koondus 2 km Odrassaarest ida pool Haavikonsoo ida- ja kaguserval. Diviisis oli alles 2371 meest, 1920 vintpüssi, neli raske- ja kuus kergekuulipildujat, üks 76 mm suurtükk, üks 45 mm suurtükk ning üks 82 mm ja üks 50 mm miinipilduja. 268. laskurdiviis koondus Zahhonje – Dolgaja Niva – Zaretšje metsades Jaanilinnast kagus. Diviisi 947., 942. ja 952. laskurpolgus oli alles vastavalt 250, 150 ja 50 meest, 799. kahuripolgus 16 76 mm suurtükki. 118. laskurdiviis koondus kaugemal tagalas Velikino ja Jelizavetino juures (Koskolovo ja Kotlõ vahel). Lazarevi lahingugrupi 191. laskurdiviisi 559. laskurpolk koos allutatud 219. laskurpolguga (11. ld) olid kaitses Narva jõe idakaldal kaugemal lõuna pool. 166. suurtükkide ja kuulipildujate pataljon koos 330. üksiku luurepataljoniga seisis Solka jõel Kingissepast loodes, 191. laskurdiviisi 546. laskurpolk ja 4. hävituspataljon neist lõuna pool Padoga küla juures.


Narva raudteesild enne II maailmasõda. Osvald Haidaku foto. Narva Muuseumi SA, NLM F 635:673, https://opendata.muis.ee/object/1407542

Narva mahajätmine – ehkki 8. armee üksused olid juba varem Narva jõe idakaldale taandumas – põhjustas kõrgemate peakorterite pahameele. Järgmisel pärastlõunal, 18. augustil kell 15.05 vestlesid Baudot’ aparaadi (üks teletaibi tüüpe) vahendusel Põhjarinde juhataja kindralleitnant Markian Popov ja 8. armee juhataja kindralleitnant Pjotr Pšennikov. Kindral Pšennikov süüdistas Narva korratus mahajätmises 268. laskurdiviisi ülemat kindralmajor Mihhail Jenšinit ja 191. laskurdiviisi ülemat kindralmajor Dmitri Lukjanovit.

Popov: „Kõik, mis juhtus Teie rindelõigus, on vägede korratu, ebakindla, mitteotsustava, mittejärjekindla juhtimise tagajärg. Kas Teie ja Teie komandörid ikka mõistavad, et kaugemale taganeda pole enam kuhugi, et me peame võitlema iga meetri pärast mitte elu, vaid surma peale? Kui nii juhtus, nagu Te ette kandsite, siis pani Jenšin toime kuriteo kodumaa ees, mis piirneb riigireetmisega. [---]“
Pšennikov: „Olukord, milles ma olin ja mis nüüd kujunes mitte tänu minule, vaid tänu kellelegi teisele, räägib silmnähtavalt sellest, et meie sõjanõukogu kollektiiv tegi kõik ja teeb kõik, olles kogu aeg vahetult üksuste juures. Selle tõestuseks on, et käputäis võitlejaid hoiab mitme päeva vältel iga hinna eest tagasi vaenlase kaht korpust. Pole olnud ühtki lahinguväljalt pagemise juhtumit. Taganemisest pole ma Teile sõnagi rääkinud. Kannan ette, et olen võtnud meetmed, et vaenlane peatada. Nagu mina, nii ka minu kolleegid, sõjanõukogu liikmed, me ei karda anda oma elu selle eest, mille nimel võitleme. [---] Jenšini suhtes kandsin Teile ette, et saatsin juba hommikul sõjaväeprokuröri juurdlust teostama ja kui vaja, siis vahistama. Sel eesmärgil sõitis välja ka sm. Tšuhnov [diviisikomissar Ivan Tšuhnov, 8. armee sõjanõukogu liige (1904–1965)]. [---]“

Samal ajal otsustas 8. armee sõjanõukogu ise tagandada armee suurtükiväeülema kindralmajor Nikolai Dorofejevi (1896–1959), ta degradeerida ja rakendada madalamal ametikohal. Dorofejevit süüdistati toimetulematuses suurtükiväe juhtimisega, samuti selles, et ta oli staabis ega juhtinud oma üksusi sõjaväljal, andis sõjanõukogule valeinfot ega võtnud otsustavaid meetmeid suurtükiväemoona evakueerimiseks Soldina jaamast, kus suur osa sellest õhurünnakus hävis. Kuid Dorofejev säilitas oma ameti ja edutati septembris Leningradi rinde (endise Põhjarinde) suurtükiväeülemaks. Kõrgema väejuhatuse silmis jäid Eesti mahajätmises ja Leningradi alla taganemises süüdi siiski kindralleitnant Pšennikov ja diviisikomissar Tšuhnov, mõlemad viidi madalamale ametikohale. Kindral Jenšin ja polkovnik Lukjanov juhtisid oma diviise vastavalt oktoobri ja novembrini.

18. august. 18. armee peakorteri teatel võeti 6.–18. augustini Rakvere ja Narva vahel 6578 sõjavangi ning hävitati või saadi sõjasaagiks 44 suurtükki, üks õhutõrjekahur, neli tankitõrjekahurit, kaks jalaväekahurit, 34 raskekuulipildujat, neli rasket miinipildujat ja 10 tanki.

Hommikul paigutati XXVI armeekorpuse komandopunkt Sinimägedesse Mõisakülast põhja pool. Korpusejuhataja palus XXXVIII armeekorpuse 58. jalaväediviisil edasi tungida kuni Narva-Kingissepa raudteeni.  Õhtul viidi XXVI armeekorpuse komandopunkt Narva-Jõesuhu.

93. jalaväediviisi üksused vallutasid pärastlõunal kell pool neli Zaretšje (Jaanilinna ja Komarovka vahel), millega loodi täielik kontakt XXXVIII armeekorpuse üksustega. Saksa hävituslennukite tegevus lihtsustas märgatavalt väekoondiste edasiliikumist. XXVI armeekorpus laiendas vaatamata vaenlase aktiivsele suurtükitulele ja nõrgale jalaväetegevusele oma sillapea Narva jõe idakaldal kuni Komarovka-Zahhonje-Popovka jooneni. Jõe idakaldale oli pärastlõunaks viidud kuus pataljoni jalaväge ja üks kergesuurtükipatarei. Vasakut tiiba Riigi(küla)st edelas kuni Narva-Jõesuuni julgestas jõe läänekaldal 506. jalaväerügement (291. jd). 93. jalaväediviisi üksused puhastasid ala Kreenholmist edelas üsna suurtest punaarmeelaste rühmadest, mis olid oma üksustest maha jäänud. Diviis võttis 61 sõjavangi, sõjasaagiks saadi kolm suurtükki ja neli tankitõrjekahurit. Diviisi komandopunkt oli Narvas (ilmselt endise Eesti 1. jalaväerügemendi) kasarmus.

18. augustil sai Zaretšje lähedal suurtükimürsu tabamusest surma 272. jalaväerügemendi ülem ooberst Theodor Kretschmer (1888–1941) koos oma adjutandiga. Ta maeti Narva Saksa sõjaväekalmistule. Viis päeva varem oli Kretschmer haavata saanud, kuid jäänud edasi rügementi juhtima. Uueks rügemendiülemaks nimetati senine III pataljoni ülem ooberstleitnant Karl Löwrick (1894–1945), kes oli vahepeal olnud ka 270. jalaväerügemendi ülema kohusetäitja. Tema oli 1940. aastal saanud ühe Maginot’ liini positsiooni vallutamise eest rüütliristi. 1943. aastal edutati Löwrick 93. jalaväediviisi ülemaks ja ülendati 1944. aastal kindralleitnandiks. Uueks pataljoniülemaks määratud kapten Joachim Betkel aga sõjaõnne ei olnud – ta langes juba samal päeval.

XXVI armeekorpuse alluvusest viidi tagasi 18. armee alluvusse ja jäeti Eestisse 10. raskekuulipildujapataljon, 403. jalgrattapataljon, 436. ja 536. raskesuurtükidivisjon, 185. ründesuurtükidivisjoni üks patarei, 563. tankitõrjedivisjoni kompanii ning kaks õhutõrjekompaniid.

Punaarmee 8. armeele allusid sel päeval endiselt 11., 48., 125., 118. ja 268. laskurdiviis, 21. kindlustatud rajoon ja kindral Lazarevi Narva lahingugrupp. Üksused olid kaitsel Narva ja Pjata ning Luuga jõel ja pidid takistama sakslastel Narva ja Pjata jõe ületamist ning vaenlase Narva ja Kingissepa grupeeringu ühinemist. Samuti tuli takistada sakslaste läbimurret Soome lahe äärde, et säilitada võimalus kaitsta Lenigradi nii maalt kui ka merelt. 17. augusti õhtul kella üheksast alates alustasid sakslased käepäraste ujuvvahenditega väikeste gruppidena Narva linnuse varjus jõe ületamist ja vallutasid kella kümneks Zahhonje. Narvas oli näha pontoone ja jalaväge. Kell kümme hommikul tulistas vaenlane suurtükkidest ja miinipildujatest 48. ja 125. laskurdiviisi positsioone. Päeva jooksul sunniti 191. laskurdiviisi jõud Pjata jõelt taganema. Sakslaste survel pidid ka 125. ja 191. laskurdiviisi jõud itta taganema.

19. august. 93. jalaväediviis läks kell 11 Narva-Kingissepa-Lommiküla teelt Kobõljaki-Sala tee suunas pealetungile, et Kobõljaki juures endiste NSV Liidu piirirajatiste ees kinni jooksnud 58. jalaväediviisi edasi aidata, ning jõudis järgmise teeni Kobõljaki-Lõmmiküla teest kaks kilomeetrit kirdes (s.o umbes endisel Eesti – NSV Liidu piiril). Punaarmee tegevusest jäi mulje, et ta kavatseb kindlustuda piirikindlustuste taha Kobõljaki-Sala teest läänes ning väiksemate jõududega Haavikonsoost lõunas kuni Narva-Jõesuuni (oletati, et see pidi olema Luuga jõele plaanitud kaitseliini ettenihutatud positsioon). Õhtul viidi XXVI armeekorpuse komandopunkt Narva-Jõesuu tulistamise tõttu Sinimägedesse tagasi.

93. jalaväediviisi varustus- ja moonalaod olid endiselt Rakveres ja Tamsalus, kuid vedu toimis suuremate häireteta. Kütusenappus oli suur, autod seisid, sest diviis sai ainult 5–7 m3 kütust päevas, mis oli neljandik vajaminevast. Samuti ei saanud diviis Tartust ära tuua oma töökodasid. Et Kreenholmi paigutati XXVI armeekorpuse staabiasutused, pidid diviisistaabi asutused mujale kolima. Krenholmi vabrikus pandi tööle elektrikeevitus, mida diviis sai kasutada oma sõidukite remondiks.

Kreenholmi manufaktuur 1940. aastal. Karl Akeli foto. Eesti Rahvusarhiiv, https://www.ra.ee/fotis/index.php/et/file/image?id=279152

291. jalaväediviisi rindelõigus oli olukord muutuseta, vaenlase sõjalaevad tulistasid sakslaste vasakut tiiba. Diviisi eelüksused olid sillapea joonel Lommikülast lõunas, Zahhonjest läänes ja Popovkast loodes. 93. jalaväediviisi komandopunkt oli Komarovkas. Segadust tekitas teade, et merelt tulistati Narva lääneserva 38 cm suurtükkidega. Hiljem täpsustati, et tegu oli siiski 18 cm laevasuurtükkidega. Kell 14.00–14.20 tulistasid üks suurem ja kaks väiksemat sõjalaeva Narva-Jõesuud. 511. raskesuurtükidivisjoni (15 cm) tulega sunniti üks umbes 2000-tonnine laev suitsukatte varjus tagasi pöörama.

XXVI armeekorpuse alluvusest viidi välja 511. raskesuurtükidivisjon (15 cm kahurid) ilma ühe patareita, mis oli juba juulis Pärnu piirkonda jäetud, ja 21. rekkelennuväeeskadrilli XXVI armeekorpuse taktikalises alluvuses tegutsenud 4. salk (tähis 4. (H)/21; koosseisu järgi kuus lennukit Henschel 126). Samal päeval jõudsid Pärnusse Friedrichi lahingugrupi üksused. Friedrichi lahingugrupp oli eelmisel päeval üle võtnud Hippleri lahingugrupi rindelõigu ning 504. jalaväerügement (291. jd) allus nüüdsest Friedrichi lahingugrupile.

Luftwaffe lähi- ja suurtükiväerekke- ning õhutoetuslennuk Henschel 126. Lennuki maksimaalne kiirus oli 310 km/h ja lennukaugus umbes 1000 kilomeetrit. Relvastuses oli kaks 7,92 mm kuulipildujat ning kuni 50 kg pomme. Meeskonda kuulusid piloot ja laskur-vaatleja. Hs-126 headeks omadusteks oli võime aeglaselt lennata ja lühike hoovõturada, kuid juba läänerinde lahingute ajal langes ta vastase hävitatele kergeks saagiks. Hs-126 tüüpi lennukeid ehitati aastatel 1938–1941 üle 900. 1940. aasta mais võeti Eesti 2. lennuväedivisjoni relvastusse viis Hs-126 B1 tüüpi lennukit. Pärast Eesti okupeerimist läksid need Punaarmee 22. (eesti) territoriaalkorpuse lennuüksusele ja hävisid 1941. aastal. Foto: Wikimedia commons.
XXVI armeekorpuse tagalat julgestanud 374. jalaväerügement teatas, et kell 6.40 heitis Saksa tunnustega lennuk neli pommi Saksa eraldusmärkidega purjekate pihta Käsmu lahes. Rügemendi julgestuslõik laiendati alates 20. augustist Jõhvi-Toila jooneni. Kell 11.30 käis väike üksus Mohni saarel; tuletorn oli töökorras.

Punaarmee 8. armee väekoondised said ülesande asuda 20. augusti hommikuks uutele positsioonidele, toetudes 21. kindlustatud rajoonile ja Narva jõele. Kaitsejoon kulges joonel Narva jõgi – Popovka – Zaretšje – Sur-Sarõ – Novopjatnitskoje (Kingissepa idaserval) – Polotša – Solka  – Georgiejvski küla ning üksused pidid tõrjuma üle Pjata ja Narva jõe tulnud ning Kingissepa vallutanud vaenlast, üritades lööki tema Veimarni-Jastrebino grupeeringu tiivale ja tagalasse.

Kindral Lazarevi lahingugrupp (125. laskurdiviis, 6. piirivalvesalk, 85. ehituspataljon, 112. sapööripataljon ja 54. inseneripataljon koos 47. ja 24. korpusesuurtükiväepolguga) pidi ründama Lilienbachi mõisa, Narva idaosa, Uusküla, Risuküla ja Zaretšje suunas, purustama vaenlase Narva grupeeringu ja taastama olukorra jõe idakaldal. Lazarevi lahingugrupil oli kokku umbes 2370 meest, 26 suurtükki ning 19 raske- ja 49 kergekuulipildujat. Grupi operatsioone toetasid Balti laevastiku laevasuurtükid.

Kingissepa lahingugrupi koosseisu kuulusid 118. ja 11. laskurdiviis, 546. laskurpolk ja 323. suurtükiväepolk (191. ld), rahvakaitsediviisi üks polk, 109. NKVD raudteepolk, Polozovi merejalaväepataljon, 4. hävituspataljon, mereäärse sektori patarei ning 13 Kingissepa kindlustatud rajooni suurtükki. Lahingugruppi juhtis armeejuhataja kindralleitnant Pšennikov isiklikult ja selle ülesanne oli hävitada vaenlase grupeering, mis oli vallutanud Kingissepa, ning tungida edasi Veimarni-Jastrebino suunas. Lahingugrupis oli ligi 3500 meest, 47 suurtükki, 20 raske- ja 97 kergekuulipildujat ning 18 miinipildujat.

Kell 10 hommikul tungis Narva polk (5. ja 6. hävituspataljon koos miilitsatega) Kingissepa põhjaserva. Kuid õhtul ründasid sakslased Kingissepa suunalt kindlustatud rajooni tagalasse, paiskasid 191. laskurdiviisi jõud põhja poole ning sakslaste Kingissepa ja Narva grupeeringud ühinesid endisel Eesti piiril Komarovka ja Dubrobvka vahel. 48. laskurdiviis oli kaitsel Magerburgi-Vepsküla ümbruses, ülejäänud 8. armee üksused endisest Eesti – NSV Liidu piirist ida pool.

20. august. XXVI armeekorpus võitles teisel pool Narva jõge. Balti laevastiku rannakaitsepatareide 30,5 cm suurtükid põhjustasid kaotusi ennekõike raskesuurtükipositsioonidel. 291. jalaväediviis rajas sillapea Haavikonsoo maakitsusest põhja pool (omaaegse Teesuu kordoni juures) ja tungis vasaku tiivaga ühe kilomeetri Väikülast lõuna poole (Narva-Jõesuu vastas). XXVI armeekorpuse komandopunkt oli Kreenholmis, 291. jalaväediviisil Jaanilinnas ja 93. jalaväediviisil Komarovka lõunaserval.

402. jalgrattapataljon vallutas kindlustused Narva jõe Venemaa-poolsel kaldal Tõrvala juures ja sai ülesande puhastada ala Haavikonsoost kuni Väikülani Rossoni jõe lõunakaldal.

„Pataljon alustas 20. augustil kell kaheksa hommikul rünnakut maastikku valitsevale positsioonile rajatud visalt kaitstava punkriliini vastu, saades toetust tuleüksuselt Narva jõe läänekaldal. Hoolimata ebasoodsast maastikust (kitsas rannariba, paremal tiival tihe mets) rulliti üle bolševike 14 km pikkuse punkripositsiooni ja rünnati tormijooksuga vaenlase riivpositsiooni Tõrvala juures. Lahingus võeti 129 vangi, nende hulgas kolm ohvitseri, kusjuures oma kaotused olid erakordselt väikesed: üks langenu ja viis haavatut.“

93. jalaväediviisi tugevdatud 271. jalaväerügement jõudis Luuga jõe lõunakaldale kaks kilomeetrit teeristist Pulkovo juures kuni Lomini (piiri Eesti poolel Lommiküla). Edasi liikus osa jõude piki Luuga jõge põhja poole; teine osa aga edelasse, Kalmotka-Verino suunas. 20. august oli puhkepäev. Punaarmee oli maha jätnud oma punkriliinid Luugast lõunas, kuid diviisi pealetungi otsustati alustada hiljem, et 1. ja 58. jalaväediviisi surve punaväe taganema sunniks, mis vähendaks võimalikke kaotusi. 271. jalaväerügement allutati 58. jalaväediviisile. Sõjavange ei olnud millegagi tagalasse vedada.

374. jalaväerügement viis oma julgestused Jõhvi-Toila jooneni. Rügemendistaap oli alates järgmisest hommikust Kiviõlist kirdes.

21. augustil oli eelmisel päeval Eesti territooriumilt väljunud XXVI armeekorpuse koosseisunimekirjades 42 000 meest ja 11 000 hobust.

Punaarmee 8. armee sõjapäeviku järgi ründasid sakslased vähemalt jalaväediviisiga „tankide, suurtükkide ja lennuväe toetusel“ 125. ja 191. laskurdiviisi positsioone. Diviisid hakkasid taganema. Paremal tiival oli Lazarevi lahingugrupp, vasakul Pšennikovi lahingugrupp. 125. laskurdiviis oli õhtul kella seitsmeks paisatud Riigi(küla) – Vaasa rindelõigust kaugemale itta kuni Izvozini Luuga jõe läänekaldal rindega lõunasse ja edelasse. 219. laskurpolk oli Luuga idakaldal. Pšennikovi lahingugrupp tungis hommikul Kingisseppa ja sai sõjaväelinnakus sõjasaaki. 11. laskurdiviisi 163. ja 320. laskurpolk tungisid linna idaserva, rahvakaitsediviisi polk põhjaserva. 118. laskurdiviisi 527. laskurpolk jõudis Tikopisi (10 km Kingissepast idas) põhjaserva. Purustati seitse vaenlase tanki, sakslastel suured kaotused langenute ja haavatutena. (XXVI armeekorpuse kaotuste aruande järgi kaotasid 291. ja 93. jalaväediviis sel päeval vastavalt 14 ja 5 alamväelast langenu ning 53 ja 63 alamväelast haavatuna. Surma sai kaks 93. jalaväediviisi ohvitseri (neist üks oli 193. suurtükiväerügemendi I divisjoni ülemarst dr. Karl Köhnlein), haavata kaks 291. ja neli 93. jalaväediviisi ohvitseri.)

8. armee tagalakaitse tegevus Ida-Virumaal. 8. armee tagalakaitse ülema alampolkovnik Golovkini ettekande järgi põgenesid Narva tuletõrjejaoskonna evakueerimise ajal 16. augustil kell kuus õhtul 17 tuletõrjujat koos autoga metsa Narvast loodes. Gruppi saadeti likvideerima üks 109. NKVD raudteepolgu rühm. Tuletõrjujad hajusid metsa, kuid üks mees osutas relvastatud vastupanu ja lasti maha. Eelpooltsiteeritud 8. armee juhataja Pšennikovi väitele, et keegi ei ole oma postilt lahkunud, räägivad vastu tagalakaitseülema ettekanded: 16. augustil võtsid tõkestussalgad kinni 225 inimest, neist 115 reameest, kaheksa seersanti ja kaks nooremohvitseri, kes saadeti „organiseeritud korras rindele oma üksuste asukohta“. 18. augustil võtsid tõkestussalgad kinni 193 sõjaväelast (sh neli nooremohvitseri ja viis seersanti), kes „motiveerisid oma taganemist oma taganenud üksuse otsimisega“. Nemadki saadeti tagasi oma üksusse.

8. armee tagalakaitse üksuste koosseis 17. augustil

 

Isikkoosseis

Ohvitserid

Seersandid

Sõdurid

Kokku

Tagalajulgestuse staap

49

21

54

124

Tõkestuspataljon

22

34

144

200

6. piirivalvesalk

112

109

526

747

109. raudteepolk

72

136

611

819

Kokku

255

300

1335

1890

8. hävituspataljon

8

15

102

125

20. augustil teatas alampolkovnik Golovkin 8. armee staabiülemale polkovnik Smirnovile ja Põhjarinde tagalakaitseülemale kindralleitnant Stepanovile, et 6. piirivalvesalga 3. ja 4. komandantuur – mis alates 6. augustist on ülejäänud 8. armee piirivalveüksustest ära lõigatud – on läinud täies koosseisus 22. NKVD laskurdiviisi alluvusse. 19. augustil kaotas 3. komandantuur Tallinna suunal 11 meest langenu, kolm haavatu ja 15 teadmata kadununa. 20. augustil kaotasid Luuga jõel võitlevad 6. piirivalvesalga üksused 15 meest langenu, 53 haavatu ja 42 teadmata kadununa.

Narva Peetri vabatahtliku tuletõrjeühingu liikmed tuletõrjeautoga. 1930. aastad. Foto: Narva Muuseumi SA, NLM F 684:4, https://opendata.muis.ee/object/1602376


Punaarmee 10. laskurkorpuse ja Balti laevastiku ettevalmistused Tallinna kaitseks ja Wehrmachti XXXXII armeekorpuse eeltööd Tallinna ründamiseks

Selles rindelõigus oli sõjategevus väheaktiivne. Mõlemad pooled koondasid oma jõude eelseisvaks lahinguks Tallinna pärast. Balti laevastiku arhiividokumendid ei ole siinkirjutajale kättesaadavad ning 10. laskurkorpuse arhiiv on ilmselt säilinud lünklikult. Seetõttu on Punaarmee tegevuse kohta Tallinna ümbruses kasutada palju vähem dokumente kui neid on 8. armee diviiside tegevuse kohta Kirde-Eestis.

10. augustil oli XXXXII armeekorpuse rindelõigus olukord muutuseta. 217. jalaväediviisi rekkekatse nurjus, kanti kaotusi. 161. rekkepataljon (61. jd) liikus Koitjärve ja Kõrveveski piirkonnas. Korpuse komandopunkt oli Särgveres. 217. jalaväediviisi komandopunkti tabas õhurünnak, sanitaarohvitser sai surma, kaks meest haavata.

11. august. Erna löögiüksus hävitas või tegi kahjutuks vaenlase nõrgad julgestused Pärispea ja Juminda poolsaarel 61. jalaväediviisi rindelõigus. Punaarmee julgestused olid joonel Vahastust üks kilomeeter läänes – Sigula. Vetla juures oli positsioonil üks Punaarmee polk kahe patareiga. 61. jalaväediviisi üksuste eeljulgestused olid Pudisoo ja Vahastu juures (151. jalaväerügement) ja teeristil 1,5 km Vetlast ida pool (162. jalaväerügement). Õhtuks jõudis 151. jalaväerügement Pudisoo-Uuru-Sigula joonele.

217. jalaväediviisi vastas tehti kindlustustöid Leistu-Kiruvere-Rava-Kõue-Habaja joonel (s.o ümber Paunküla, Ojasoo ja Alansi). Juuru kandis tegutsesid hävituspataljonlased (Banden). Rapla oli Punaarmee käes (Omakaitse teatel kaks pataljoni ja suurtükipatarei). Omakaitse teatel oli Lipa-Järvakandi joonel üks pataljon ja sakslaste endi andmetel ka suurtükipatarei.

Ilm oli vihmane.

12. augustil oli XXXXII armeekorpuse lõigus olukord suuremate muutusteta. Balti laevastiku laevad tulistasid Kolga lahest 61. jalaväediviisi üksusi Pudisoo juures. Punaarmee tegi loodest tõkestustuld Aegviidu suunas.

13. augustil teatas XXXXII armeekorpus, et olukord on muutuseta. Kaks Saksa kiirpaati jõudsid Loksale. Tehti kindlaks vaenlase patareid Andineemest ja Kupust põhja pool. 61. jalaväerügemendi staap teavitas armeekorpuse juhatust oma nõrgast lahingujõust.

„Suurte kaotuste tõttu allohvitserkonnas juhivad jagusid tihti kapralid, kes oma võimete ja suutlikkuse poolest ei ole sageli ülesannete kõrgusel. Hea väljaõppega sõdurite nappus on märgatav ka kergekuulipildujameeskondades.“

Rügementide 14. (motoriseeritud tankitõrje-) kompaniides oli puudu autojuhte ja sageli olid roolis ilma juhiloata sõdurid. Lähipäevil loodeti siiski marsipataljonide (s.o täienduse) saabumist. 61. jalaväediviis saigi 16. augustil täienduseks 1021. marsipataljoni ühe ohvitseri, 19 allohvitseri ja 973 sõduriga. 217. jalaväediviis oli saanud 14. augustil 217. marsipataljoni 12 allohvitseri ja 908 sõduriga ning 15. augustil sai 254. jalaväediviis 1001. marsipataljoni kahe ohvitseri, 10 allohvitseri ja 984 sõduriga. Kuid et ainuüksi 1.–15. augustini olid need diviisid langenu, haavatu ja teadmata kadununa kokku kaotanud vastavalt 624, 228 ja 661 meest, siis oli see ainult leevenduseks. Ajavahemikus 22. juuni – 31. juuli olid diviisid kaotanud vastavalt 2786, 2282 ja 974 meest.

14. augustil teatas Omakaitse Viinistust, et kuus kaubalaeva, mida saadavad 10 sõjalaeva, sõidavad lääne suunas. Kell kaheksa õhtul täpsustati: kolm kilomeetrit Juminda majakast põhja pool kolm miinilaeva, kaks torpeedopaati, kuus transpordilaeva – sh kolm neist suuremad kui 3000 tonni – kursiga Tallinna. Õhtul märgati ka Hara lahel laevakonvoid. Rannavahid ei suutnud suitsukatte tõttu laevatüüpe kindlaks teha. 151. jalaväerügemendi (61. jd) võimalike maabumiskatsete tõrjumiseks allutati diviisile 536. motoriseeritud raskesuurtükidivisjoni (rasked välihaubitsad) 1. patarei ja saadeti veel öösel üle Türi, Paide, Roosna-Alliku, Ambla, Tapa ja Arbavere Valgejõele. Samal ajal toodi Rakverest 61. jalaväediviisi alluvusse ka 217. tanktitõrjedivisjon (217. jd, ilma ühe kompaniita).

15. augustil ründas vaenlane mõlemal pool Raplat edelasse. Ööl vastu 16. augustit kästi 217. jalaväediviisi üksustel asuda positsioonidele Kuimetsa-Kaiu joonel. XXXXII armeekorpuse komandopunkt oli endiselt Särgveres. Korpuse operatsiooniala suunas liikus 254. jalaväediviis, mis oli hommikul kell kaheksa korpusele allutatud ja mille komandopunkt oli siis Haljalas; diviisi 474. jalaväerügement oli Rakverest kirdes, 484. jalaväerügement Sämi-Kuristiku juures ja 454. jalaväerügement Viru-Kabalas.

16. augustil toodi XXXXII armeekorpuse komandopunkt Koigisse 10 km Tapalt lõunas. 217. jalaväediviisile tagastati selle 217. motoriseeritud tankitõrjedivisjon. 660. pioneeripataljoni 2. kompanii allutati Hippleri lahingugrupile.

18. augustil hävitati Juminda poolsaarel maabunud umbes 25-meheline Punaarmee või Balti laevastiku dessantüksus, kolm meest võeti vangi. 660. pioneeripataljoni 2. kompanii anti Friedrichi lahingugrupi alluvusse. 254. jalaväediviisile allutati 254. ehituspataljon ilma 1. ja 4. kompaniita ning 683. sillaehituspataljoni 2. kompanii.

19. augustil oli XXXXII armeekorpusele alluvate diviiside lõigus suurtükiväetuld, muidu rindel muutusi ei olnud. 254. jalaväediviisile allutati 536. ja 436. raskesuurtükidivisjon. 61. diviisile Luftwaffe 111. motoriseeritud õhutõrjerügemendi I divisjoni 2. patarei (divisjonis oli viis patareid). 61. jalaväediviisi komandopunkt oli Jänedal, 254. jalaväediviisi komandopunkt Kõnnus.

20. augusti hommikuhämaruses alustas XXXXII armeekorpus väga raskeid teeolusid trotsides pealetungi Tallinnale. Punaarmee vastupanu oli visa: 254. jalaväediviisi vastas Valkla-Saunja joonel, 61. jalaväediviisi vastas Jägala jõel Soodla juures ja Kehra-Känkari joonel ning 217. jalaväediviisi vastas Leistu juures, Margusest lõunas, Raplas ja Lipa juures. 254. jalaväediviis kaotas Nõukogude õhurünnakute tõttu üheksa meest langenu ja 33 haavatuna ning 20 hobust. Ojasoo-Habaja ja Rapla-Keava ruumis ründasid Nõukogude lennukid pommide ja pardarelvadega 217. jalaväediviisi. Raplas peeti ägedaid lahinguid. Sõjasaagiks saadi kolm rekkesoomukit, kaks tanki, kaks suurtükki, kuus tankitõrjekahurit jm. XXXXII armeekorpusele allutati Luftwaffe 21. rekkeeskadrilli 4. salk (4./(H) 21) ning sillakolonn 671 (B). 254. jalaväediviisile allutati 511. suurtükiväedivisjoni staap ja üks patarei.

Tallinna kaitse plaan

12. augustil saatis Punaarmee 10. laskurkorpuse staabiülem kindralmajor Lev Berezinski (1902–1943) Põhjarinde staabiülemale kindralleitnant Dmitri Nikiševile (Nikišov, 1898–1973) Tallinna kaitse plaani. Ta kirjutas, et vaenlane on oma eduga Tapa ja Rakvere suunal loonud võimaluse koondada oma jõude läbimurde laiendamiseks 8. armee ida- ja läänepoolse grupeeringu vahel mööda Viljandist üle Türi ja Paide kulgevaid maanteid. Samuti andis läbimurre Soome lahe äärde Saksa välisuurtükiväele võimaluse tulistada piki Eesti rannikut liikuvaid Nõukogude laevu. 10. laskurkorpuse ning Balti laevastiku mere- ja lennuväebaasid lõigati ära 8. armee ülejäänud üksustest. Ainsaks varustuskanaliks jäi meretee, mis nõudis palju vahendeid konvoide kaitseks õhurünnakute vastu ja saatelaevadena.

Vastase tõenäolisemad rünnakusuunad jaotas kindralmajor Berezinski peamisteks ja teisejärgulisteks. Peamiste rünnakusuundadena nähti

 1) piki Narva maanteed Kose ja Tallinna peale,
 2) üle Pillapalu-Kõrve ja Haljava,
 3) Albu mõisast üle Alavere mõisa Lehmja mõisa peale ning
 4) Paidest üle Mustla ja Kose(-Risti) loodesse.

Teisejärgulised rünnakusuunad olid Lelle-Rapla-Kohila ning Pärnu-Rapla ja ka üle Kasari jõe. Ei välistatud Saksa mereväe kergete sõjalaevade toetust Eesti läänerannikul. Igal juhul eeldas ta pealööki idast ja kagust, sest sellega välistaksid sakslased vasturünnakud idast ja läänest oma Tapa-Rakvere grupeeringu vastu.

10. laskurkorpuse üksused olid kaitses eesliinil joonel, mis kulges Maidla mõisast üle Hageri, Kohila, Pirgu mõisa, Väike-Särge, Marguse, Paunküla ja Voose, sealt piki Jägala jõe läänekallast kuni Partsaareni ja siis üle Valkla Salmistuni. Paremal tiival Lääne-Eestis Kasari-Valgu-Rapla joonel olid polkovnik Kostikovi salk ja 18. üksik luurepataljon (mõlemad vt allpool). Vasakul tiival seisid 22. NKVD laskurdiviis ja 156. laskurpolk (16. ld) joonel Seidla – Mustjõe jaam – Kõrve – teine Kahala järv – Muuksi. Eesliini üldpikkus oli 160 km, milleks oli 10. laskurkorpuse 14 500 – 15 000 meest ja polkovnik Kostikovi salga 2000 meest.

Vahe-tõkestuspositsioon (промежуточный рубеж заграждения) plaaniti umbes 80 km pikkuselt piki Keila jõe idakallast kuni Kurtna mõisani, sealt üle Metsaküla mõisa, Tuhala mõisa, Kose(-Risti), Perila, Raasiku ja Vandjala Mannivani. Seda joont pidid hoidma tuhatkond hävituspataljonlast kapten Mihhail Pasternaki juhtimisel.

Viimane 50 km pikkune kaitsejoon ümber Tallinna kulges Tabasalust üle Hüüru ja Saue mõisa, Männiku jaama, Soodevahe küla ja Nehatu mõisa (praegu Lasnamäel) Randvereni. Seda joont kaitses Balti laevastiku merejalaväebrigaad 2500 mehega (ülem polkovnik Terenti Parafilo).

10. laskurkorpuse käsutuses oli kokku 20 000 meest, neist 25% tagalaasutustes, voorides ja transpordiüksustes, hospidalides jm.

Nähti ette ka vahepositsioonid taganemiseks. Polkovnik Kostikovi salk pidi taganema joonele Keila jõe idakaldal Soome lahe rannikult kuni Üksnurme mõisani. 10. laskurdiviis ja 18. üksik luurepataljon sealt edasi üle Tagadi ja Kose-Uuemõisa Andi(neeme)ni. Sealt edasi 16. laskurdiviis üle Perila piki Jõelähtme jõe läänekallast ja üle Raasiku kuni Kivisillani. Soome lahe ääres oli 22. NKVD laskurdiviis koos 167. laskurpolgu (16. ld) I pataljoniga Kivisillast üle Vandjala ja Rebala Ülgase mõisani. 22. NKVD laskurdiviisil oli parim kaitsepositsioon piki Jägala jõge, sellelt lubati taganeda ainult häda korral.

Vahepositsioone kattis Tallinna rannakaitse tuli ja maksimaalne arv laevasuurtükke. Kaitseliini lühendamine 70–75 km-le lubanuks luua reserve ning koondada maa- ja mereväe- ning rannakaitsetuld ükskõik millisesse kaitselõiku. Vahepositsioonidelt edasi taandumine oli välistatud, sest siis jäänuks lennuväljad vaenlase välisuurtükkide kaudtule meelevalda.

Kolmandale ja viimasele kaitseliinile Tallinna eeslinnades pidid 10. laskurkorpuse väed koos 1. merejalaväebrigaadiga taanduma ainult suure häda korral Põhjarinde ja 8. armee juhatajate loal. See tähendanuks sõdimist suurlinnatingimustes. Kõiki kaitseliine tulistaks vaenlase suurtükivägi. Balti laevastiku õhujõud saanuksid sekkuda ainult perioodiliselt lennuväljadelt, mis asusid väljaspool Mandri-Eestit või äärmisel juhul saartel. Kolmanda ja viimase liini eeliseks oli aga piisav hulk iga liiki ja kaliibriga suurtükiväge, mistõttu vaenlasele tekitataks suuri kaotusi. Sellel joonel oli plaanis võidelda samaaegselt haavatute ja materiaalsete väärtuste evakueerimisega ning joonelt taganetaks ainult erikorraldusel. Viimasel joonel pidid Kostikovi salk ja 8. piirivalvesalk paiknema Rannamõisast üle Labi ja Hüüru mõisa Alliku jaamani, sealt edasi 10. laskurdiviis üle Saue mõisa ja Männiku jaama Saireni ning 16. laskurdiviis Sairest üle Lehmja ja Assaku Rae mõisani. 1. merejalaväebrigaad ja 22. NKVD laskurdiviis brigaadiülema juhtimisel pidid jääma joonele Rae mõisast üle Lagedi jaama ja Nehatu mõisa Randvereni. Viimase joone kaitsel loeti erilise tähtsusega ülesandeks linna puhastamist „kontrrevolutsioonilisest elemendist“, diversantidest ja spioonidest. Linna sisekorra hoidmine oli väejuhatuse võimkonnas.

Balti laevastiku suurtükkide rakendamisest Tallinna kaitsel

1942. aasta 4. juunil koostas Leningradi rinde Leningradi väegrupi suurtükiväe staabiülema ajutine kt alampolkovnik Konopljov ülevaate Balti laevastiku suurtükiväe koostööst Loodesuuna ja Leningradi rinde vägedega 22. juunist 1941 kuni 1. maini 1942. Selle kohaselt oli Tallinna kaitsel 22. kuni 28. augustini 1941 üle 60 raske laevasuurtüki, neist üheksa 180 mm kahurit ristlejal Kirov, 10 130 mm kahurit kahel hävitajate juhtlaeval ja veel 20 130 mm kahurit viiel hävitajal, 17 102 mm kahurit neljal miiniveeskjal ning kaks 130 mm ja neli 100 kahurit kolmel suurtükipaadil. Laevasuurtükkidele lisandusid rannakaitsesuurtükid: neli 305 mm kahurit Aegnal ja lisaks 12 152 mm, kolm 130 mm, 16 100 mm ja kaks 76 mm kahurit teistes endistes merekindluste komandantuurides ja Paldiski piirkonnas. Meresuurtükiväe ülesandeks oli maaväe kaitse toetamine, tuli vaenlase patareide vastu ning taganemise ja evakueeritavate laevadele paigutamise katmine. Meresuurtükiväe tegevust juhtis Balti laevastiku suurtükiväe flagman, kellelt tellisid suurtükituld diviiside suurtükiväeülemad. Maismaaüksustele allutati kaks soomusrongi (mereväesalgale ja 22. NKVD laskurdiviisile) ning kolm rööbastransportöörile paigutatud 130 mm suurtükki (üks 10. laskurkorpusele ja kaks 10. laskurdiviisile). Tallinna kaitsvate üksuste käsutuses oli võimas suurtükivägi. Suurtükitule koordineerimist raskendas aga asjaolu, et maaväe üksustel polnud raadiojaamu sidepidamiseks meresuurtükiväe flagmani staabiga. Samuti jäi puudulikuks suurtükiväereke. Kokku tegid laevade ja rannakaitsepatareide suurtükid 540 lasku, millest ainult 85 olid tulejuhtide korrigeeritud. Enamiku suurtükilaskude tulemus jäi teadmata. Kokkuvõttes nentis alampolkovnik Konopljov, et kehva koostöö tõttu ei suudetud meresuurtükiväge väga tulemuslikult rakendada.

Tallinna ümbruses tegutsenud Punaarmee laskurdiviiside ja 10. laskurkorpuse üksikasjalikke dokumente siinkirjutaja kättesaadavuses ei ole. Võib-olla hävisid need Tallinna evakueerimisel. Erinevalt paljudest Punaarmee dokumentidest ei ole Balti laevastiku sõjaaegseid dokumente internetis kättesaadavaks tehtud. Niisiis tuleb Tallinna operatsiooni ettevalmistamise aegsete kokkupõrgete kajastamisel toetuda suuresti Saksa üksuste arhiivimaterjalidele.

 

Luure- ja rekkeandmed Punaarmee jõudude kohta

Sakslastele oli pealtkuulatud elektroonilise side põhjal teada, et Punaarmee väekoondise moodustasid 10. laskurkorpuse staap ning 10. ja 16. laskurdiviis ning 22. NKVD laskurdiviis, samuti merejalavägi, lisaks kommunistid ja sunniviisiliselt tööliste seast värvatud ja rindele saadetud hävituspataljonid, viimased peamiselt Hippleri lahingugrupi vastas Lääne-Eestis. Väekoondise kogusuurus oli sakslaste teada – 14 757 meest – ja selle juhatajaks peeti kindral Šumiljovi. Viimane ei pidanud paika, sest kindralmajor Mihhail Šumiljov oli Narva suunal võitleva 11. laskurkorpuse ülem. 9. augustil vahelt lõigatud teate järgi oli 16. laskurdiviisil alles 4207 vintpüssi, 46 kerge- ja 19 raskekuulipildujat, üheksa tankitõrjekahurit, 11 jalaväesuurtükki, üks 12 cm (st 122 mm) suurtükk ja 10 15 cm (st 152 mm) suurtükki, kuid arvud sisaldasid ka 27. korpusesuurtükiväepolgu suurtükke. 22. NKVD laskurdiviisi kahes polgus oli sama teate järgi 1219 vintpüssi, 22 kerge- ja 10 raskekuulipildujat, kaks tankitõrjekahurit, kaks jalaväekahurit, kaheksa 8 cm (st 81 mm) ja kaks 12 cm (st 120 mm) miinipildujat. Kokkuvõttes hindas XXXXII armeekorpuse juhatus kolme Punaarmee diviisi jõude kokku umbes ühe laskurdiviisi tugevuseks. Ohtu, et Lääne-Eesti saartel olevad Punaarmee üksused mandrile tulevad, väga suureks ei peetud, sest see eeldas suure süvisega laevu, mida suutnuksid vastu võtta ainult Virtsu ja Haapsalu (Rohuküla?) sadamad. Küll aga oli väiksematelt ujuvvahenditelt võimalik maale saata kuni kompaniisuurusi löögiüksusi.

Üsna täpselt oli teada ka kaitseliinide kulgemine, miiniväljade asukohad, elanike meeleolud jm. Seda teavet saadi Tallinnast välja hiilinud ja üle rindejoone tulnud eestlastelt. Näiteks jõudsid Juurus 14. augustil 217. jalaväediviisi positsioonidele Tallinna linnavalitsuses töötanud insener Karl Norak, tehnikaülikooli tudengid Endel Armann, Aleksander Terras ja Konstantin Hind ning ehitustehnik Richard (või Bernhard) Ruud. Nad andsid täpseid teateid kaitsepositsioonide kulgemise ja kohati ka neid julgestavate üksuste suuruse kohta ning kirjeldasid olukorda Tallinnas. Richard Ruud oli Tallinnast lahkunud 8. augustil. Ta kirjeldas meeleolu rõhutuna: inimesed ootavad, kuni linn lõpuks vabastatakse. „Vene ohvitserid ütlevad avalikult, et pole mõtet sakslastega võidelda, sest võitlus on lootusetu.“ Linnas oli palju noori mehi, kes end varjasid, et vältida Punaarmeesse kutsumist. Linnast põgenemine oli ilma läbipääsuloata võimatu. 

„Nädal enne sõja algust viidi Tallinnast Venemaale neli pikka raudtee-ešeloni, kokku umbes 7000–8000 inimest, terved perekonnad – endised kaitseliitlased, kaupmehed, majaomanikud, aga ka jõukamad juudid. Ka sõja ajal on küüditatud palju tsiviilisikuid nii raudteitsi kui ka meritsi. Vene ohvitseride ja kõrgemate kommunistide perekonnad on samuti juba ära viidud. Need, kes tahtsid minna järelümberasujana Saksamaale, kuid keda mitmesugustel põhjustel ei lubatud, saadeti kohe pärast sõja algust Venemaale. Arreteerimine ning inimeste ja varade äravedu toimub tavaliselt öösiti. Esimesed noormehed mobiliseeriti umbes 10. juuli paiku, siis pidid teenistusse ilmuma 1919–1922 sündinud aastakäigud. 22. juulil mobiliseeriti aastakäigud 1907–1918. 7. augustil pidi mobiliseeritama arstid, reservorhvitserid, sõjaväeametnikud jt. Oletatavasti viidi kõik mobiliseeritud esialgu Leningradi, sest sealt jõudsid Eestisse mõned mobiliseeritute kirjad. Mõnel õnnestus end põgenemisega päästa, mõned on aga Venemaal hukka saanud.“

Ruud rääkis, et alates 7. augustist müüdi leiba, liha, võid ja piima toidukaartide alusel. Liha ei jätkunud juba kolm nädalat varem, ka mune oli vähe, seevastu on teisi toitaineid piisavalt ja tubakasaadusi koguni rikkalikult. Kauplustest on hiljuti kadunud rõivad, kangad ja jalanõud... 

„Viimastel päevadel anti käsk, mille järgi kõik, kes hädavajalike töödega jm hõivatud pole ja kes pole ka mobiliseeritud, peavad end registreerima Tallinna töölispolgu formeerimiseks. Igaüks peab sealjuures alla kirjutama dokumendile, millega ta kinnitab, et astub polku vabatahtlikult. Käsk tekitas Tallinnas palju ärevust, sest keegi ei taha niisugusele paberile alla kirjutada. Nimelt peaksid polgu liikmed erariidesse jääma ja punaseid käesidemeid kandma. Pool päeva peavad nad tööl käima ja ülejäänud aja väljaõpet tegema. Relvad antavat neile alles siis, kui nad lahingusse lähevad.“

217. jalaväediviisi käsutuses oli väljaõppinud luurajaid Erna pataljonist. Mõne neist nimed on eesti ajaloohuvilisele üpris tuttavad. 19. ja 20. augustil tegid Toomas Hellat, Ülo Jõgi ja Ludvig Lääts luureretke marsruudil Tamsi – Mahtra – Suur-Särge – Väike-Särge – Teoküla – Metsaküla – Kurevere (Nabalast edelas) ja teatasid, et vaenlast seal pole, küll aga olid Punaarmee julgestused Pahklas. Tähtsamgi oli kohalikelt inimestelt ja sõjapõgenikelt kogutud teave Tallinna kindlustuste, kaevikute, moonaladude, ning raskekuulipilduja- ja suurtükipositsioonide kohta.

Tallinna pealetungi plaan

16. augustiks määras XXXXII armekorpuse juhataja alluvatele üksustele oma eelmise õhtu korpusekäsuga järgmised asukohad: paremal tiival kuni mereni oli 254. jalaväediviis, mille operatsiooniala eraldusjoon 61. jalaväediviisiga kulges joonel Ahila (Vohnja lähedal) – Metsaküla (Arbavere ja Ohepalu vahel) – Suvilad (Koitjärve lähedal Valgejõe ääres) – Rehatse – Soodla – Haljava – Kivisilla (Parasmäe ja Püümetsa vahel) – Lagedi mõis. Keskel oli 61. jalaväediviis, eraldusjooneks vasakul tiival paikneva 217. jalaväediviisiga Esna – Roosna-Alliku – Kõrvenurga – Leistu (Paunkülast põhja pool) – Lendermaa (Alavere lähedal) – Perila mõis – Kautjala – Jüri – Lehmja põhjaserva joon. 217. jalaväediviisi operatsiooniala ja otse 18. armeele alluva Hippleri grupi eraldusjoon kulges kõrgendikust nr 26 Kikerpera rabas üle Viluvere, Kergu, Järvakandi ja Oela küla kuni Hagerini. 254. jalaväediviisi ülesandeks sai rünnata Jägala jõe suunas raskuspunktiga Vahastu-Ruu teel (s.o Narva maantee lõik Kolga-Pudisoo teeotsast kuni Jägala jõe sillani), arvestades sealjuures Balti laevastiku jõudude võimalikku rünnakut tiivalt ja sellest tuleneva võimaliku rannikult taandumise vajadusega. 61. jalaväediviisi esimeseks rünnakusihiks määrati Jägala jõgi Kehra juures ja kõrgendikud Alavere lähedal ning sealt edasi tihedas kontaktis 254. jalaväediviisiga Raasiku peale. 217. jalaväediviisi lähtejoon oli Kaiu-Kuimetsa joon ning rünnaku raskuspunktiks Kose (möödudes Habajast), mis pidi sundima taganema ka Punaarmee Leistu ja Kõue vahel kaitses olevad üksused. Vasakul tiival pidi diviisi üks tugevdatud rügement tungima Raplani ja sealt põhja poole piki Rapla-Hagudi teed ning purustama koostöös Hippleri lahingugrupiga vaenlase jõud Lipa ja Männiku vahel mõlemal pool Märjamaad. 859. maakaitseväepataljon (tagalajulgestus) tuli enne pealetungi algust Pärnusse saatmiseks kokku koguda, kusjuures esimene kompanii pidi Pärnusse jõudma rünnakueelsel päeval kell neli pärast lõunat. Pealetungiettevalmistused tuli lõpetada 21. augusti öösel kella kolmeks.

61. jalaväediviis jaotas oma üksused neljaks tugevdatud lahingugrupiks: 151., 162. ja 176. jalaväerügemendi lahingugrupp ning ooberstleitnant von Frantziuse 161. rekkepataljon. Lahingugruppe tugevdati diviisi 161. suurtükiväerügemendi, pioneeripataljoni ja tankitõrjepataljoni patareide, kompaniide ja rühmadega. Diviisiülema reservis oli üks 151. jalaväerügemendi pataljon ning pioneeri- ja tankitõrjeüksused. 161. suurtükiväerügemendi ülema otsealluvuses olid rügemendi II divisjoni kolm patareid ja 637. raskesuurtükidivisjoni (21 cm mörserid) üks patarei.

21 cm mörser rannakaitses kusagil Põhja-Euroopas 1943. aastal. Willy Rehori foto. Bundesarchiv, Bild 101I-113-0031-30A.
21-cm-Mörser 18 (ka mortiir või raskehaubits) konstrueeriti Kruppi tehastes Essenis 1933. aastal ja võeti 1939. aastal Wehrmachti relvastusse. Suurtüki raua pikkus oli veidi üle kuue meetri, suurtükk ise kaalus üle 16 tonni ja mürsk 113 kg. Efektiivne laskekaugus oli ligi 17 km. Laskekiirus oli üks lask minutis. Seda tüüpi suurtükke toodeti 1939–1942 üle 700. Seejärel hakati samale lafetile tootma 17 cm kaliibrist rohkem kui kaheksa meetri pikkuse  rauaga 17 cm suurtükki, mis tulistas ligi 30 km kaugusele. 

18. augusti õhtul kell pool kuus andis XXXXII armeekorpuse juhataja pioneeriväekindral Walter Kuntze järgmise Tallinna pealetungi korpusekäsu. Rünnaku algusajaks määrati 20. august kell pool neli varahommikul. Suurtükiväe ettevalmistustule pikkuseks määrati kuni viis minutit ning seda tuvastatud ja tähtsamate sihtmärkide pihta. 254. jalaväediviisile allutati lisaks 609. suurtükiväerügemendistaap (z.b.V.) koos 536. ja 436. raskesuurtükiväedivisjoniga (vastavalt rasked välihaubitsad ja 10 cm kahurid, viimane ilma ühe patareita), samuti 24. motoriseeritud vaatlusdivisjon, 254. ehituspataljon ilma kahe kompaniita, 683. sillaehituspataljoni 2. kompanii ja kaks Luftwaffe 111. õhutõrjerügemendi I divisjoni patareid. 61. jalaväediviis sai juurde 254. motoriseeritud ehituspataljoni kaks kompaniid ja kaks 111. õhutõrjerügemendi patareid. 217. jalaväediviis sai samuti kaks 111. õhutõrjerügemendi patareid, 4. õhuvaatlus-dirižaablipatarei, 601. mõõdistuspatarei, 195. sillakolonni T, 100. (hoburakenditega) ehituspataljoni ja 511. raskesuurtükidivisjoni 3. patarei (15 cm kahurid).

Sillakolonnid „T“ olid varustatud endise Tšehhoslovakkia armee täispontoonidega, mida veeti spetsiaalsetel vankritel kas hoburakendis või veoki haakes.

15 cm kahurite laskemoona oli väga vähe ja nendest lubati tulistada ainult kõige tähtsamaid sihtmärke. Korpusejuhataja alluvusse jäeti ehitusüksuste ülema nr. 108 staap, 660. pioneeripataljon ilma 2. kompaniita, pool 551. pioneerimasinate rühmast, 111. õhutõrjerügemendi I divisjoni staap ning maaväe 31. õhutõrjepataljoni 1. kompanii, mis jäeti Rakvere kaitseks.

217. jalaväediviisi esimene ülesanne oli üksinda toime tulla vaenlasega Lipa-Männiku joonel. Friedrichi lahingugrupp toetas diviisi oma kiire pealetungiga mööda Pärnu-Märjamaa-Tallinna maanteed. 254. jalaväediviisil lubati edasiliikumiseks kasutada Külmaallika-Lassi-Soodla-Jägala teed, mis kulges läbi 61. jalaväediviisi lahingulõikude ja mille kasutamise korra pidid diviisid omavahel kokku leppima. 254. jalaväediviis pidi tegutsema koostöös mereväe rannakaitsepatareide ja mereväe rekkeüksustega, mille staap asus eeldatavasti Kembas. Pärispea ja Juminda poolsaare kaitsmine loodeti üle anda sõjalaevastiku üksustele. Peljati Punaarmee või Balti laevastiku üksuste dessanti pika rannajoonega poolsaartele, mille katmiseks jalaväediviisidel mehi ei jätkunud, ning rünnakut Saksa vägede tagalasse. 374. julgestusrügement oli kaugemal ida pool. XXXXII armeekorpuse komandopunkt oli endiselt Koigis, kortermeistriosakond Porkunis.

18. armee Hippleri lahingugrupp  ning Nõukogude merejalaväelased, piirivalvurid ja hävituspataljonid Pärnu- ja Läänemaal


Pärnu- ja Läänemaal 10.–20. augustil suuremaid lahinguid ei peetud. Kuid seda muljet mõjutab veidi asjaolu, et Hippleri lahingugrupi (st 504. jalaväerügemendi) dokumente pole siinkirjutaja käeulatuses. Samuti on väga vähe kättesaadavaid dokumente Punaarmee 16. laskurdiviisile allunud 18. üksiku rekkepataljoni, merejalaväelaste ja mereväelaste ning piirivalvurite ja hävituspataljonide tegevuse kohta. Sovetiajal ja hiljemgi avaldatud mälestusi kohtleb ajaloohuviline mõistagi mõõduka ettevaatusega.

10. augustil tegid Hippleri lahingugrupi rekkeüksused kindlaks, et vaenlase julgestused on Paatsalus ja Linnusel. 11. augustil tuvastati kaitseliin ka Vigala ja Kirbla vahel. 13. augustil liikus Punaarmee lahingurekkeüksus mööda Lihula teed Virtsu suunas. Kohalike elanike andmetel oli Valgu ja Vigala raudteejaama piirkonnas üks koondpolk, mis koosnes staabist, ühest hävituspataljonist ja kahest merejalaväepataljonist. 14. augustil teatas Hippleri lahingugrupp 18. armee peakorterisse, et Nõukogude õhureke lendab iga päev Pärnu-Tallinna maantee kohal. 15. augustil ründasid punaväelased edutult sakslaste julgestusi Paatsalu juures. 16. augustil liikusid Kirbla ja Virtsu vahel punaväe kuni kompaniitugevused rekkeüksused: Vigala-Vanamõisast Mihklisse, Lihulast Oidremale, Karuselt Linnusele ja Virtsust Paatsallu, kuid ei rünnanud sakslaste julgestusi Koonga, Kalli ja Paatsalu juures. Kell 16.15 viskas üks lennuk kolm pommi Pärnu kesklinna. 17. augustil Vigala juures tuvastatud merejalaväepataljoni olemasolu kinnitasid sõjavangide ütlused. Kell kuus ründasid kaks pommitajat laskemoonaladu Pärnus: pommid ei plahvatanud, kuid õhurünnakus sai üks sõdur raskelt haavata ning kolm tsiviilelanikku surma ja seitse haavata.

18. augustil kell neli pärast lõunat allutati Hippleri lahingugrupp täies koosseisus kindralmajor Rudolf Friedrichile (suurtükiväeülem nr. 114), kellele alluv väekoondis sai nimeks Friedrichi lahingugrupp. (Seda ei tohi segi ajada augustis Põhja-Tartumaal ja Ida-Virumaal tegutsenud Friedrichi lahingugrupiga, kuigi ülem ja suurem osa koosseisu määratud üksusi olid samad.) Väekoondise komandopunkt oli Ares 15 km Pärnust põhja pool. 19. augusti õhtuks jõudsid järgemööda Pärnusse Friedrichi lahingugrupile allutatud armee- ja väegrupiüksused:

609. suurtükiväerügemendi staap (z.b.V.)
403. jalgrattapataljon
10. raskekuulipildujapataljon
859. maakaitseväepataljon
563. motoriseeritud tankitõrjepataljoni üks kompanii
436. motoriseeritud suurtükidivisjoni üks patarei
maaväe 55. õhutõrjepataljoni üks kompanii
660. pioneeripataljoni 2. kompanii
683. sillaehituspataljoni 4. kompanii
sideüksus
131. desinfektsioonidivisjon
658. sillakolonn B.

„B“-tüüpi sillakolonn koosnes kahest pontoonirühmast, kummagi koosseisus kaheksa poolpontooni, suur mootorpaat ja ründepaadid ning tagavararühm sillaosade, aerupaatide jm-ga.

Suurem osa neist üksustest olid veel mõne päeva eest Kirde-Eestis. Võib ette kujutada, kuidas pikad sõjatehnika kolonnid öösiti diagonaalis läbi Eesti Ida-Virumaalt Pärnumaale sõitsid. 19. augustil võtsid Friedrichi lahingugrupi üksused vangi ühe merejalaväelase ja kaks Läti hävituspataljonlast.

20. augustil alustas Friedrichi lahingugrupp oma rindelõigus Tallinna pealetungi kell 7.45, tõrjus paljude miinitõkete taha peitunud ja visalt võitleva vaenlase (merejalaväelased) tagasi üle Velise ja Vigala jõe ning vallutas vasakul tiival Lihula. Järgmine tugevam vastupanusõlm oli Konuvere. Õhtuks oli Friedrichi lahingugrupi parem tiib teeristil Araverest läänes (Päärdu jõest ja Vigalast lõunas), vasak tiib Kirblas. Virtsu suunal olid Lihula-Paatsalu joonel julgestused. Lahingugrupi komandopunkt oli koolmekohal Vigalast kagus.

Nõukogude üksustest Lääne-Eestis oli üks võitlusvõimelisemaid Balti laevastiku 1. üksik merejalaväe eribrigaad (1-я отдельная бригада морской пехоты, обрмп), mille neljas üksikus laskurpataljonis, tankiroodus (20 tanki T-26), suurtükidivisjonis, üksikus luureroodus ja väiksemates allüksustes oli kokku 2500 meest. Brigaadiülem oli polkovnik Terenti Parafilo (1901–1943). Enne Saksamaa – NSV Liidu sõja algust paiknesid pataljonid Tallinnas, Viiburis, Lavansaarel ja Suursaarel, kuid koondati juuni lõpus dessanditõrjeks Tallinna ümbrusse. Juuli keskel võitles üks brigaadi koondsalk (2. pataljon koos brigaadi tankirooduga) Märjamaa all. Augusti alguses moodustati Punaarmee kaitse edelasuuna tugevdamiseks Pärnu kaitselõik, mille ülemaks nimetati brigaadiülema asetäitja rivi alal polkovnik Ivan Kostikov (1897–1941). Talle allutati merejalaväebrigaadi 3. üksikpataljon (ülem kapten V. Sorokin) ja kaks ehituspataljoni Paldiskist.

Merejalaväelased, ehituspataljonid, 18. üksiku luurepataljoni üksused ning 8. piirivalvesalk koos hävituspataljonlastega julgestasid rinnet Eesti läänerannikust kuni Rapla ümbruseni. Põhjarinde kaardi järgi 14.–22. augusti kohta olid kaks merejalaväepataljoni ja merejalaväebrigaadi tankirood Palivere-Risti piirkonnas. Polkovnik Kostikovi väekoondis oli 12. augustil Järvakandi mõisast lääne pool. Pärnu-Jaagupi juures võitles alates juuli teisest poolest 18. üksik luurepataljon, mis allus 16. laskurdiviisile ja oli eelpoolnimetatud kaardi järgi 18. augustil Järvakandi ja Kehtna vahel. Alatest augusti algusest oli Rapla ja Juuru piirkonnas NKVD vägede 8. piirivalvesalk, mis taganes Kohila suunas.

Kaotused

Andmed Punaarmee kaotuste kohta on fragmentaarsed ja kokkuvõtet nendest ei ole. Sakslastel on küll ühelise täpsusega andmed ühe või teise päeva seisuga võetud vangide kohta, kuid need on mõnikord kattuvad ja näib, et koguülevaadet sakslastel polnud; sõjavangide arvu suurusjärk on teada.

Saksa jalaväediviiside kaotused 10.–20. augustini olid suuremad Ida-Virumaal, kus peeti ägedaid lahinguid suurtükiväe ja lennuväe toetusel, millesse ajuti sekkusid ka Balti laevastiku laevad ja suurtükipaadid. Kõige suuremaid kaotusi kandis 93. jalaväediviis. Raskeim lahingupäev kaotuste järgi oli 14. august, kui kella kaheksaks õhtul oli langenud kolm ohvitseri ja 35 alamväelast ning haavata saanud 11 ohvitseri ja 184 meest. Ka 16. augustil kaotas 93. diviis 22 alamväelast langenu ning kolm ohvitseri ja 67 alamväelast haavatuna. 291. jalaväediviisi raskeimad lahingupäevad olid 14.–16. august, kui kaotati vastavalt 14, 12 ja 17 alamväelast langenu ning 38, 97 ja 148 alamväelast haavatuna, lisaks kolm langenud ja seitse haavatud ohvitseri. 10.–12. augustini kaotas 291. jalaväediviis vastavalt 13, 12 ja 18 alamväelast langenu ja 114, 35 ja 96 meest haavatuna. Ohvitsere sai surma kaks ja haavata neli. 254. jalaväediviis tegeles 10.–20. augustini ümberpaiknemisega ning 61. ja 217. jalaväediviis lähtepositsioonide sissevõtmisega Tallinna pealetungiks. Nende kaotused olid väiksemad. Korpustele ja diviisidele allutatud üksustest kandis kõige suuremaid kaotusi 402. jalgrattapataljon: 18. augustil langes kuus ja sai haavata üheksa meest. 511. raskesuuretükidivisjonis sai 17. augustil haavata seitse alamväelast ja üks ohvitser. Kaotuste päevaaruanded ei kinnita Punaarmee dokumentide ja eriti mälestuste väiteid lahinguväljale jäänud kümnetest langenud sakslastest.

Sõjaväes ja eriti sõja ajal on õnnetused pigem tavalised. Näiteks sai 16. augustil raske haava 484. jalaväerügemendi (254. jd) 7. kompanii rühmaülem reservleitnant Burggräf, keda kogemata tulistas tema püstolit puhastanud tentsik. 17. augustil sai mootorrattaõnnetusel viga 389. jalaväerügemendi (217. jd) 12. kompanii rühmaülem reservleitnant Gablewski.


Autor*:
Toomas Hiio
Eesti sõjamuuseumi teadusdirektor

*Autoriõigused

Otsi