Eesti Sõjamuuseum

Kindral Johan Laidoner

Johan Laidoner (1884–1953)

Johan Laidoner sündis 12. veebruaril 1884 Viljandi lähedal Viiratsis Raba talus. Tema isa oli sulane Jaak Laidoner (1854–1911) ja ema Mari neiupõlvenimega Saarsen (1851–1938). Johan Laidoneril oli kolm nooremat venda. Laidoner õppis algkoolis Viiratsis ja Viljandis ning omandas põhihariduse Viljandi linnakoolis, mille lõpetas 1900. aastal.

Vanemate vaesuse tõttu ei saanud ta edasi õppida ja astus vabatahtlikuna Vene sõjaväkke. 1901–1902 teenis ta Kaama jalaväepolgus Kaunases ning õppis seejärel 1902–1905 Vilniuse jalaväe junkrukoolis. 1905. aasta aprillis lõpetas ta sõjakooli oma lennu parimana, ülendati alamleitnandiks ja suunati teenistusse 13. Jerevani Tema Kõrguse ihugrenaderipolku, mis asus toona Gruusias Manglisi linnas Tbilisist umbes 50 km kaugusel. 1905–1909 teenis ta polgus mitmel ametikohal, olles viimati rooduülema kohusetäitja. 1908. aastal ülendati ta leitnandiks. 

1909–1912 õppis Laidoner Nikolai sõjaväeakadeemias Peterburis, mille lõpetas 1. järgu diplomiga. 

1911. aastal abiellus ta Peterburis poola päritolu aadlineiu Maria Kruszewskaga (1888–1978), kellega oli tutvunud juba Vilniuses. Abielust sündis poeg Michael (1913–1928). Pärast poja surma adopteerisid Laidonerid Maria Laidoneri vennapoja Aleksei Kruszewski (1913–1941).

1912. aastal ülendati Laidoner staabikapteniks ja saadeti oma polku tagasi. Järgmisel aastal arvati ta kindralstaabi kutseliiki ja komandeeriti üheks aastaks 1. Kaukaasia kindralfeldmarssal suurvürst Mihhail Nikolajevitši kütipolgu rooduülemaks. Seejärel teenis ta mõnda aega Kaukaasia sõjaväeringkonna staabis. 

 I maailmasõjas oli Laidoner 1914–1915 3. Kaukaasia armeekorpuse staabi käsundusohvitser, 1915. aasta märtsist oktoobrini sama korpuse 21. jalaväediviisi staabi vanemadjutant ning 1915–1917 Läänerinde staabi luureosakonna ülema abi.  1917. aasta märtsist septembrini oli ta 1. Kaukaasia grenaderidiviisi staabiülem ning sama aasta oktoobris ja novembris 62. jalaväediviisi staabiülem. 1914. aastal oli ta ülendatud kapteniks ja 1916. aastal alampolkovnikuks. Teda autasustati mitme sõjalise teenetemärgiga.

1917. aasta detsembrist 1918. aasta veebruarini oli alampolkovnik Laidoner Vene armee eesti rahvusväeosade kõrgeim sõjaline juht – 1. eesti diviisi ülem. Vahetult enne Saksa okupatsiooni algust pani Laidoner diviisiülema ameti maha ja läks Venemaale.

1918. aasta lõpus pöördus Laidoner Eestisse tagasi ja Eesti ajutine valitsus nimetas ta 23. detsembril Eesti sõjavägede ülemjuhatajaks polkovniku auastmes. Sõjavägede ülemjuhatajana juhtis Laidoner Eesti sõjaväge Vabadussõjas. 1919. aastal ülendati ta kindralmajoriks. Pärast Vabadussõja lõppu astus ta 1920. aasta märtsis ülemjuhataja kohalt tagasi, ülendati kindralleitnandiks ja läks erru.

1920–1929 oli Laidoner Riigikogu esimese kolme koosseisu liige Põllumeestekogude fraktsooni liikmena. Parlamendis juhtis ta väliskomisjoni.

1924. aasta 1. detsembri kommunistliku putšikatse ajal kehtestas valitsus sõjaseisukorra ja kutsus Laidoneri sõjavägede ülemjuhatajaks. Pärast sõjaseisukorra lõpetamist 1925. aasta alguses lahkus Johan Laidoner uuesti sõjaväeteenistusest.

1922–1929 kuulus Laidoner Eesti delegatsiooni Rahvasteliidu täiskogu istungjärkudel. 1925. aastal juhtis ta Rahvasteliidu erikomisjoni Iraagis, mis pidi uurima süüdistusi Türgi vastu selles, et türklased küüditavad Mosuli piirkonnas kristlasi. Laidoneri erikomisjoni aruanne oli oluliseks argumendiks Türgi ja Iraagi piirijoone määramisel. 1932–1934 oli ta Eesti esindaja Rahvasteliidu desarmeerimiskonverentsil ja valiti konverentsi maaväekomisjoni asepresidendiks.

1934. aasta 12. märtsil kehtestas riigivanem Konstantin Päts kaitseseisukorra ja kutsus kindralleitnant Laidoneri sõjavägede ülemjuhatajaks. Kaitseseisukorra kehtestamise eesmärgiks oli vältida paremradikaalse vabadussõjalaste liikumise poliitilise mõju edasist tugevnemist ja võimalikku edu aprillis toimuma pidanud presidendivalimistel. Päts kehtestas autoritaarse valitsemiskorra, saatis laiali erakonnad, sundis Riigikogu nn "vaikivasse olekusse" ja piiras demokraatlikke vabadusi. Riiki valitseti dekreetidega, Pätsi lähimateks kaastöölisteks olid sõjavägede ülemjuhataja Laidoner ja siseminister Kaarel Eenpalu.

1936. aastal kokku kutsutud Rahvuskogu töötas välja uue põhiseaduse, mis kehtestas tugeva presidendivõimu ja kahekojalise Riigikogu. 1938. aastal valiti Päts presidendiks. Kindral Laidoner jäi sõjavägede ülemjuhatajaks ja ülendati 1939. aastal kindraliks. Riiki valitseti endiselt autoritaarselt, kehtima jäi kaitseseisukord:  parlamendi võim oli piiratud ja erakondade tegevus ei olnud lubatud.

1940. aasta juunis okupeeris NSV Liit Eesti ja teised Balti riigid. 19. juulil 1940 küüditati Johan Laidoner koos abikaasaga Penza linna Venemaal, kus nad elasid järelevalvealustena kuni sõja alguseni Saksamaaga 1941. aasta juunis. Seejärel nad vangistati ja neid peeti kinni Kirovi, Ivanovo ja Moskva vanglates – omamoodi "auvangidena", nagu ka Konstantin Pätsi ning mõnd Läti, Leedu ja Poola riigimeest. 1952. aastal mõistis NSV Liidu riikliku julgeoleku ministeeriumi erinõupidamine Laidoneri 25 aastaks vangi. Ta saadeti Vladimiri vanglasse, kus suri 13. märtsil 1953. Laidoneri säilmeid ei ole leitud; on teada, et ta maeti vangla kalmistule, kuhu 1990. aastatel paigaldati mälestustahvel.

Maria Laidoner vabastati aasta hiljem ja tal lubati 1950. aastate teisel poolel Eestisse tulla. Ta suri 1978. aastal Viljandi lähedal ja maeti Tallinna siselinna kalmistule poja kõrvale.

Johan Laidoneri sünnikohas Viiratsis on püstitatud mälestusmärk. Viljandi lossimägedes seisab kindral Laidoneri ratsamonument ja tema nime kannab ka üks Viljandi väljak.

Kindral Laidoner oli 1934–1940 Eesti Olümpiakomitee president ning hulga ühingute auliige. 1928. aastal valiti ta Tartu ülikooli ja 1938. aastal Tallinna tehnikaülikooli audoktoriks.

Laidoneri oli autasustatud Vene Püha Georgi mõõga, Püha Anna IV järgu ordeniga mõõgal “Vapruse eest”, Püha Stanislavi II, Püha Anna II ja Püha Vladimiri IV järgu ordeniga mõõkadega. Eesti teenetemärkidest oli tal Vabadusristi I/1 ja III/1, Kotkaristi I klass mõõkadega, Valgetähe Erisuurpael ja Eesti Punase Risti I klassi teenetemärk. Laidoneril oli ka Läti Karutapja ordeni I, II ja III järk, ta oli Suurbritannia Püha Michaeli ja Püha Georgi Väärikaima Ordu Rüütelkomandör (K.C.M.G.), Prantsuse Auleegioni komandör, teda oli autasustatud Poola Virtuti Militari ordeni V klassi, Poola Polonia Restituta ordeni Suurristi ja Poola Valge Kotka ordeniga ning Soome Valge Roosi ordeni Suurristi, Rootsi Kuningliku Mõõgaordeni Suurristi, Leedu Vytautas Suure ordeni Suurristi ja Saksa Olümpiaordeni I klassiga.


Eesti Sõjamuuseum - kindral Laidoneri muuseum  Mõisa tee 1, 74001 Viimsi, Harju maakond
Telefon: +372 621 7410 / 621 7418  E-post: info(at)esm.ee
Avatud K-P 11-18, sõjatehnika angaar (Vehema tee 1a) maist oktoobrini R-P 11-18
Otsi