Punaarmee visa vastupanu tõttu Eestis, mida soodustas ka Kesk-Eesti, omaaegse Eesti- ja Liivimaa piiriala, kaitseks soodus maastik, jaotas 18. armee oma pealetungi Eestis nelja rindelõiku. Kahe peamise pealetungisuuna lähtekoht oli Türi ja Paide piirkonnas ning Põltsamaalt ida pool. Türi ja Paide juures juhtis XXXXII armeekorpus 61. ja 217. jalaväediviisi pealetungi Tallinna peale, Põltsamaast ida pool aga XXVI armeekorpus 93., 254. ja 291. jalaväediviisi pealetungi Tapa, Rakvere ja Soome lahe suunas.

Neile lisaks oli kaks vähem tähtsat rindelõiku. Lääne-Eestis Pärnust põhja pool hoidis rinnet 291. jalaväediviisi tugevdatud 504. jalaväerügemendi lahingugrupp, nn Hippleri grupp rügemendiülema ooberst Bruno Hippleri järgi. Grupi eesmärk oli takistada Punaarmee võimalikku lööki üle Pärnu 18. armee tagalasse ning hoida kontrolli all Liivi lahe ja Pärnu lahe rannikut, kuid olla ka valmis Punaarmee võimalikuks rünnakuks saartelt. Siin Punaarmeel palju regulaarväge ei olnud; rakendati piirivalvesalku ja NKVD hävituspataljone, mis valmistasid sakslastele harjumatul ning väikeste löögiüksuste tegevust soodustaval soisel ja metsasel maastikul Hippleri grupile palju peavalu. Üle Pärnu kulges tähtis transpordikoridor ja Pärnu jõe sildade kaitse oli samuti Hippleri grupi ja sellele allutatud õhutõrjeüksuste ülesanne. Pärnu oli Punaarmee ja Balti laevastiku õhujõudude igapäevaste õhurünnakute sihtmärk. Hippleri grupp rakendas siin eelpostidena ja rindelõikude julgestamiseks Omakaitse üksusi.

Teine vähema tähtsusega rindelõik oli Põhja-Tartumaal lõuna pool Mustveed, kuhu pärast Punaarmee 11. laskurkorpuse diviiside sissepiiramist jäi kotti tuhandeid punaarmeelasi, kes jätkasid visa vastupanu ega kavatsenudki alistuda. Tegelikult oli piiramisrõngaid koguni kaks, sest 24. juulil olid XXVI armeekorpuse üksused tuginud Peipsi äärde nii Mustvee kui ka Kasepää juures. Põhjapoolne kott, nn Muru kott oli Mustvee ja Kasepää vahel Tiheda ja Kükita lähistel. Lõunapoolset kotti nimetati Halliku-Nõmme-Ruskavere-Nautrasi kotiks ja seda surus kokku Tartu poolt põhja poole tungiv 93. jalaväediviis. Kolmas piiramisrõngas tekkis peagi Endla raba piirkonnas, kus piirati sisse kaks 16. laskurdiviisi polku.

Põhja-Tartumaal võidelnud jalaväediviise – Põltsamaa suunalt Peipsini tunginud 61. jalaväediviisi, 254. jalaväediviisi ja üle Emajõe põhja tunginud 93. jalaväediviisi – vajas 18. armee hädasti pealetungi jätkamiseks. Sellepärast moodustati sissepiiratud punaarmeelaste vangivõtmiseks või hävitamiseks suurtükiväeülema nr. 114 kindralmajor Rudolf Friedrichi lahingugrupp. Mõlemad vähemtähtsad rindelõigud nõudsid sellegipoolest osa peasuundade vägedest – 291. jalaväediviis pidi toime tulema ilma ooberst Hippleri 504. rügemendita, 93. jalaväediviis jättis Friedrichi grupi alluvusse ühe rügemendi ning piiramisrõngaste likvideerimisel osales ka osa 61. jalaväediviisi üksusi. Põhja-Tartumaale suunamiseks moodustati paar väiksemat lahingugruppi, millesse juba nimetatute kõrval kaasati ka 217. jalaväediviisi allüksusi. Augusti alguses allutati Friedrichi grupile suurtükidivisjoniga tugevdatud 374. jalaväerügement, väegrupi Nord tagalapiirkonna julgestamiseks mõeldud 207. julgestusdiviisi ainus lahingurügement.

Eestis olevad Punaarmee 8. armee üksused olid kandnud suuri kaotusi. Loode- ja Lääne-Eestis allusid 10. laskurkorpusele 10. laskurdiviis, 22. NKVD motoriseeritud laskurdiviis ja 11. motoriseeritud laskurdiviis, mis kõik olid tugevasti kannatada saanud. 11. laskurkorpuse 48. ja 125. laskurdiviis piirati sisse ja purustati augusti alguses Põhja-Tartumaal. Põhja-Eestis kahe korpuse liitumiskohal oli 16. laskurdiviis, mis oli võidelnud tõsisemalt ainult Märjamaa lahingus. Diviisi kaks polku sattusid juuli lõpus piiramisrõngasse ja purustati, kui suunati appi sissepiiratud 11. laskurkorpusele. Augusti alguses toodi 11. laskurkorpuse kaotatud diviiside asemele 118. ja 268. laskurdiviis. 118. laskurdiviis oli taganenud Pihkvast Narvani, sattus juuli teisel poolel lõuna pool Oudovat piiramisrõngasse ja kaotas seal 1200 meest vangilangenutena. Diviisiülem kindralmajor Nikolai Glovatski tagandati oma ametist juuli keskel, sest oli Pihkva juures oma diviisiga taganenud. Ta anti tribunali alla, mõisteti surma ja lasti maha. Augustis nimetati uueks diviisiülemaks staabiohvitser polkovnik Afanassi Safronov (1903–1944), kes oli alates 1940. aasta kevadest olnud Eestis paikneva 16. laskurdiviisi staabiülem. 268. laskurdiviis oli üks 15-st uuest diviisist, mis formeeriti Kõrgema ülemjuhatuse peakorteri 29. juuni otsuse alusel piirivalvevägede ja teiste NKVD üksuste isikkoosseisu baasil. Diviis marssis juuli lõpus Leningradist Gattšinasse ja veeti sealt raudteitsi Eestisse. Diviisiülem oli kindralmajor Mihhail Jenšin.

Regulaarvägede kõrval rakendas Punaarmee aina rohkem 8. armee tagalakaitse ülemale alluvaid piirivalvesalku ja NKVD hävituspataljone. Maarindele saadeti ka Balti laevastiku merejalaväelased ja meremeestest formeeritud pataljonid. Vaatamata mälestustes väga kõrgele tõusnud piirivalvurite, hävituspataljonlaste ja mereväelaste lahingumoraalile ei olnud need korraliku jalaväeväljaõppega ja kokkuharjutatud üksused, mistõttu nende lahinguvõimes ei saanud olla kindel. Tõsi, liiga lühike väljaõpe ning puudulik relvastus ja varustus iseloomustas ka mitut täienduseks saadetud regulaarväe üksust.

30. juuli ennelõunal saabus väegrupi peakorterisse Wehrmachi ülemjuhatuse ülem (Chef des OKW; ülemjuhataja oli Hitler) kindralfeldmarssal Wilhelm Keitel (1882–1946) ja edastas Hitleri sõnumi: teiste rindelõikude kõrval on Leningradi vallutamine prioriteetne. XXXXI armeekorpuse varustusteede ümbruses aktiviseerunud partisanisalkade vastu saadeti 285. julgestusdiviis. Wehrmachti operatsioonide osakonna ülema (Chef des Wehrmachtsführungsstabes) suurtükiväekindral Alfred Jodli (1890–1946) ja maaväe kindrastaabi operatsioonide osakonna ülema ooberst Adolf Heusingeri (1897–1982; ta oli 1957–1961 Bundeswehri peainspektor (ülemjuhataja) ja seejärel NATO sõjalise komitee esimees) telefonivestluses selgus, et 3. tankigruppi väegrupile Nord siiski ei allutata, sest esiteks võtaks aega selle väljavahetamine jalaväediviiside vastu ja teiseks ei jõutaks enne 15. augustit seda lahingukorda seada ja täiendada. Vaatamata olukorra paranemisele ei olnud 4. tankigrupi varustamine siiski saavutanud lubatud taset, neli varustusrongi päevas, mistõttu oli suuri probleeme ennekõike kergete ja raskete välihaubitsate moonaga. Varustusraskused oli peamine põhjus, miks väegrupi ülemjuhataja kõhkles uue Leningradi-pealetungi alustamises enne 6. augustit joonel kagu pool Staraja Russat – Mžaga – Luuga jõgi.

18. armee kindralstaabi ülem ooberst Wilhelm Hasse kirjutas samal päeval väegrupi operatsioonide osakonna ülemale, et pealetungi ootamatult kiire edenemise tõttu Eestis on oht, et kui XXVI korpus tungib kitsa kiiluna Narva peale, võidakse ta ära lõigata, kuid tiivakaitseks plaanitud 93. jalaväediviis on seotud kottivõetud vaenlase jõudude hävitamisega Põhja-Tartumaal. Seetõttu vajas XXVI korpus ükskõik kas Rakvere või Narva peale suundudes oma idatiiva kaitsmist ning Hasse palus veel kord kaaluda Narva vallutamist ida poolt. Ta lisas, et andmed osutavad vastase reservide nappusele. Noor, väljaõpetamata täiendus, kes veel nelja päeva eest oli Leningradis, on rindele paisatud. Põhja-Tartumaa koti likvideerimine aga on punaarmeelaste visa vastupanu tõttu, kes kaitsevad end metsades äärmiselt oskuslikult, kaotusterohke ja aeganõudev ning seob hulga jõude. Mõnikord ründavad äralõigatud väiksemad vaenlasegrupid tagala varustusteid.

31. juulil märgiti väegrupi Nord sõjapäevikusse ühe Saksa poolele üle tulnud 22. territoriaalkorpuse eestlasest staabiohvitseri teade: positsioonidel Lovati jõest (suubub Ilmeni järve lõunast) idas seisavad kolm diviisi. (Seal oli 22. territoriaalkorpus koos läti territoriaalkorpuse 183. diviisiga.) Ülemjuhatus otsustas nende vastu saata 123. jalaväediviisi.

1. augusti pärastlõunal käis väegupi ülemjuhataja juures väegrupi tagalapiirkonna juhataja jalaväekindral Franz von Roques (1877–1967), kes avaldas kartust, et Saaremaal olevad 30 000 Punaarmee ja Balti laevastiku sõdurit ja ohvitseri võivad teha dessandi Riiga. Ülemjuhataja rahustas von Roquesi teatega, et tema andmeil on Saaremaal ainult 10 vesilennukit ja palus saata kõik Riias vabanevad 207. julgestusdiviisi jõud (s.o ülalmainitud tugevdatud 374. jalaväerügemendi) Põhja-Tartumaale piiramisrõnga likvideerimisel maha jäänud punaarmeelasi püüdma. Ta rõhutas, et tagalapiirkonna juhatajale koos 207. julgestusdiviisiga alluvad 281. ja 285. julgestusdiviis pole mõeldud mitte Lätis ja Eestis, vaid Venemaal, 16. armee ja 4. tankigrupi tagalas rakendamiseks.

2. augustil kell 11.45 teatati Nordi peakorterile esimese saksa rööpmelaiusega rongi saabumisest Pihkvasse. See kiirendas märgatavalt varustuse ja laskemoona järelevedu. Alates 4. augustist lubati laevadel üksikult ilma saatelaevadeta Riia ja Ventspilsi vahel liigelda.

3. augustil teatati pealetungi takerdumisest lõuna pool Ilmeni järve jõudude vähesuse tõttu. Järgmisel päeval otsustas Nordi ülemjuhataja, et pealetungi Ilmeni järve juures võiks alustada 8. augustil, kui ainult varustus pärale jõuab. 5. augusti pärastlõunal määrati 4. tankigrupi parema tiiva ja 16. armee pealetungi alguseks Ilmeni järve juures 8. august kell neli varahommikul. Suurem osa väegrupi Nordi operatsioonide toetuseks eraldatud rindelennuväest reserveeriti 8. augusti pealetungi toetuseks.

5. augusti õhtul teatati väegrupi peakorterile dešifreeritud Punaarmee radiogrammist, mille kohaselt olla Balti laevastik saanud käsu evakueeruda Balti mere – Valge mere kanali kaudu. 1. õhulaevastik pommitas Nõukogude laevakaravani Kunda sadamas ja Kundast kirdes.

6. augustil arutati väegrupi peakorteris, miks 1. ja 58. jalaväediviis kurdavad läbipääsmatu maastiku üle Peipsi- ja Narva-taguses, kui Punaarmee neid ometi rünnata suudab, ja miks ei lõigata läbi Narva-Leningradi raudteeliini? XXXVIII armeekorpus vastas, et väike vaenlase üksus kasutas rünnakuks sakslastele mitte teada olnud soorada. Kingissepa ja Narva ründamine ning lahingureke on seni jäänud tagajärjeta vastase visa vastupanu ja maastikuolude tõttu. Suurrünnak raudteeliini läbilõikamiseks on võimalik ainult koos XXXXI armeekorpuse (soomusüksuste) samaaegse rünnakuga sillapeadelt. Narva ja Veimarni vahelist raudteed hoiti suurtükitule all, niivõrd kui laskemoonavaru lubas. Kuid venelased suutsid purustatud raudtee väga kiiresti parandada. Sama kehtis ka 1. lennuväekorpuse rünnakute tagajärgede kohta.

7. augustil arutati Nordi peakorteris Ilmeni järve juures plaanitava pealetungi edasilükkamist üks-kaks päeva, sest pilves ja vihmase ilma tõttu ei saaks lennuvägi pealetungi toetada. Õhtul tegi VIII lennuväekorpuse juhataja lennuväekindral vabahärra Wolfram von Richthofen (1895–1945) ettepaneku pealetungi algus erakordselt viletsa ilma tõttu vähemalt 24 tundi edasi lükata. Kuid edasilükkamisega ei olnud nõus 4. tankigrupp, sest kõik ettevalmistused olid tehtud ja jõud lähtepositsioonidele koondatud, ning ähvardas rünnata ilma õhutoetuseta. Õhtul kell 22.35 teataski XXXXI armeekorpus, et läheb 8. augustil rünnakule. Samal päeval raporteeris 18. armee oma edukast pealetungist Eestis ning Soome lahe äärde jõudmisest ja vägede ümberrühmitamise alustamisest Tallinna ja Lääne-Eesti pealetungiks.

8. augusti öösel kell üks nentis Nordi ülemjuhatus, et lennuväe rakendamine 8. augustil ei ole võimalik, küll oli aga soodsam 9. augusti ilmaprognoos. 16. armee vasaku tiiva ja 4. tankigrupi paremal tiival võitleva LVI armee-(soomus-)korpuse rünnak pealetungi raskuspunktis lükati 24 tundi edasi. Kompromissina lepiti kokku, et XXXXI armeekorpus teeb rünnaku sissejuhatuse oma Luuga sillapeade laiendamisega, et mitte oma liikumishoogu raisku lasta. Kuid 8. augusti õhtuks selgus, et ilm ei luba ka 9. augustil lennuväge rakendada. Seetõttu lükati pealetungi algus veel 24 tundi edasi, 10. augustile. 9. augustiks prognoositi madalaid lauspilvi ja vihmavalingute tõttu raskestiläbitavaks muutuvaid teid. Siiski läks LVI armeekorpus 9. augustil XXXXI armeekorpuse juhataja palvel pealetungile. Ilmastik häiris samamoodi ka Nõukogude lennuväe tegevust.

XXXXI ja LVI armeekorpus olid mobiilsed soomuskorpused, mis allusid välksõjastrateegia kiireks läbimurdeks määratud 4. tankigrupile. Mõlemale allus reeglina üks tankidiviis ja üks motoriseeritud jalaväediviis ning üks tavaline jalaväediviis. Nende operatsioonid pidid olema logistiliselt paremini tagatud ja õhust turvatud. Leningradi pealetungisuuna prioriteersuse ja soomusjõudude kõrge väärtuse tõttu Eestis võidelnud tavalistele armeekorpustele õhutoetust enamasti ei jätkunud.

8. augustil avastas õhureke Eru lahes 5 transpordilaeva (2000–4000 tonni). 1. õhulaevastiku lennukid uputasid Hara lahes ühe hävitaja, süütasid põlema ühe tankeri ja uputasid Saaremaa lõunatipus ühe väiksema sõjalaeva (Vorpostenboot).

9. augusti lahinguteated olid kooskõlas prognoosidega. 4. tankigrupi kindralstaabiülem teatas Nordi kindralstaabiülemale kell 10.45, et XXXXI armeekorpuse pealetung metsasel maastikul edenes visalt, vaenlane pani tugevasti vastu ja edasi liiguti ainult kilomeeter-poolteist. Lausvihm häiris tugevasti varustamist. Mõne aja pärast saabunud 16. armee kindralstaabiülema teade oli mõnevõrra positiivsem, pealetung edenes ja vaenlane oli oma suurtükiväe tagasi tõmmanud, kuid teed olid põhjatuks muutunud ka 16. armee rindelõigus. 1. õhulaevastiku kindralstaabiülem teatas pärastlõunal, et paremat ilma lubati alles 11. augustiks.

Õhtul küsis 4. tankigrupi kindralstaabiülem Nordi peakorterilt, kas Nordi ülemjuhataja on juba teinud mingi otsuse operatsiooni jätkamise kohta Eestis. Talle vastati, et Narva tuleb vallutada idast, lõunast ja läänest lähenevate jõudude koostöös ning et väegrupi ülesanne Eestis on kõigepealt puhastada kõigi jõududega Põhja-Eesti, vallutada Tallinn ja Saaremaa ning elimineerida Balti laevastik. Samal ajal teatas 18. armee kindralstaabiülem, et väed on (Rakvere ja Tapa juurest) itta liikudes jõudmas Püssi juures Purtse jõeni ning frontaalrünnaku jätkamine ei ole maastiku tõttu enam otstarbekas. 18. armee ülemjuhatus otsustas 10. augustil 254. jalaväediviisi välja vahetada (s.o suunata selle läände Tallinna peale), 291. jalaväediviis jäeti esialgu paigale ja 93. jalaväediviisil kästi kaitsta Tallinna operatsiooni seljatagust Narva suunal. Kindralstaabiülem Hasse lisas, et 18. armee soovib kõik diviisid peale 93. jalaväediviisi Tallinna peale saata, sest vaenlasel on veel alles umbes kaks ja pool diviisi ning tal on olnud piisavalt aega oma jõudude korrastamiseks. Väegrupi ülemjuhatus palus siiski 18. armeel esialgu jätkata pealetungi itta kolme diviisiga. Otsus, kas Eestist minnakse Narva peale ühe või kahe diviisiga, pidi langetatama 10. augustil.

9. augusti õhtul otsustati, et 16. armee vasak tiib (I ja XXVIII armekorpus) ning 4. tankigrupi parem tiib, LVI armeekorpus, alustavad pealetungi 10. augusti varahommikul kell 4.30. Juba varahommikul sai pealetungi alguses Luuga lähedal mürsutabamusest surma SS-politseidiviisi ülem SS-Gruppenführer ja politsei kindralleitnant Arthur Mülverstedt (1894–1941). Keskpäeval teatati, et vaenlane toob XXXXI armeekorpuse vastu suuri reservjõude Leningradist. Rünnak ei sujunud loodetud tempos.

8. armee 29. juuli luurekokkuvõtte järgi nägi Punaarmee Eestis endiselt kahte rindelõiku vastavalt Wehrmachti pealetungisuundadele: Pärnu suund ja Viljandi suund. Pärnu suunda, kus Saksa pealetung oli passiivsem, katsid piirivalvesalgad ja hävituspataljonid. Viljandi suunal Türi ja Paide ümbruses oli kaitsel 10. laskurkorpus, Põhja-Tartumaale oli taganenud 11. laskurkorpus ning kahe laskurkorpuse ühenduskohta Järva- ja Tartumaa piiril siirdi 16. laskurdiviis.

28. juulil sõnastas Punaarmee 8. armee staap lähema aja ülesande: „Armee tähtsaim ülesanne on 48. ja 125. laskurdiviisi piiramisrõngast väljatoomine ning Türilt Paide suunas tungiva vaenlase purustamine; kaugemaks eesmärgiks koostöös Balti laevastikuga on Pärnu piirkonna vallutamine ja vägede viimine Pärnu-Viljandi-Emajõe joonele, sellega rindejoone lühendamine ja sillapea laiendamine laiaulatuslikuks pealetungiks Pihkva suunal tegutseva vaenlase tagala sügavusse.“

Oma ettekandes Põhjarinde juhatajale kirjeldas 8. armee juhataja sakslaste sõjategevuse iseloomu: „[---] eelnevalt hoolikas ja pikaajaline reke mobiilsete vahenditega: mootorratturid, motoriseeritud jalavägi, väikesed soomukite või tankide rühmad. Pärast reket miinipildujate tulelöök, seejärel aga pealetung peamiselt teede ümbruses. Meie automaatrelvade nappuse ning eriti tankitõrjekahurite ja miinipildujate vähesuse tõttu õnnestub sakslastel kiiresti meie asetusse kiiluda ja mõnikord väikeses sügavuses operatsiooniala sügavusse murda, mis loob mulje sissepiiramisest.“

11. laskurkorpuse sissepiiramine, 16. laskurdiviisi ebaõnnestunud katse piiramisrõngast lahti murda ning sakslaste edasitung Tapa ja Rakvere suunal maksid 8. armee juhtkonnale nende ametikohad. Armee juhataja kindralmajor Ilja Ljubovtsevi ja staabiülema kindralmajor Georgi Larionovi (1899–1941) asemele toodi senine 23. armee juhataja kindralleitnant Pjotr Pšennikov ja staabiülema kohusetäitjaks senine 8. armee operatsioonide osakonna ülem Vassili Smirnov (1899–1967). Kui kindralmajor Ljubovtsev viidi kaks ametikohta madalamale, diviisiülemaks, siis kindralmajor Larionovist sai 3. augustil 1941 suuremalt jaolt Leningradi rahvakaitseväelasest formeeritud 42. armee staabiülem.

3. augustil 8. armee üle võtnud kindralleitnant Pšennikov nentis, et armee olukord oli väga ebakindel. Side üksustega peaaegu puudus: armee ja korpuste vahel oli osa sidest raadio teel ja ülejäänud kaeti käskjalgadega, kuid korpuse ja diviiside ning polkude ja pataljonide side toimis ainult käskjalgadega. Seetõttu saabus teave enamasti hilinemisega. 11. laskurkorpust faktiliselt enam ei eksisteerinud. Juhtivkoosseisust ja teenistustest (s.o meditsiini-, tehnika-, administratiiv- jne) on kõigil tasanditel alles 438 inimest, enamasti andministratiivkoosseis. Võitlejaid oli 4960, relvadest 19 76 mm ja neli 45 mm suurtükki, 16 raske- ja 50 kergekuulipildujat, kuus miinipildujat ning 70 automaati PPD. Korpuse üksused on demoralsieerunud ja võitlusvõimetud. 16. laskurdiviisist oli alles staap ilma ülemateta ja 40% 156. laskurpolgu isikkoosseisust. 10. laskurkorpuse üksustel oli alles kuni 50% isikkoosseisust ning kuni 20% suurtükkidest ja automaatrelvadest. Kogu 8. armeel oli veel 11 korpusesuurtükiväe suurtükki (s.o enamasti 152 mm), 86 diviisisuurtükiväe relva, 13 tankitõrjekahurit ja 15 õhutõrjekahurit, 116 (? - raskestiloetav) raske- ja 372 kergekuulipildujat ning 100 miinipildujat. Sidevahendite olukord ei võimaldanud ei juhtimist ega teavitust. Kokkuvõtteks soovitas uus armeejuhataja loobuda kaitsest allesjäänud üksuste jaoks liiga pikal rindel, kus nad ühekaupa hävitatakse, ning minna üle otsustavale pealetungile vaenlase grupeeringu keskosa vastu. 10. laskurkorpuse väed pidid tema plaani järgi peale tungima Jäneda ja Tapa suunas ning 11. laskurkorpus koos saabuvate 118. ja 268. laskurdiviisi üksustega koonduma Rakvere – Viru-Jaagupi – Kunda piirkonda ülesandega tungida Tamsalu mõisa suunas ja siis pöörata loodesse. Samal ajal soovitas ta anda Kingissepa kaitsesektorile käsk rünnata Peipsi järve suunas ning viia Tallinna kaitsesektor

Balti laevastiku juhtimise alla. Plaani teostamine sõltus 118. ja 268. laskurdiviisi kiirest kohalejõudmisest, muidu oli hilja.

27. juulil võttis 61. jalaväediviisi tugevdatud 151. rügement üle Mõisaküla-Vanatänava (Laiuselt kagus) – Jõgeva lõigu kaitse. Siiski suutis mõne suurtükiga vaenlase üksus põhja suunas 403. jalgrattapataljoni lõigu poole läbi murda. 61. jalaväediviis oli võtnud 922 vangi ning saanud saagiks 31 hoburakendit, neli veoatutot, viis kergekuulipildujat ja kaks roomikvedukit; 254. jalaväediviis oli võtnud 227 vangi ning sõjasaagina 19 kuulipildujat ja 70 püssi. XXVI armeekorpuse lõigus tulistati alla viis lennukit. 61. jalaväediviisi rügemendid paiknesid vastavalt Alajõe – Järve – Kose – Omedu jõe suudme ning Vanatänava-Jõgeva joonel ja ida pool Palamuset. Korpusestaap oli Kuremaal. XXVI armeekorpuse juhatus teatas 61. jalaväediviisile, et piiramisrõngas olevate vaenlase üksuste hävitamine tuleb üle anda 93. jalaväediviisile, milleks sellele anti ajutiselt lisaks 176. jalaväerügement (61. jd) ja 403. jalgrattapataljon.

Korpusejuhataja kindral Albert Wodrig andis kell neli pärast lõunat korpusekäsu korraldustega Tallinna operatsiooni alustamiseks. 27. ja 28. juulil pidi 61. jalaväediviis koostöös 93. jalaväediviisiga lõpetama vastase likvideerimise lõunapoolses piiramisrõngas Halliku ümbruses ning järgmisel päeval paremalt tiivalt alates (s.o 254. jalaväediviisi lõigus) alustama liikumist Mustvee-Jõgeva joonelt Rakvere-Tapa-Aravete joonele. Jõgeva ümbrusse koondunud 61. jalaväediviisi pealetungi alguseks Rakke suunas määrati 30. juuli varahommik.

Suurtükiväeülem nr. 104 kindralmajor Karl Böttcher sai korralduse moodustada koos talle allutatud 10. raskekuulipildujapataljoniga sillapea Pedjast põhja pool vastu Endla raba. Edaspidi oli kavas talle allutada 402. ja 403. jalgrattapataljon. Varasemast kuulusid Böttcheri lahingugruppi 563. tankitõrjedivisjoni 3. patarei, 58. suurtükiväerügemendi II divisjon (rasked välihaubitsad), 633. raskesuurtükidivisjoni 1. patarei (10 cm kahurid) ja 662. pioneeripataljoni 1. kompanii.

Otse korpusejuhatajale alluv 474. jalaväerügement (254. jd) pidi hoidma positsiooni Päinurme ja Koeru vahel, kust lääne pool algas XXXXII armeekorpuse 217. jalaväediviisi rindelõik. Kahe korpuse eraldusjoon oli Ülde – Arussaare – Järavere –Sigapusma – Köisi – Peetri – Roosna-Alliku – Kõrvenurga.

Kuid juba samal õhtul kell 23.30 pidi kindral Wodrig oma käsku muutma. Õhurekke andmetel oli oodata Punaarmee vasturünnakut Tapa piirkonnast Paide suunas ning XXVI armeekorpus suunas oma pealetungi raskuskpunkti Simuna-Rakke joonele.

28. juulil jätkasid 61. ja 254. jalaväediviisi üksused sissepiiratud ala läbikammimist. Lünk 474. jalaväerügemendi ja 403. jalgrattapataljoni vahel suleti. Päinurme juures tegi Punaarmee pataljonitugevuse vasturünnaku suurtükkide toetusel, 604. õhutõrjepataljon tulistas Mustvee kohal alla luurelennuki. Õhtuks oli 93. jalaväediviis puhastanud Omedu jõest itta jääva ala. 254. jalaväediviis võttis Muru kotis vangi üheksa ohvitseri ja 1250 meest. Diviis kaotas 12 hobust tapetu ja 15 vigastatuna.

Eelmisel õhtul oli Punaarmee 8. armee juhataja andnud 16. laskurdiviisile korralduse alustada viivitamatut liikumist Rutikvere-Vao-Norra-Tapiku marsruudil. 249. laskurpolk jõudiski kell kaks päeval ilma vastupanu kohtamata Tapikuni. Punaarmee 8. armee juhatus 16. laskurdiviisi tegevusega rahul ei olnud. Armee sõjanõukogu direktiivi kohaselt pidi 167. laskurpolk juba hommikul kella neljaks jõudma Härjanurme mõisa ja 249. laskurpolk Kaave mõisa juurde, mis pidi olema lähtejooneks 11. laskurkorpuse diviiside piiramisrõnga lahtimurdmise rünnakule. Kuid selle asemel sattus 167. polk Päinurme ja Rutikvere juures lahingusse 474. jalaväerügemendiga (254. jd). 249. laskurpolk vallutas Kauru ning pidas veel õhtul kell kaheksa lahingut Kaave mõisa pärast.

29. juuli hommikul tegi Punaarmee jõulise väljamurdekatse Mustvee ja Torma vahel Kõnnust idas oleva teeristi juures ning samal ajal sissemurdekatse välisrindelt Kasevere-Raaduvere juures, kus oli kaitsel ooberstleitnant von Frantziuse 161. rekkepataljon. Selle kahe pataljoni tugevuse Punaarmee rünnaku, mida toetasid kaheksa tanki ja raskesuurtükivägi, lõi tagasi 162. jalaväerügement (61. jd). Pärastlõunal saadeti sinna (Pädest lõuna poole) toetuseks 151. jalaväerügement (61. jd). Õhtuks oli seitse vaenlase tanki puruks lastud.

Punaarmee 8. armee sõjapäevik kirjeldas sama operatsiooni järgmiselt. Löögiüksus (163. ja 268. laskurpolgu üksused) ründas Lõpe juures välisrindelt Torma suunas avatud parema tiivaga, sest eeldati 16. laskurdiviis sinnajõudmist, mis oli aga juba kaugemal lahingusse takerdunud. Kella kümneni edenes pealetung edukalt, kuid seejärel takerduti sakslaste tugevale vastupanule. 163. laskurpolk oli Lõpel ja Sootagal, 268. laskurpolk aga Pedja jõe põhjakaldal. 268. laskurpolk kandis suuri kaotusi ja hakkas korratult põhja poole taganema, lahingus kaotati kaks tanki.

XXVI armeekorpuse teatel ilmus Punaarmee 16. laskurdiviisi 249. laskurpolk õhtul välja Jõgevalt läänes Aidu ja Kaave juures. Seda saadeti tõrjuma 667. pioneerirügemendistaabi (z.b.V.) ülema ooberst Ullerspergeri lahingugrupp, mille koosseisu kuulusid 662. pioneeripataljon, 185. ründesuurtükidivisjoni (ülem major Friedrich Lieckfeld, 1896–1955) 3. patarei ja 58. suurtükiväerügemendi II divisjoni osad. Õhtuks suutis vähemalt pataljonijagu punaarmeelasi Aidu-Jõgeva tee ääres kaevuda ja oma positsioonil kindlustuda.

Õhtul alustati 254. jalaväediviisi koondamist Sadala juurde. Senise rindelõigu võttis üle 93. jalaväediviis. Öösel oli plaanis panna üles sillad üle Pedja jõe. XXVI armeekorpus võttis vangi 1270 meest, seega operatsiooni algusest alates kokku 6250. Punaarmee langenute arvuks piiramisrõngas hinnati 2000–3000. 61. jalaväediviis oli kaotanud 38 hobust tapetu, 16 vigastatu ja 28 ärajooksnuna, enamasti õhurünnakute tagajärjel.

30. juuli pärastlõunaks võttis 254. jalaväediviis sisse positsioonid punktist kaks kilomeetrit Simunast edelas kuni Tammiku mõisani (Rakke ja Simuna vahel). Sealt lõuna poole Sallast edelas oli 61. jalaväediviisi parem tiib, vasak tiib oli Vägeva jaama juures. Õhtul kell pool kaheksa jõudis 254. jalaväediviis Simunasse, 61. jalaväediviisi eelüksused võitlesid Rakke juures.

Punaarmee 8. armee sõjapäeviku järgi murdis Punaarmee 268. laskurpolk kell kaks päeval lahti piiramisrõnga ja võttis sisse kaitse Edru juures Rakkest lõunas; 163. laskurpolk oli kaitsel Mõisamaa juures Rakkest kagus. Pärast Simuna vallutamist liikusid sakslased edasi Rahkla suunas. 11. laskurkorpuse ülem saatis lahingusse oma viimase reservi, 100 meest. Kesköö paiku palus 8. armee staabiülem Põhjarindelt luba viia armee staap vastase edasitungi tõttu Arbavere mõisa ja sai selle loa.

Samal ajal tegelesid sakslased Jõgeva-Aidu tee puhastamisega väiksematest Punaarmee üksustest. Üks neist ründas hommikul Luualt Varbevere suunas, möödudes Palamuselt. Rünnaku peatas ooberstleitnant von Frantziuse tugevdatud 161. rekkepataljon koos juurde antud 176. jalaväerügemendi III pataljoniga (mõlemad 61. jd). Kuid vaenlane oli suutnud põlema süüdata osa 61. jalaväediviisi voori sõidukeid ja ühe kütuselao.

Hommikul oli Ullerspergeri lahingugrupp teatanud, et punaarmeelaste vastupanu Aidu ja Kaave juures annab järele. 474. jalaväerügement suunati üle Lahavere Aidusse, et saavutada ühendus Ullerspergeri grupiga. Õhtuses korpusekäsus kästi Ullerspergeri grupil talle allutatud 176. jalaväerügemendi (61. jd) üks pataljon üle Kõpu põhja poole suunata, kus olla vaenlast nähtud; seal pidi pataljon taas oma diviisi alluvusse minema. Ülejäänud grupp pidi aga jääma Aidu juurde, mis oli endiselt 249. laskurpolgu käes.

Punaarmee 8. armee sõjapäeviku järgi suutis 16. laskurdiviisi 167. laskurpolk end öösel Päinurme juures vaenlasest lahti rebida ja õhtul kell üheksa pidasid polgu eelüksused vaenlase kolonniga lahingut Vaimastvere mõisa juures. Polgu põhijõud jõudsid Endlani. 249. laskurpolk rebis end Kaave mõisa juures vaenlasest lahti ja selle eelüksused jõudsid kelle üheksa õhtul Oonurme (Vaimastvere lähedal) juurde. Diviisi staap oli Norra mõisas. Õhtul sai 16. laskurdiviisi ülem korralduse tõmmata oma üksused välja Pedja jaama juurde ning ida ja lõuna suunas teha ainult reket. Öösel pidid diviisi polgud koostöös 163. ja 268. laskurpolguga purustama vaenlase Edru ja Salla mõisa juures ning jõudma välja Rakke – Tammiku mõisa joonele, kus võtma sisse kaitse rindega lõunasse.

31. juuli pärastlõunal jõudis 254. jalaväediviis Kiltsi lähistele, olles umbes 15 km edasi liikunud. Diviisi rekkepataljon kaitses pealetungi paremat tiiba Sadalast kirdes. 61. jalaväediviisi parem tiib oli Liigvallast idas, vasak tiib Vahu juures. Hilisõhtuks oli 254. jalaväediviisi üks pataljon Simunas, ülejäänud üksused Väike-Maarjast lõunas. 61. jalaväediviis oli Puhmu-Koeru joonel.

Nende vastas seisid 11. laskurkorpuse üksuste riismed, osutades nõrka vastupanu, sest neil ei olnud suurtükiväge. 163. laskurpolk oli Rakke juures. Kell kaks päeval oli 268. laskurpolgu I pataljon Äntus ja tegi reket Pandivere suunas. Piiramisrõngast väljamurdnud meestest formeeritud 650-meheline 301. laskurpolk ühe raskekuulipildujaga hoidis Rohu mõisa – Moora mõisa – Paasvere mõisa joont. 1500-meheline 657. laskurpolk kolme jalaväesuurtüki ja ühe raskekuulipildujaga oli kaitsel Kilbavere-Ulvi-Saaremetsa joonel. Õhtuks kindlustus 11. laskurkorpuse parem tiib senisel positsioonil, kuid vasak tiib taganes Avijõe joonele. 400-meheline ainult vintpüssidega relvastatud 301. laskurpolk taganes mootorrattaüksuse ees, mida toetasid miinipildujad, Viru-Jaagupisse.

Punaarmee 10. laskurkorpuse ülema reservis korpuse vasakul tiival olnud 22. NKVD motoriseeritud laskurdiviis võitles pealetungiva vaenlasega Rakke ja Järva-Jaani vahel ning taganes õhtuks Pähu (Kuksema) – Metsla – Ramma – Võhmuta mõisa joonele. Lahingus Piibe mõisa juures olevat vaenlane jätnud lahinguväljale umbes 200 langenut. Nii suurt hulka langenuid Saksa kaotuste aruanded ei kinnita.

Õhtul teatas 18. armee väegrupi peakorterile, et pealetungivate diviiside tagalas olid 11. laskurkorpuse üksuste riismed 30. juulil hävitanud Tartu-Jõgeva teel peaaegu terve sillakolonni, 31. juulil vallutasid aga kolmes kohas Jõgeva-Rakke tee ning katkestasid XXVI armeekorpuse tagalaühendused. 93. jalaväediviisi rindelõigus ründas vaenlane diviisi voori. 18. armee palus väegrupilt julgestusüksuste kohalesaatmist, kes liikuvat vaenlast ohjeldaksid.

18. armee kiirustas operatsiooni lõpetamisega Põhja-Tartumaal, et vabastada 61., 254. ja 93. jalaväediviis pealetungi jätkamiseks Põhja-Eestisse. Selleks taotleti eraldi üksusi koti lõplikuks likvideerimiseks, mis 18. armeele ka anti. Võitlused Põhja-Tartumaal jätkusid veel rohkem kui nädala (vt allpool).

474. tugevdatud jalaväerügement oli Valilas ja Jõekülas Endla raba lähistel. Ooberstleitnant von Frantziuse 161. tugevdatud rekkepataljon koos talle allutatud 402. jalgrattapataljoniga võttis Vaimastvere juures üle 61. jalaväediviisi läänetiiva julgestamise ning sinna tunginud 16. laskurdiviisi osade hävitamise. 402. jalgrattapataljon kaotas sel päeval neli meest langenu ja kuus haavatuna.

Punaarmee 16. laskurdiviisi ülesanne oli sel päeval välja murda Pedja jaama piirkonnast ja liikuda Rakke mõisa juurde 163. laskurpolgu kaitsejooneni. Kuid diviisi staap oli Norra mõisas ja tal puudus ühendus oma polkudega. Kell 11 käskis armeejuhataja diviisiülemal ja diviisikomissaril oma polkudesse minna ja neid juhtida. Kell üks pärast lõunat teatas diviisiülem, et vaenlane tõmbab oma julgestuse Tapiku mõisa juurest põhja poole. Diviisi tagasitõmbumise tee lõigatakse ära ja laskemoon on otsakorral. Diviisiülem sai loa diviis tagasi tõmmata. Kell kolm pidas diviis vaenlasega endiselt lahingut Vaimastvere mõisa juures ning taganemisteed olid ära lõigatud. Õhtul kell kaheksa käskis 8. armee staap diviisil ööl vastu 1. augustit vaenlast vältides Rakke juurde taganeda ning võimaluse korral vallutada Kiltsi jaam.

Diviisiülem polkovnik Ivan Suturin jäi selle operatsiooni ajal teadmata kadunuks. Tegelikult juhtis diviisi staabiülem polkovnik Afanassi Safronov, kes mõne aja pärast sai 118. laskurdiviisi ülemaks (vt allpool).

Hilisõhtuses ettekandes Põhjarinde juhatajale teatas 8. armee juhataja, et järgmisel päeval on tõenäoline Rakvere langemine ja Tallinna-Narva raudtee äralõikamine. Vaenlasel on kahekordne ülekaal ning vägede tagasitõmbamisega viivitamine ähvardab juba järgmisel päeval strateegilise ja taktikalise ümberpiiramise ning baasidest äralõikamisega. Vägede säilitamine on võimalik ainult viivitamatu taganemisega raudteed mööda Tallinna ning sealt meritsi evakueerimisega, sest igasugune varustuse ja relvastuse täiendamine võib hiljaks jääda.

1. augustil jõudis 254. jalaväediviis Karinusse, 61. jalaväediviisi parem tiib oli Metslas Koeru ja Järva-Jaani vahel ning vasak tiib Pähus (tänapäeval Kuksema külas). Hilisõhtuks jõudsid 254. ja 61. jalaväediviisi üksused Järva-Jaani. 18. armee peakorteris oletati, et 16. laskurdiviis koos 11. motoriseeritud laskurdiviisi ja 22. NKVD motoriseeritud laskurdiviisi osadega suutsid XXVI armeekorpuse Järva-Jaanile suunatud lööki vältida ning Tapale ja sealt läände tagasi tõmbuda. Rekke andmetel laaditi 1. augustil Tamsalus maha üks või kaks pataljoni Punaarmee lisajõude. Armeekorpuse staap oli Tammiku mõisas.

22. NKVD motoriseeritud laskurdiviis oli kaitsel Järva-Jaanist idas ja pidas lahingut Ramma juures. Õhtuks taganes diviisi 5. laskurpolk Kuksema-Metsla ja 83. raudteepolk Karinu-Järsi joonele. Sakslased vallutasid Tamsalu ja tulistasid sealt suurtükkidest Tapat.

61. jalaväediviisile allutatud tugevdatud 474. jalaväerügement (254. jd) oli hommikul Esna lõunaserval. Järva-Jaani suunas liikunud rügement tõkestas Olliküla (tänapäeval Kirisaare külas) juures Paide-Aravete maantee ning korpus tervikuna jõudis Järva-Jaani – Olliküla joonele. Järgmiseks päevaks antud korpusekäsuga käskis kindral Wodrig jõuda Tapa-Lehtse-Jäneda raudteelõiguni.

16. laskurdiviisi polgud Endla raba piirkonnas olid põhijõududest peaaegu ära lõigatud, kuid Jõgeva-Vaimastvere tee lõik Paduvere ja Ripuka vahel oli endiselt nende kontrolli all. Sakslased hindasid 16. laskurdiviisi polkude vastupanu kangekaelseks. Ooberstleitnant von Frantziuse 161. rekkepataljon pidi nad tagasi tõrjuma. 61. jalaväediviisi staap nõudis, et diviisi varustamiseks hädavajalikud teed Rohe, Pedja, Onga ja Kurista ning Vaimastvere ja Kärde vahel niipea kui võimalik vaenlasest puhastataks. 161. rekkepataljonile määrati toetuseks 176. jalaväerügemendi üksused, mis veoautodel kohale saadeti, 58. suurtükiväerügemendi II divisjon ilma ühe patareita, 95. ehituspataljon ja 161. välitagavarapataljon (61. jd). Kohale jõudsid ka ülejäänud 176. jalaväerügemendi osad ning ooberstleitnant von Frantziuse lahingugrupp allutati tugevdatud 176. jalaväerügemendile selle ülema ooberst Robert Sattleri (1891–1978) juhtimisel. Sattleri lahingugrupp pidi 2. augustiks antud 61. jalaväediviisi ülema diviisikäsu kohaselt „lahendama olukorra põhja pool Jõgevat nii kiiresti kui võimalik“. Sattleri lahingugrupi käsutuses oli ka 2. raketiheitjate divisjon.

Punaarmee 10. laskurkorpuse staabi andmetel olid 16. laskurdiviisi 167. ja 249. laskurpolk sel ajal lahingus Vaimastvere juures. 11. laskurdiviisi sapöörirood võitles vaenlasega Jõeküla juures.

Punaarmee 8. armee rinde vasakul tiival seisid 11. laskurkorpuse polkude riismed: 163. laskurpolk Kullenga-Inju ja 301. laskurpolk Viru-Jaagupi – Voore mõisa joonel ning 657. laskurpolk Avijõe põhjakaldal Avinurme-Lohusuu joonel.

Põhjarinde peakorteri käsul allutati 8. armeele lisaks 268. ja 118. laskurdiviis ning 323. suurtükiväepolk, mille ešelonid pidid ööl vastu 2. augustit 10–15-minutiliste intervallidega raudteitsi Rakvere ja Kabala jaama saabuma. Kuid sel ööl ei saabunud ühtki ešeloni. Kohale jõudsid nad järgmise kahe päeva jooksul. 1. augustil teatas 268. laskurdiviisi ülem kindralmajor Jenšin, et tema diviisi juhtkonnas, staapides ja teenistustes on 986 meest, neist 573 ohvitseri, 133 politrukki ja 105 meditsiinipersonali liiget. Üksustes oli seersante ja vanemaid 1647 ja reamehi 8644, diviisis kokku 11 277 meest ja naist. Seega oli tegu täiskoosseisulise diviisiga. Diviisil oli 3197 hobust, 249 veoautot, 10 tanki (kuulipildujatega relvastatud tanketid T 37, T 38 või T 40), 5411 vintpüssi ja karabiini, 3288 automaatvintpüssi, 124 raske- ja 293 kergekuulipildujat, 48 76 mm ja 26 45 mm suurtükki, 54 50 mm miinipildujat jm.

Põhjarinde lahingukäsus määrati 8. armee ülesandeks mitte lubada raudtee läbilõikamist Tapa ja Rakvere vahel ning Tallinna-Narva katkematu raudteeühenduse tagamine. Juhul aga, kui sakslaste läbimurre siiski teostub, määrati 10. laskurkorpus Tallinna garnisoni ülema alluvusse ja kästi sellel Tallinna tagasi tõmbuda. Balti laevastik sai korralduse suunata kõik oma õhujõud 8. armee operatsioonide toetuseks.

Päeval tapsid metsavennad 8. armee meditsiiniülema 1. järgu sõjaväearsti Miron Beilini (1896–1941), kes oli teel Tapalt 8. armee staapi.

2. augustil jõudsid 254. jalaväediviisi üksused Tamsalu-Alupere joonele Porkunist edelas, diviisi rekkepataljon oli Väike-Maarjas. 61. jalaväediviisi esimesed üksused jõudsid Selikülla Järva-Jaani ja Aravete vahel. 474. jalaväerügement tõrjus Esna ja Olliküla juures vaenlase kangekaelsed läbimurdekatsed Paide ümbrusest.

Tugevdatud 176. jalaväerügement (61. jd) tõrjus vaenlase Jõgeva ja Vaimastvere vaheliselt maanteelt läände ning sai korralduse hävitada 249. laskurpolgule saadetud täiendus Preedi-Udeva-Valila-Raja-Päinurme-Jõeküla piirkonnas. Seal puhkesid ägedad lahingud. 176. rügemendi I pataljoni ülema major Weberi aruande järgi oli punaarmeelaste kaotusi raske hinnata, kuid tema pataljon kaotas Jõeküla lähedal Orava silla juures 13 meest langenu, 12 haavatu ja viis teadmata kadununa ning taandus pimeduse saabudes Udevale. Osa varustusest langes vaenlase kätte, kuid vallutati järgmisel päeval tagasi. Punaarmee 8. armee staabil 16. laskurdiviisi üksustega sidet ei olnud. Diviisi staap oli tagasi tõmmatud Viitna juurde Virumaal.

8. armee vasaku tiiva (11. laskurkorpus) üksused olid joonel Inju-Meriküla – Viru-Jaagupi – Avijõgi. Päeva teisel poolel ründasid sakslased Nõmmküla mõisa juures kaitsel olevaid 109. raudteepolgu, 167. laskurpolgu ühe roodu ja ühe merejalaväeroodu üksusi, mis tõmbusid tagasi Tapa suunas. Korpusestaap oli viis kilomeetrit Sondast iga pool. Sealt 25 km edelas oli eelmisel õhtul Järva-Jaani maha jätnud 10. laskurkorpuse 22. NKVD motoriseeritud laskurdiviis kaitsel Orina mõisa – Karinu mõisa joonel. 8. armee staap viidi üle uude komandopunkti Kundast kirdes.

Saksa õhurekke andmetel transporditi Punaarmee suuri soomusjõude (seitse ešeloni tanke Narva Rakvere raudteeliinil). Seetõttu allutati 217. ja 291. jalaväediviisi viimased allesjäänud tankitõrjeüksused 93. jalaväediviisile, mis pidi julgestama XXVI armeekorpuse pealetungi ida- ja kirdetiiba. Sellega muutusid need diviisid väga haavatavaks tankide ja soomukite rünnakutele ning ühtlasi jäid ilma suutlikkusest moodustada mobiilseid eelüksusi.

Punaarmee 8. armee andmetel kulges aga 118. ja 268. laskurdiviisi vedu Eestisse üle kivide ja kändude. Saksa õhurekke märgatud suurte soomusjõududega tegu ei olnud. Koidikul laaditi esimesena Kadrinas maha üks 398. laskurpolgu (118. ld) pataljon, mis saadeti kohe positsioonidele Nõmmküla – Koigi (5–6 km lõunaedelas) joonel. Õhtuks saabusid ka teised selle diviisi pataljonid, mis said samasuguse ülesande. Kokku saabus sel päeval ainult kolm ešeloni (kolm pataljoni) 118. laskurdiviisi 398. polgu üksustega ja üks ešelon ühe 268. laskurdiviisi 942. laskurpolgu pataljoniga, mida ründasid mahalaadimisel Kabalas Saksa lennukid. 12 meest sai haavata.

3. augustil jõudsid 254. jalaväediviisi üksused joonele Kalle (Vahakulmust lõunas) – kõrgendikud Tapalt lõunas. 61. jalaväediviisi rindelõik ulatus teeristilt Aravetelt lõunas üle Järva-Madise Roosna-Allikule. Väike-Maarja ja Tapa lähistel oli palju Punaarmee miinivälju. Samal ajal oli 217. jalaväediviisi esimesed üksused jõudnud Nurmsisse Paidest 12 km põhja pool.

Punaarmee 8. armee sõjapäeviku järgi sel päeval suuremat lahingutegevust ei olnud, üritati pidurdada sakslasi, kelle eesmärgiks oli läbi murda 10. ja 11. laskurkorpuse vahelt Aegviidu ja Tapa juures. 10. laskurkorpuse 11. laskurdiviisi 320. laskurpolk koondus Jäneda ümbruses, et võtta sisse kaitsepositsioonid Kukevere-Rägavere-Pruuna joonel. 163. laskurdiviisil ei olnud vaenlasega kontakti ja diviis paiknes joonel Kullenga – Inju-Meriküla. 22. NKVD laskurdiviisi 5. laskurpolk kaitses Amblat ja 83. raudteepolk Rägavere mõisa ja Lehtset. Diviisi staap oli Kolu mõisas. Tapat kaitsesid 109. NKVD laskurpolgu kolm roodu, üks rood 463. sapööripataljonist ja rood merejalaväge. 118. laskurdiviisi 398. polk võttis sisse kaitse Valgejõe edelakaldal Tapalt Järvajõe mõisani.

Udeva piirkonnas oli sakslaste andmetel sisse piiratud võitlusvõimelisi 16. laskurdiviisi üksusi, mis üritasid üle Koeru ja Rakke kirdesse läbi murda. Punaarmee 8. armee sõjapäeviku teatel ei laekunud 16. laskurdiviisist päeva jooksul ühtki teadet ning nende taganemistee põhja suunas oli juba ammu läbi lõigatud.

Õhtul andis XXVI korpuse juhataja käsu moodustada brigaadimõõtu lahingugrupp Böttcher (ülem kindralmajor Karl Böttcher, suurtükiväeülem nr. 104) ülesandega likvideerida lõuna pool Koerut (õieti Endla rabas Liusvere ja Jõeküla vahel) juba sisse piiratud 16. laskurdiviisi riismed. Talle allutati:

61. jalaväediviisi juhtkond vabanes sellega piiramisoperatsiooni juhtimisest kaugel tagalas. Õhtul oli XXVI armeekorpuse staap Tammiku mõisas, kuid alates 4. augustist Koigis. 254. jalaväediviisi staap oli Nõmmkülas ja 61. jalaväediviisi staap Pähul (tänapäeval Kuksema küla alal).

Idapoolses rindelõigus Punaarmee 8. armee vasakul tiival olid kaitsel 11. laskurkorpuse diviiside riismed, mis olid piiramisrõngast välja murdnud. 48. laskurdiviisi 268. laskurpolgu üks pataljon oli Inju mõisast Kullini (ilmselt Roela juures) ja teine pataljon Kanakülast Paluküla mõisani. 301. laskurpolgu üksused olid Viru-Jaagupi ja Voore mõisa vahel ning diviisi staap Vanakubjal (ilmselt Kabala juures). 125. laskurdiviisi 749. polk oli kaitsel Mustametsa-Rehesaare joonel, 657. polk Lohusuu juures. Diviisistaap oli Tudulinnast idas, korupsestaap endiselt Sonda juures.

Inju mõisa peahoone algkoolina 1920. aastatel. Foto: Virumaa Muuseumid SA, RM F 105:66, https://www.muis.ee/museaalview/1302876

Jätkus 118. ja 268. laskurdiviisi ešelonide saabumine. 118. diviisi 527. laskurpolk laaditi maha Rakveres ning 604. kergesuurtükiväepolk Rakveres ja Vaivaras.

4. augusti hommikul kell 5.30 vallutas 254. jalaväediviis Tapa. Seega lõigati läbi Tallinna raudteeühendus Rakvere ja Narvaga. Pärastlõunal teatas XXVI armeekorpus 18. armeele tugevast vastupanust paremal tiival suurtükitule toel, eriti ida pool Lokutat. Udrikus sunniti üks Punaarmee soomusrong tankitõrjekahurite tulega tagasi Kadrinasse sõitma.

Böttcheri lahingugrupp lõpetas 16. laskurdiviisi polkude riismete likvideerimise, olles võtnud umbes 600 vangi, ja sai käsu 5. augustil rindelõigust lahkuda („kardan, et vaenlane pole täielikult hävitatud“, on keegi XXVI armeekorpuse teatele käsitsi peale kirjutanud). Kõik allutatud üksused saadeti oma diviiside ja üksuste juurde tagasi. Piirkonda saadeti 10. raskekuulipildujapataljon, mis 8. augustil teatas Tapiku ümbruses kogutud suurest sõjasaagist, sealhulgas neli 76 mm õhutõrjekahurit, kaheksa 152 mm suurtükki, kolm 81 mm miinipildujat, kaks Vierling-raskekuulipildujat (vt eespool) ja viis 37 mm tankitõrjekahurit koos veokite, laskemoona ja muu varustusega. Kuid suur osa relvadest oli vigastatud või ilma lukkudeta.

Hilisõhtuks oli 254. jalaväediviis joonel sillapea Kallest põhjas (tänapäeval Vahakulmu külas Valgejõe kirdekaldal) – Udriku – Polma. 61. jalaväediviisi 151. rügement oli joonel Lehtsest lõunas – Käravete – Ambla ja 162. rügement joonel Aravete – Järva-Madise – Kaalepi.

Alates keskööst vastu 5. augustit allutati XXVI armeekorpusele 93. jalaväediviis, mille komandopunkt oli Väike-Maarjas, mis pidi koonduma Väike-Maarja ümbruses ja sai korralduse valmistuda edasiliikumiseks Roela – Viru-Jaagupi – Rakvere suunal. Samal ajal allutati korpusele ka 291. jalaväediviis (ilma Pärnus oleva 504. jalaväerügemendi, Hippleri grupita).

Õhtul teatas 18. armee väegrupi Nord ülemjuhatusele, et alustab alates 6. augustist pealetungi Rakvere piirkonda. Pealetungi vasakut tiiba Tallinna suunal katsid XXXXII armeekorpuse 61. ja 217. jalaväediviis.

Punaarmee 118. laskurdiviisi mahalaadimine lõpetati. 398. laskurpolk oli kaitses Lokuta-Kadapiku joonel Tapalt kirdes. Ülejäänud polgud paigutati ümber Rakvere edelas, lõunas ja idas: 463. laskurpolgu lõik oli Tõrmast Vinnini, polgu löögigrupp oli Vetiku juures metsas; 527. laskurpolk kaitses Vinni – Mõdriku mõisa joont. 398. polgus oli kella kolmeks päeval haavata saanud 51 meest. 268. laskurdiviisist oli kella kaheksaks õhtul kohale jõudnud 12 ešeloni, mida maha laaditi.

Ilm oli pilvine ja jahe, puhus kerge tuul.

5. augusti õhtuks vahetas 291. jalaväediviis välja 484. jalaväerügemendi (254. jd) Vahakulmu sillapeal (vt eespool). Pärastlõunal antud korpusekäsuga andis XXVI armeekopuse juhataja korralduse jätkata kaitset koos rünnakutega väiksemates rindelõikudes, sest vaenlane on toonud Rakvere ümbrusse uusi jõude, sh oli kindlaks tehtud 118. laskurdiviis. Tapalt loodes ja läänes nagu ka ülejäänud rindel olid tema arvates nõrgemad üksused, enamasti 10. laskurdiviisi riismed.

10. laskurkorpusele alluv 22. NKVD laskurdiviis võitles pärastlõunal Lehtsest läänes ning tõmbus õhtuks põhja poole tagasi Pala (Kõrvemaa ja Ohepalu vahel) –Tõdva-Kõnnu mõisa (Kadrina juures) joonele. Diviisi staap oli Arbavere mõisas. 10. laskurkorpuse ülem teatas armee staapi, et sakslased lõikasid Arbavere juures läbi Tallinn-Narva maantee ning palus luba rakendada 62. laskurpolk (10. ld) Tallinna suuna katmiseks Anija-Jägala-Koila joonel. Armeejuhataja luba ei andnud, sest soovis hoida jõude ühe löögirusikana ning lisas, et põhjapoolse suuna katmisele oleks tulnud varem mõelda. 11. laskurdiviisi lahingugrupp (merejalaväelaste rood (150 meest), 118. laskurdiviisi 398. laskurpolgu II pataljon (350 meest), 109. NKVD raudteepolk (160 meest) ja 463. ehituspataljon), mis oli Põima juures, taandus Viitna lähistele. Lahingugrupp pidas Kolu mõisa juures (Vaiatu lähedal) pool päeva lahingut vastase tugevdatud pataljoniga, kusjuures mõis käis korduvalt käest kätte.

Hilisõhtul olid 454. ja 474. jalaväerügemendil (254. jd) sillapead Ahila juures ja Loobu lõigus ning jõuti Kihlevere ja Võipereni, kust võeti tule alla Tallinna-Rakvere maantee. 254. rekkepataljon vallutas 18.45 Kadrina, kusjuures Loobu jõe sillad Kadrina-Ahila lõigus saadi kätte tervelt. Seal võitles Punaarmee poolel 320. laskurpolk (11. ld), mis oli kaitsel Tokolopi-Sultsi joonel ja pidi kell viis pärast lõunat (s.o Moskva aja järgi) loovutama osa Kadrinast.

118. laskurdiviisi 398. laskurpolk (ilma ühe pataljonita) võitles Neeruti mõisa – Metsapere (Nõmmküla lähedal) joonel. 163. laskurpolk (11. ld) oli Kullenga – Inju-Meriküla joonel ning 11. laskurdiviisi staap viidi üle Päidesse. 268. laskurdiviis koondati Mädapea mõisa – Karitsa – Inju – Piira piirkond. Uued Eestisse toodud diviisid pidid tõkestama kagust ja edelast vaenlase pealetungi Rakverele ja Tapale.

Kell kaks päeval saatis 8. armee juhataja Põhjarinde juhatajale oma plaani „vaenlase vägede Tapa grupeeringu“ purustamiseks. Löök oli plaanis anda kahe grupiga: 11. laskurkorpuse ülema kindralmajor Mihhail Šumilovi üldjuhtimisel tegutsevad 118. ja 268. laskurdiviis pidid ründama Tapat kirdest üle Tokolopi. Teine grupp koondas 10. laskurkorpuse vasaku tiiva allesjäänud väed korpuseülema kindralmajor Ivan Nikolajevi juhtimisel ja pidi Tapat ründama edelast üle Ambla. Rünnaku algusajaks plaanis kindralleitnant Pšennikov 7. augusti varahommiku kell pool neli.

Alates kella kaheksast õhtul allutati 61. jalaväediviis XXXXII armeekorpusele. XXVI ja XXXXII armeekorpuse eraldusjoon oli nüüd Ambla-Lehtse-Kolgu-Pala-Koitjärve-Rehatse.

Õhtul valmistus 93. jalaväediviis pealetungiks Pandivere – Aburi – Väike-Maarja joonel. 291. jalaväediviisi positsioonid olid Vahakulmust Adrikuni ja 254. jalaväediviisil Kalluksest idas üle Kihlevere Võipereni.

6. augusti hommikul kell neli alustas XXVI armeekorpus pealetungi. 93. jalaväediviis jõudis kolm kilomeetrit Koeravere-Karitsa joonest (Vinni-Pajusti lähedal) põhja poole, 291. jalaväediviis Lepna-Hulja joonest kolm kilomeetrit edelasse, 254. jalaväediviis jõudis piirkonda Haljalast ida pool. 93. jalaväediviisi vastas võitles umbes pataljonisuurune üksus, 291. diviisi vastas kolm tugevdatud pataljoni, 254. jd vastas vähemalt üks pataljon, kõigil tugev suurtükivägi. 93. jalaväediviisi edasiliikumist takistasid miiniväljad. 18. armee hinnangul kaitses vaenlane iga jalatäit maad, et vältida maismaaühenduse läbilõikamist Tallinna ja Narva vahel. Õhtul tõrjus Punaarmee Põdruse juures veoautodel kohale toodud lisajõududega 254. jalaväediviisi ümberpiiramiskatse. 93. jalaväediviis jõudis neli kilomeetrit Koeravere-Karitsa joonest põhja poole, 291. jalaväediviis Lepna ja Karivärava juurde. Õhtul hävitati ründesuurtükkidega üks patarei ja jõuti Rakvere põhjaservale. 254. jalaväediviisi parem tiib oli kõrgendikult nr. 100 Veltsini, kust saadi sõjasaagiks üks patarei kuue suurtükiga. Vasak tiib oli Põdrusel. Diviisi julgestas korpuse loodetiiba joonel Sauste-Võipere-Kõrve. Korpuse kavatsus – jõuda Kunda jõeni.

18. armee peakorteri andmetel oli Rakverest lõunas 11. motoriseeritud laskurdiviis ning läänes ja loodes 118. laskurdiviisi kolm polku. Rakverest idas laaditi ešelonidelt maha 268. laskurdiviisi. Oletati, et neid vägesid juhib 11. laskurkorpuse staap, mis oli Põhja-Tartumaa piiramisrõngast välja pääsenud. Viitna lähistel oletati seisvat 22. NKVD motoriseeritud laskurdiviisi osi. Nagu allpool näeme, pidasid 18. armee andmed enam-vähem paika.

6. augustil võttis XXVI armeekorpus 1600 vangi, neist 350 Endla järve ääres, 7. augustil veel 900. 93. jalaväediviis kaotas 26 hobust tapetute 12 vigastatute ja neli ärajooksnuna. 6. augustil oli Jõgeva juures vangi langenud 167. laskurpolgu ülem, polkovnik, koos polgu staabiga. (Punaarmee andmetel jäi 167. laskurpolgu ülem polkovnik Andrei Babenkov 1941. aasta augustis Tapiku lähedal teadmata kadunuks.)

Sakslaste pealetung tabas 8. armee väekoondisi, mis valmistusid oma plaanitud pealetungiks, ootamatult ning Punarmee diviisid hakkasid taganema põhja ja kirde suunas. Õhtuks jõudsid sakslased Haljala joonele ja metsadesse Kadrinast ida pool. 11. laskurdiviisi eelnimetatud lahingugrupp kaitses teederisti Arbavere juures. 320. laskurpolk ja üks 219. laskurdiviisi pataljon pidasid Haljala juures lahingut kuni pataljonitugevuse vaenlasega. Sakslaste rünnak jaotas 118. laskurdiviisi 527. laskurpolgu kahte ossa kummalgi pool Kadrinat:  kaks pataljoni taganesid Lihulõpe-Veltsi joonele Haljalast lõunas, üks pataljon Härjadi-Hulja joonele Kadrinast kirdes. Diviisi 463. polk oli Hulja-Tagaküla joonel sealt lõunas, 398. polk kaitses Järtu (Lasilast põhja pool) – Tamna joont Rakverest edelas. Kullenga – Inju-Meriküla juures olnud 163. laskurpolk löödi segamini ja taandus korratult Karitsa mõisa juurde. 268. laskurdiviis sattus 163. laskurpolgu taganemise tõttu Inju juures lahingusse rindega lõunasse ja pidi ühtlaasi takistama põgevaid 163. laskurpolgu sõdureid. Diviisiülem teatas, et parempoolse naabri taganemise tõttu möödub vaenlane temast põhja poolt. 268. laskurdiviisi kaks polku hargnesid samal ajal Sepa (ilmselt Kabala juures) – Viru-Jaagupi – Kupna (?) joonel.

Kell veerand kolm päeval teatas 8. armee juhataja Põhjarinde juhatajale oma otsusest paigutada armee parem tiib, 10. laskurkorpus, Tallinna kaitsele, vasak tiib aga tõmmata enne pimedat tagasi Kunda jõele. Sisuliselt tähendas see otsus, et armee juhataja oli leppinud tema vägede poolitamisega kahte ossa Saksa pealetungi tulemusena.

Seetõttu paigutati 6. augusti õhtul ümber ka 8. armee peakorter. Kuid esialgu väljavalitud koht osutus sobimatuks, sest metsa asemel oli tegu hoopis võserikuga, valiti uueks asukohaks üks Jõhvi-lähedane mets. Segaduse tõttu eksles staap terve öö ning üks staabikolonn sattus sakslaste ründelennukite rünnaku alla, mis hävitas 10 autot. Sealhulgas põles ära kogu 5. osakonna asjaajamine ning surma sai osakonna ülem major Aleksejev. Staabi ümberpaiknemise tõttu dešifreeriti alates 6. augusti õhtust saabunud teated alles 7. augusti hommikul ja päeval.

Järgmisel hommikul selgus, et Põhjarinde juhataja ei nõustunud 8. armee juhataja plaaniga taganeda Kunda jõele. Ta käskis hoida positsioone Loobu jõel, mitte lubada vastase edasitungi itta ja kirdesse ning lähtuda senisest plaanist rünnata 118. ja 268. laskurdiviisi ning 10. laskurkorpuse osadest moodustatud löögigrupiga vaenlast Tapa ümbruses.

7. augusti keskhommikul kell pool üksteist hõivas 291. jalaväediviis ilma vastupanu kohtamata Rakvere. Kell 15.30 vallutas 454. jalaväerügement (254. jd) Kunda. Punaarmee väekoondised Eestis olid nüüd jagatud kahte ossa ning Tallinnal, Lääne-Eestil ja saartel ei olnud enam maismaaühendust ülejäänud Eesti osaga. 93. jalaväediviis jõudis kell kolm päeval Mõdrikule. Õhtul oli 93. jalaväediviisi komandopunkt Vinnis, 291. diviisil Rakveres ja 254. diviisil Haljalas. 18. armee päevateate järgi tulistasid õhtul 254. jalaväediviisi positsioone 21 cm laevakahurid. (Balti laevastiku ristlejatel olid 180 mm suurtükid. Suuremate, 305 mm suurtükkidega lahingulaevad olid viidud Kroonlinna.)

Punaarmee 8. armee vasak tiib taganes Kunda jõe idakaldale. 11. laskurdiviis oli Kunda juures Lontovas, diviisistaap Kalvi mõisas. 118. laskurdiviisi 463. laskurpolk (190 meest) ja 527. laskurpolk (180 meest) olid joonel Varudi-Vanaküla-Nõmmise. Kummagi polgu ülemat polgu juures ei olnud. 118. laskurdiviisi staap oli Pada mõisas, lähikonnas oli 604. kergesuurtükiväepolk allesjäänud 11 suurtükiga ning täies koosseisus taganenud 47. korpusesuurtükiväepolk.

8. augusti hommikupoolikul teatas 18. armee operatsioonide osakonna ülem väegrupi staabile, et vaenlane taganeb XXVI armeekorpuse ees itta ja asub osaliselt laevadele. Õhureke on märganud rongide ja kolonnide liikumist Jõhvi suunas. 93. jalaväediviis oli veel vastupanu kohanud. Et vaenlase ittataganemist takistada, palus 18. armee peakorter, et 4. tankigrupile alluv XXXVIII armeekorpus vallutaks peatselt Narva. XXVI armeekorpus alustas hommikul kell 11 rünnakut Kunda jõe joonelt. 93. jalaväediviis kohtas vasakul tiival tugevat vastupanu ja pidi lääne pool Kabalat üle Kunda jõe taganema, kusjuures Punaarmee tungis 3 km Kundast lääne poole. Olukorra lahendas tugevdatud 505. jalaväerügemendi (291. jd) vastulöök. 291. jalaväediviisi esimesed üksused olid õhtuks 2 km Võrklast lõunas, 254. diviisi üksused kolm kilomeetrit Kanguristist põhjas. XXVI armeekorpuse komandopunkt oli alates 7. augustist Udrikul, 93. jalaväediviisil Roosnas kaks kilomeetrit Mõdrikust idas, 291. jalaväediviisil Sõmerul ja 254. jalaväediviisil Paaskülas kolm kilomeetrit Ojakülast edelas. 254. jalaväediviis kaotas tapetuna 24, vigastatuna 16 ja ärajooksnuna ühe hobuse; 291. jalaväediviisis sai surma viis ja viga 17. hobust.

Punaarmee 8. armee juhatus käskis 8. augusti hommikuks taastada endine olukord 11. ja 118. laskurdiviisi rindelõigus ning idapoolse grupeeringu jõududega kindlustada Kunda jõe vasak kallas, kusjuures kaitset Kunda jõel tuli käsitada kui lähtejoont otsustavaks tegevuseks vaenlase Tapa-Rakvere grupeeringu vastu. Kuid hoolimata kohatisest edust jätkasid diviisid siiski taganemist. 11. laskurdiviis oli kaitsel Pada jõe ääres vastu Soome lahte Lahekülast Koilani. Diviisi 320. laskurpolgus oli alles 350 võitlejat, viis raskekuulipildujat ja üks tankitõrjekahur, 163. laskurpolgus 1200 meest, 15 raskekuulipildujat, üks miinipilduja, kaks tankitõrjekahurit ja üks õhutõrjekahur ning 72. suurtükiväepolgus ja haubitsapolgus vastavalt 14 ja 17 suurtükki. 118. laskurdiviisi 463. ja 527. polk olid hommikul Koilas ja Metsaväljal, 398. polk koondus Kolu mõisa ümbruses. Päeva teisel poolel üritasid sakslased haarata diviisi vasakut tiiba Pada mõisast lõunas oleva metsa kaudu ning diviis taganes 4–5 km Pada jõest ida poole. Diviisistaap oli metsas põhja pool Uueküla. 268. laskurdiviis võttis hommikul sisse kaitsepositsioonid Kunda jõel Tudu juures. 11. laskurkorpuse kaitsejoonel lõid 268. laskurdiviisi üksused „energilise rünnakuga“ tagasi vaenlase kuni kahe rügemendi tugevuse rünnaku Kabala-Ulvi lõigus, kus sakslased oleksid tunginud peaaegu Kabala raudteejaamani. Samal ajal ründasid sakslased kuni ühe rügemendi tugevuse jõuga 125. laskurdiviisi positsioone.

Samal päeval andis 8. armee tagalaaülema asetäitja polkovnik Maltševski korralduse võtta kõigil teedel viivitamatult maha kilomeetripostid, teeviidad, millel olid näidatud vahemaad ning tahvlid asulate ja jõgede nimedega.

9. augustil allusid Punaarmee 8. armee 11. laskurkorpusele 11., 118., 268., 58. ja 125. laskurdiviis – õieti nende riismed – ja 47. korpusesuurtükiväepolk. 11. laskurdiviis taganes Aserisse: 320. laskurpolk võitles Kalvi mõisa juures ja 163. laskurpolk Kesimetsa lähedal. 118. laskurdiviis, mis oli taganenud Pada jõe joonele ja saanud ülesande taastada endine olukord seda ei täitnud, vaid võitles vaenlasega vastavalt  Raudna juures (Tüükri lähedal, 527. laskurpolk) ning Pada ja Toomika ümbruses (463. laskurpolk ja 398. laskurpolgu riismed). 268. laskurdiviis oli lahingus Kabala piirkonnas: 942. laskurpolk Arla ja Nõmmise juures, 952. laskurpolk olla aga omavoliliselt taganenud Sondasse, kuid üks pataljon peeti Kiviõli juures kinni ja saadeti tagasi. 947. laskurpolk oli Sondas. Armeejuhataja käskis sellel polgul hargneda metsas lääne pool Pada mõisa ja minna vasturünnakule põhja ja kirde suunas, et purustada 11. ja 118. laskurdiviisiga võitlevad vaenlase üksused. 125. laskurdiviis oli senises asukohas, 48. laskurdiviis valmistus kaitseks Purtse jõel Soome lahest kuni Püssi mõisani.

10. augusti ülesandeks määras Punaarmee 8. armee oma idatiival võitlevale 11. laskurkorpusele võtta sisse kaitse ja peatada vaenlase edasiliikumine Purtse jõe – Suure Murakasoo – Tagajõe joonel, st taganeda Soome lahe ja Peipsi järve vahelisele maakitsusele. Üksused paiknesid vastavalt Purtses ja Purtse-Liival (11. laskurdiviis), Purtse-Liiva – Mustmätta – Püssi mõis (48. laskurdiviis), Püssi mõis – Uniküla – Rebu (268. laskurdiviis), Tagajõgi-Rannapungerja (125. laskurdiviis), kusjuures viimase ees vaenlase üksusi ei olnud. Üks 466. laskurpolgu pataljon oli Iisaku lähedal metsas. Ilma suurtükkideta 51. korpusesuurtükiväepolk oli Kuremäel ja 118. laskurdiviis armeejuhataja reservis metsas Ontika mõisast lõuna pool.

27. juuli hommikuks vahetas 311. jalaväerügement (217. jd) Koigi juures välja 474. jalaväerügemendi (254. jd). XXXXII armeekorpuse õhtuse teate järgi kaevus vaenlane 217. jalaväediviisi positsioonide ees. Viis Nõukogude lennukit ründasid Oisu juures, üks mees sai surma ja viis haavata. Korpusele allutati 660. pioneeripataljon. Järgmisel päeval kavatseti jätkata ettevalmistusi pealetungiks, kusjuures 217. jalaväediviis pidi tegema Türilt põhja pool väiksema rünnaku pealetungiala ettevalmistamiseks. Pealetungiettevalmistusi raskendas asjaolu, et 291. jalaväediviisi vasaku tiiva üksused olid ülekaaluka vaenlase survel sunnitud maha jätma Kergu (Kärgu), kust kulgesid maanteed Pärnu-Jaagupisse, Vändrasse ja Järvakanti. Selle tagasivallutamiseks taotles korpus armee peakorterilt Hippleri lahingugrupi toetust (ühe pataljoni jalaväge ja suurtükidivisjoni), kuid Hippleri lahingugrupil nappis jõudu ka oma ülesande täitmiseks.

Õhtul allutati 217. jalaväediviisile 536. suurtükiväedivisjon (rasked välihaubitsad) ja paigutati Türi ümbrusse. 111. õhutõrjerügemendi I divisjon oli kavas tuua Türi lähistele muu hulgas ka vaatlusõhupalli kaitseks, mida ründasid Punaarmee hävitajad.

28. juuli hommikul pidas 217. jalaväediviis metsas Kirnast edelas lahingu end kangekaelselt kaitsva vaenlase vastupanukoldega. Vangi võeti 57 punaarmeelast, umbes 300 said pihta. Sakslased kaotasid kuus langenut ja 30 haavatut. Selle lahinguga saavutas 217. jalaväediviis pealetungiks vajaliku lähtealuse; kuid kulutati umbes 70 tonni raskete välihaubitsate moona, mistõttu see hakkas otsa saama. Punaarmeelased kaevusid Nurmsi-Seinapalu-Kirna joonel 5 km Türilt loodes ja oletati, et et nad asuvad kaitsesse kummalgi pool Paidet. Punaarmee oli mineerinud Türi-Paide maantee.

Punaarmee 8. armee sõjapäeviku järgi alustas vaenlane kahe rügemendi jõududega pealetungi Paide suunas. 10. laskurpolgu ülem andis korralduse vastulöögiks: üks 156. ja üks 98. laskurpolgu pataljon pidid Kaisma suunast ründama Türi-Alliku mõisa suunas, 62. polgu ja 156. polgu peajõud aga andma löögi sakslaste Paide grupeeringu tagalasse Särevere-Mäeküla suunal.

29. juuli varahommikul ründas 10. laskurdiviisi 62. laskurpolk piki Kolu-Türi teed Türi suunas. Esimese rünnaku lõi 387. jalaväerügement (217. jd) tagasi, kuid alates keskpäevast ründasid punaarmeelased uuesti, seekord sildu üle Pärnu jõe Särevere juures, ning hoidsid tule all Türi-Särevere maanteed. 217. jalaväediviis suutis kiiruga juurde toodud reservidega Türilt lõuna pool olevaid sildu ja Särevere-Laupa maanteelõiku kaitsta, kuid vaatamata kahele vasturünnakule punaarmeelasi metsaalalt Pärnu ja Lokuta jõe vahel Türilt edelas välja ei tõrjutud. Võis ette näha, et Punaarmee jätkab järgmisel päeval rünnakut ja seab 217. jalaväediviisi Türi juures raskesse olukorda. Korpusejuhatus otsustas juurde tuua 505. jalaväerügemendi (291. jd) löögiüksuse, 660. pioneeripataljoni kaks kompaniid ja 346. jalaväerügemendi (217. jd) II pataljoni ning vaenlase vasturünnakuga üle Lokuta jõe tagasi tõrjuda. Seetõttu tuli aga loobuda 291. jalaväediviisi kavandatud rünnakust mõlemal pool Kobra küla (Vändrast põhja pool). Hilisõhtuks surus 217. jalaväediviis vaenlase tagasi, kuid hindas oma jõudu ikka liiga napiks, et vaenlane metsast välja tõrjuda. Järgmisel hommikul pidi ad hoc moodustatud 291. jalaväediviisi löögigrupp (506. jalaväerügemendi I ja III pataljon, 291. suurtükiväerügemendi III divisjon ilma ühe patareita, üks tankitõrjekompanii ja üks pioneerikompanii) ründama üle Laupa kuni Lokuta jõeni ning puhastama Kõltsi-Männioja joone Lokuta jõe ja Pärnu jõe vahel.

Kella kaheksaks õhtul oli Punaarmee 10. laskurdiviisi üksustest 204. laskurpolk endiselt Kobra-klaasivabriku-Lina joonel. Pealetungiva lahingugrupi (ударная группа) 156. laskurpolgu osad ületasid Pärnu jõe üks kilomeeter Türilt lõuna pool, samal ajal kui 62. laskurpolk ületas jõe Särevere mõisa juures ja võitles kuni õhtuni jõe idakaldal. 11. laskurdiviisi 320. laskurpolk oli kaitsel Seinapalu – Koigi mõisa – Huuksi mõisa joonel, diviisi staap oli Järva-Peetri lähedal metsas. 22. NKVD laskurdiviis oli veel Paides reservis, diviisi staap oli Arutagusel.

30. juulil sai 291. jalaväediviisi löögigrupp oma rünnakuettevalmistustega valmis alles ennelõunal. Liikuma hakates selgus, et vaenlane üksused on üle Lokuta jõe põhja poole taandunud, kuid vangide sõnul olla ennelõunal kaks pataljoni kuni Särevere-Türi teeni edasi tunginud. Üks hiljem tagasi tõmbunud Punaarmee üksus kohtus vastu õhtut läänest edasi tungiva 346. jalaväerügemendiga, ründas selle II pataljoni kolmest küljest ja lõi sakslaste pataljoni laiali. Ka 506. jalaväerügemendi I pataljoni lõigus osutas vaenlane „ülevaadet mittevõimaldaval metsamaastikul“ kohati visa vastupanu. Samal ajal jõudsid 506. jalaväerügemendi III pataljon ja 291. pioneeripataljoni tugevdatud 1. kompanii Lokuta lõigus Toravere ja Rajani. 505. jalaväerügemendi (291. jd) 2. kompanii rekkeüksus taastas kontakti 291. jalaväediviisi parema tiivaga, kuid ühenduse taastamine 217. jalaväediviisi vasaku tiivaga nurjus 346. jalaväerügemendi II pataljoni lüüasaamise tõttu. Järgmise päeva rünnakuks määras korpusejuhatus neli pataljoni.

Punaarmee 8. armee sõjapäeviku andmeil oli Punaarmee lahingugrupp öösel ilma loata Pärnu jõe läänekaldale tagasi tõmbunud, kuid läks keskhommikul uuesti üle jõe ja jätkas rünnakut, mis aga peagi takerdus vastase tugevasse tulle, mis lähtus Särevere mõisast. Päeval teisel poolel tuli vaenlane vasturünnakule ja tungis sisse 10. laskurdiviisi rindesse. Teda tõrjusid 204. laskurpolk ja Läti polk ning 62. ja 156. laskurpolk. 98. laskurpolk ründas Türi suunas.

Ilm oli päikesepaisteline ja väga kuum.

31. juulil jätkasid 217. ja 291. jalaväediviisi üksused Punaarmee väljatõrjumist Türi ümbrusest. Varahommikul lõi 217. jalaväediviis tagasi kahe kompanii tugevuse rünnaku Türilt kirdes. Metsas Türilt edelas võitlesid 346. jalaväerügemendi (217. jd) II pataljon ja 506. jalaväerügemendi (291. jd) I pataljon ning 660. pioneeripataljon, mis õhtul 217. pioneeripataljoni vastu välja vahetati. Seal suudeti 217. ja 291. jalaväediviisi tiibade kontakt saavutada alles järgmisel varahommikul. Päeval tegi 291. jalaväediviisi löögiüksus (üks jalaväe- ja üks jalgrattakompanii) rünnaku Soovalt Tikasilla metsavahitalu suunas. Üks 204. laskurpolgu rood hajutati, 23 punaväelast sai surma, neli võeti vangi. Vangide sõnul olid nad täiendusest, mis kahe päeva eest üle Narva kohale toodi. Päeval tegi 291. jalaväediviisi teine löögiüksus üllatusrünnaku Kobra juures. Langes 42 punaväelast, üks võeti vangi.

Punaarmee 10. laskurkorpuse ülem kindralmajor Nikolajev teatas varahommikul armee staabile, et eelmise päeva lahingute tulemusena kujunesid uued rindelõigud, mistõttu 10. ja 11. laskurdiviisi ning Läti polgu ja 62. laskurpolgu kokkupuutekohalt ähvardab vaenlase läbimurre. Võttes arvesse vaenlase jõudmist Simuna ja Rakkeni ning 10. laskurdiviisi 55 km pikkust rinnet, tegi kindralmajor Nikolajev ettepaneku tõmmata 10. laskurdiviis Lelle ja Kergu mõisa joonele, mis lühendaks rindejoont 25 km võrra, lubaks moodustada tugevad reservid ja ühtaegu katta Tallinna suunda. Kuid juba tunni aja pärast teatas korpuseülem, et 156. ja 62. laskurpolk on ümberpiiramisohus ja vaenlane haarab nende tiibu ning üks 156. polgu pataljon tõmmati rindelt välja Kolu mõisa. Kella viieks pärastlõunal oli 10. laskurdiviisi üksustes saanud haavata umbes 200 meest. Seetõttu lükkus rindejoone õgvendamine edasi ööle vastu 1. augustit. Õhtul sai 10. laskurkorpus ülesande hoida Lelle-Käru-Änari-Kirna joont ning viia üks polk reservi Rapla juurde, teine aga Paidest põhja poole.

1. augustil tegid XXXXII armeekorpuse diviisid ettevalmistusi pealetungiks Tallinna  suunas. Türi lõigus oli suurem osa vaenlase üksustest öösel tagasi tõmbuma hakanud. 217. jalaväediviisi paremal tiival jälitas neid põhja ja loodesse 311. jalaväerügement – „ilma nimetamisväärse vastupanuta“. Rügemendi rekkeüksused olid Mäos, alates kelle kaheksast oli suurem osa rügemendist Põhjaka mõisa juures. Diviisi põhijõud olid Kirnas ja sealt läänes olevatel kõrgendikel. 506. ja 505. rügement (291. jd) alustasid samuti vastase jälitamist ning jõudsid õhtul kella seitsmeks Piiometsa-Kolu-Kullimaa (Kärust lõunas) joonele. Diviisi põhijõud jäid Kolu-Vändra joonele.

Järgmiseks päevaks tegi korpusejuhatus 217. jalaväediviisi 311. rügemendile ülesandeks Paide vallutamise – „kui vaenlane on nõrk“. 18. armee ülemjuhatus hoidis 291. jalaväediviisi varuks, et seda vajaduse korral kasutada XXVI armeekorpuse pealetungi parema tiiva kaitseks (vt eespool). „On võimalik, et vaenlane saavutab oma kaitse Tallinna poole tagasitõmbamisega rindejoone lühendamise ning koondab võitlusvõimelisemad jõud Tapa ümbrusse, et takistada löökidega põhja poolt meie pealetungiva tiiva edasiliikumist Tallinna poole,“ kirjutas 18. armee staabiülem. Kuid kahe 217. ja 291. jalaväediviisi mobiilsetest üksustest komplekteeritud kiirreageerimisüksuse (Jagdkommando) ärasaatmine XXVI armeekorpusele (vt eespool) „raskendas või tegi koguni võimatuks“ eelüksuste moodustamise XXXXII armeekorpuse diviiside pealetungiks.

217. jalaväediviis teatas kell viis pärast lõunat, et neli Punaarmee hävitajat tulistasid Türi lähedal vaatlusdirižaablit, mis süttis põlema ja kukkus alla. Vaatleja sai surma.

Punaarmee 10. laskurkorpuse 10. laskurdiviis teatas, et vaenlane on asunud kaitsesse. 10. laskurkorpus rühmitas oma jõud ümber. 10. laskurdiviisi kaitsejoon kulges joonel Lelle-Käru-Änari-Mõnnaku (kolm km Kirnast ida pool). 11. laskurdiviis võitles Esna ja Järva-Peetri juures, mille sakslased pärast keskpäeva vallutasid. Diviisi (s.o 320. laskurpolgu) kaitsejoon oli Seinapalu-Nurmsi-Palu-Kalitsa, diviisistaap oli Ahulas.

2. augustil paigutati XXXXII armeekorpuse peakorter Suure-Jaanist Käreverre (kümmekond kilomeetrit Türilt lõunas). Samaks päevaks kavandatud Paide vallutamist aeglustas mõnevõrra asjaolu, et 311. jalaväerügement (217. jd) pidi enne Tarbja juures positsioone hoidnud Punaarmee üksused kaugemale läände tõrjuma. Samal ajal ründas üks teine nõrgem Punaarmee üksus põhjast ja kirdest Mäo suunas. Alles pärast seda, kui oht tagalale ja paremale tiivale oli kõrvaldatud, alustas 311. jalaväerügemendi I pataljon kell kaheksa õhtul Mäost rünnakut Paidele ja jõudis tunni aja pärast linna. Enamik Punaarmee üksusi taganes põhja poole. Samal ajal tungis 346. jalaväerügemendi (217. jd) rekkeüksus Paidesse läänest, nii et 311. jalaväerügement saavutas taas kontakti ülejäänud diviisiga, mis koondus Paidest läänes Roovere-Puramäe-Paide joonel. Diviisi staap oli Türil. 291. jalaväediviis (ilma 504. jalaväerügemendita, mis oli Pärnus Hippleri lahingugrupi tuumikuks) sai korralduse koonduda järgmiseks keskpäevaks, et olla valmis liikumiseks kas itta, kirdesse või loodesse. Diviis viis 2. augustil oma eeljulgestuse Kärusse, kust vaenlane oli taganenud põhja ja loodesse Lelle suunas.

Punaarmee 10. laskurkorpuse kaitsejoon ulatus Männikult (Vaimõisa lähedal) üle Aela Kihmeni (Roosna-Allikust põhja pool), seega umbes piki Harjumaa lõunapiiri. Kell pool kaksteist päeval ründasid 10. laskurkorpuse staapi Saksa lennukid, mistõttu kogu päeva jooksul oli armee peakorteril korpusestaabiga ainult raadioside. 62. ja 156. laskurpolk liikusid reservpositsioonile Ambla lähedal ning korpusestaap paigutati Rägavere mõisa lähedale (Lehtse lähedal; mitte segi ajada Rägavere mõisaga Lahemaal).

3. augusti ennelõunal alustas 217. jalaväediviis liikumist Nurmsi suunas (ca 15 km Paidest lääne pool, kus praegu on lennuväli): esimesena läks 311. jalaväerügement ja seejärel 346. rügement, 389. rügement jäeti julgestama vasakut tiiba Roovere juures. Diviisi rekkeüksused pidid edasi liikuma kuni Mustla-Vahastu jooneni. Pikema plaani kohaselt kavatseti liikuda sealt edasi loodesse Kose-Risti suunas. XXXXII korpuse staap oli Käreveres Türilt lõunas, 217. diviisi staap Paides, 291. diviisi staap Viisu mõisas. 217. diviis võttis õhtuks üle julgestuse Nurmsi-Lõõla-Vissuvere-Roovere-Käru-klaasivabriku-Vändra joonel. Et 291. jalaväediviis pidi ööl vastu 4. augustit läbi Türi ja Paide liikuma, et järgmiseks keskpäevaks Roosna-Alliku – Vodja raudtejaama – Esna joonele jõuda, võttis 389. jalaväerügement üle 291. diviisi senised julgestused. Rügemendistaap oli Türil ja rügemendile allutati lisaks 859. maakaitseväepataljon (Landesschützen, vanemate aastakäikude mehed, kellest moodustatud pataljone rakendati enamasti julgestusdiviiside alluvuses julgestuseks, vahiteenistuseks ja sõjavangide valveks), mis paigutati klaasivabriku juurde, ja 111. õhutõrjerügemendi 4. patarei Kolus.

Pärastlõunal tegid Nõukogude lennukid viis õhurünnakut Paidele, 30 meest sai surma ja haavata, 50 hobust langes rivist välja. Kaks lennukit tulistati alla. Korpusejuhatus palus armee ülemjuhatuselt tungivalt saata korpuse kaitseks hävituslennukeid. Armee ülemjuhatus lubas, et järgmisel ennelõunal lendavad kaks hävitajate lüli (Kette, à kolm lennukit) korpuse operatsiooniala kohal.

Punaarmee 10. laskurkorpuse üksused olid kindlustunud joonel Männiku – Põlma – Aela mõis (204. laskurpolk), Epu (Röas) – Ees-Võõbu (Läti polk) ja Nurmsi-Seli (98. laskurpolk). 156. laskurpolk oli reservis Peedu-Mara joonel (Kõrvemaal) ülesandega võtta sisse kaitsepositsioonid Jägala jõel ja Ambla jõel Napu – Albu mõisa – Kasemetsa (Märjandi juures) joonel. Polkude lõigud, arvestades isikkoosseisu kahanemist, olid veninud päris pikaks.

4. august. 291. jalaväediviisi ümberpaiknemine sujus häireteta, kui välja arvata mõned õhurünnakud. Diviis asus õhtul kell 10 positsioonidele ning allutati alates keskkööst XXVI armeekorpusele.

217. jalaväediviisi lõigus Mustla juures oli kokkupõrge Punaarmee lahingurekkeüksusega, muidu oli olukord rahulik. Hommikuks saavutati Kergu juures kontakt Hippleri lahingugrupi parema tiivaga. Diviisi eeljulgestus viidi edasi Mustlani ning rekkejooneks määrati Ardu-Kaiu-Kergu. Pärastlõunal jõudis Paidesse 360. asulakomandantuur (Ortskommandantur II 360), mis võttis asjaajamise üle 18. armee tagalaülemalt (üksusenimena tagalaülem nr. 583). Kell kuus pärastlõunal oli Punaarmee Lelle maha jätnud. Kohalike elanike teatel olid Punaarmee tankid ja suurtükid Keava lähistel, kus kaevati kaevikuid.

Sel päeval Punaarmee diviiside ja polkude asukohad palju ei muutunud. 10. laskurkorpuse ülem kaebas 8. armee juhatajale, et 11. laskurdiviisi ülem katsub eri ettekäänetel end 10. laskurkorpuse operatsioonialalt välja rebida ja Narva suunas tagasi tõmbuda.

5. augustil viidi XXXXII korpuse staap Sargvere mõisa 14 km Paidest idas. Korpuse ülesanne oli kaitsta Rakvere peale tungiva XXVI armeekorpuse tagalat ja 18. armee pikka vasakut tiiba. Kell kaheksa õhtul allutati XXXXII korpusele 61. jalaväediviis, mis julgestas rinnet Lehtsest Järva-Madiseni näoga loodesse. XXVI armeekorpuse pealetungi toetuseks pidi 217. jalaväediviis tegema petterünnaku, milleks saadeti kaks mobiilset löögiüksust Ardu ja Keava peale. Kui esimene takerdus Mustla juures Punaarmee kaitsesse ja pidi Võõbuni tagasi tõmbuma, siis teine lõi Saksa juures Keavalt läänes laiali Punaarmee julgestuse ning tegi kindlaks, et vaenlane on kindlustunud Rapla-Keava tee ääres. Kokkupõrkes Saksa juures oli kaks-kolm rühma punaarmeelasi, kes kaotasid 20–30 meest langenuna. 61. jalaväediviisi ülesanne oli tõrjuda vaenlane väiksemate rünnakutega Jänedani ja Albust läände ning jõuda Nahe (Põhja-Kõrvemaal) – Aegviidu – Risti (Järva-Madise juures) joonele. 389. jalaväerügemendi ees korpuse läänetiival olid ainult nõrgad vaenlase jõud.

Punaarmee 10. laskurdiviisi staap oli hommikul Kose-Ristil, selle 156. laskurpolk kaitses Napu (Vetepere lähedal) – Albu – Kasemetsa (Märjandil) joont ning 62. laskurpolk oli korpuseülema reservis Alavere mõisast lõuna pool.

6. augustil  edenes XXXXII armeeekorpuse pealetung raskuspunktiga mõlemal tiival. Hommikul kell 10 jõudis 61. jalaväediviis Kolguni ja alale Nahest loodes. 176. jalaväerügemendi (61. jd) ees hoidis vastane kolme patarei toetusel Mustjõe läänekaldal Jäneda-Kõrveküla joont, samal ajal kui diviisi vasakul tiival vallutas 162. jalaväerügement Järva-Madise juures Risti. 217. jalaväediviis lõi Taga-Võõbus ja Mustla juures pärast suurtükiväe ettevalmistustuld vastase taganema. Vahastusse ja Lellele paigutati alates 6. augustist nõrgad Omakaitse julgestused, mida toetas üks saksa jagu. Lelle-Kehtna teel vaenlast ei olnud. 61. jalaväediviisi 151. jalaväerügement koos 161. suurtükiväerügemendi III divisjoni ja 161. pioneeripataljoni 2. kompaniiga allutati XXVI armeekorpusele ja saadeti järgmiseks hommikuks Viitna juurde, et kaitsta korpuse tagalat ja pikka vasakut tiiba ning vabastada rünnakuks itta kõik senised XXVI armeekorpuse üksused. 61. jalaväediviisi parema tiiva julgestamise võttis üle 161. rekkepataljon.

XXXXII armeekorpuse vastas Tartu maantee ja Piibe maantee vahel seisid 16. laskurdiviisi riismed ja 11. motoriseeritud laskurdiviisi üksused. Tartu maanteest läänes kuni Viljandi maanteeni oli kaitsel 10. laskurdiviis. 10. laskurkorpuse staap oli Alavere lähistel.

10. laskurdiviisi varahommikuse raporti järgi hävitas diviis varahommikul Keava piirkonnas kuni rühma sakslasi, vallutas raadiojaama ja laskis õhku laskemoonaveoauto. Teave 10. laskurkorpuse tegemistest saabus 8. armee staapi katkendlikult, sest kaabelsidet ei olnud ja raadiosides olid pikad katkestused. Kell üks päeval andis armeejuhataja raadio teel 10. laskurkorpusele korralduse paigutada oma väed samaaegselt vasakut tiiba julgestades Tallinna kaitsele joonel Vasalemma jõgi – Kohila – Atla jõgi – Kaiu mõis – Aela mõis – Ees-Võõbu – Jägala jõgi – Manniva (Jägala jõe suudmes), ja seda tihedas koostöös Balti laevastikuga.

Saksa suurtükiväe õhurekkelennuki tulistasid Nõukogude hävitajad alla, peale selle said Paide kohal pihta kolm Saksa viimast hävitajat, kusjuures üks neist vajas pikemat remonti. XXXXII armeekorpuse logistikaülema ja kortermeistriosakonna julgestamiseks saadeti 660. pioneeripataljoni jalgrattakompanii Huuksi mõisa ülesandega puhastada punaarmeelastest Huuksi ja Päinurme vaheline mets.

Ööl vastu 7. augustit jättis Punaarmee 61. jalaväediviisi paremal tiiva vastas maha Aegviidu, Jäneda ja Kõrveküla ning taandus loodesse. Saksa väejuhatus oletas, et Punaarmee on Jägala jõe taha tagasi tõmbunud. 61. diviisi vasakul tiival tuvastati kaks kilomeetrit Ristist läänes ja Kõrvenurga juures tugevad kaitsepositsioonid. Eesti Omakaitse teatel oli Kõrvenurga juures neli suurtükipatareid, kuus raskekuulipildujat ja umbes 100 punaväelast. Kell kolm päeval oli Punaarmee maha jätnud Pillapalu. 217. jalaväediviisi lõigus oli Punaarmee blokeerinud Lelle-Mäe (Kehtna juures) tee raidtõkete ja miiniväljadega. XXXXII korpuse järgmiste päevade plaanis oli rekkeüksustega kindlaks teha, kas vastase põhijõud on kindlustunud Jägala-Kose-Rapla joonel või hoopis kaugemale läände, Tallinna ida- ja kagupiirile taandunud. Korpuse rekkejooneks määrati Nahe-Lelle.

10. laskurkorpuse väed taandusid vastavalt korraldusele. Idatiival võeti sisse positsioonid Kuusalu – Anija vallamaja joonel.

8. augustil jätkasid Punaarmee üksused taganemist ja XXXXII armeekorpuse diviisidel lahingukontakti nendega polnud. Õhtul olid Punaarmee julgestused veel ainult Vetla ja Ardu juures, Kõrve-Mustjõe-Kõrvenurga-Kuimetsa-Rapla joonelt oli Punaarmee loodesse taganenud. Kell pool kolm jõudis 311. jalaväerügement (217. jd) Rapla jaama Rapla kaguserval. Punaarmee oli Keavast lahkunud. Õhtul määras 18. armee XXXXII ülesandeks edasitungimise Kahala –Soootsa (Alavere ja Vetla vahel) – Ardu – Lelle joonele ja tõi korpuse rinde põhjalõigus 151. jalaväerügemendi tagasi 61. jalaväediviisi alluvusse. Seevastu aga tuli XXVI armeekorpusele loovutada 346. jalaväerügemendi (217. jd) III pataljon, 536. raskesuurtükiväedivisjon ning 161. tanktitõrjedivisjon (61. jd), kumbki ilma ühe patareita, et neid rakendada Rakverest lõuna pool. 61. ja 217. jalaväediviisi operatsioonialade eraldusjooneks määrati Kõrvenurga-Lendermaa-Perila-Igavere-Tallinn.

Punaarmee 10. laskurkorpus sai ülesande valmistada 9. augusti varahommikuks ette kolme polgu tugevune pealetung kogu suurtükiväe toetusel vaenlase tiivale ja tagalasse Undla (Kadrina lähedal) –Vatku (Lahemaal Kotka teeristi lähedal) joonelt Haljala üldsuunas eesmärgiga jõuda välja Selja jõeni. Kuid korpuse üksused täitsid veel eelmist käsku võtta sisse ringkaitse Tallinna ümber. Kella kolmeks olid nad jõudnud Vasalemma jõe – Maidla – Hageri – Kohila – Mälivere – Kirivalla – Paunküla – Jägala jõe joonele koos Kasari jõe – Pärnu – Velise mõisa – Valgu mõisa – Rapla – Anija vallavalitsuse – Valkla – Salmistu rekkejoonega ning oleksid olnud suutelised jõudma kästud rünnaku lähtejoonele alles 9. augusti õhtuks, sest see oli 50 kilomeetri kaugusel.

9. augustil saavutasid sakslased vaenlasega kontakti 61. jalaväediviisi lõigu keskel ja vasakul tiival Kehra ja Vetla juures ning 217. jalaväediviisi lõigus Alttoa-Kõue-Habaja joonel. Kui kaugele põhja poole Raplat tõmbas Punaarmee oma läänetiiva, ei olnud XXXXII korpuse juhatusele teada. Oli aga teada, et ka Hippleri lahingugrupi lõigus korpuse läänetiival oli vastane hakanud oma jõude põhja poole tõmbama. Keavat ja Raplat julgestasid Eesti Omakaitse üksused.

10. augustil tehti kindlaks, et Loksal ja Pärispea poolsaarel vaenlast ei ole. Omakaitse oli Raplast lahkunud. 161. rekkepataljon (61. jd) jõudis pool kolm Koitjärvele. Sel päeval suuremaid kokkupõrkeid ei olnud.

27. juuli pärastlõunal teatas 93. jalaväediviis, et Punaarmee üritas mitu väiksemat gruppi kokku võtta ja piiramisrõngast põhja poole välja murda. Diviis saavutas kokkupuute 162. jalaväerügemendi (61. jd) tiivaga. 22.–27. juulini oli 93. jalaväediviis võtnud 1600 sõjavangi ning saanud sõjasaagiks või hävitanud 51 suurtükki, kolm soomukit, ühe tanki, kolm tankitõrjekahurit, kolm õhutõrjekahurit, kaks Vierling-raskekuulipildujat ja neli lennukit. Hilisõhtul teatas 93. jalaväediviis 18. armee peakorterisse, et punaarmeelaste grupid koonduvad metsatukkades Omedu jõest lõuna pool, et sealt suuremate üksustena põhja poole välja murda. Õhtul Kasepääst lõunas see ühel umbes kolme kompanii suurusel grupil õnnestuski. 93. jalaväediviis loovutas 536. raskesuurtükiväedivisjoni XXXXII armeekorpuse alluvusse ning sai asemele 403. jalgrattapataljoni (et sulgeda Järve-Kose-Kasepää lõik) ja ühe kergesuurtükidivisjoniga tugevdatud 176. jalaväerügemendi. Järgmise päeva eesmärk oli puhastada piiramisrõnga lõunaosa lõuna ja põhja pool Sorit ning põhjaosa lääne pool Venetossut (tänapäeval Piibumäe). Diviisistaap oli Kallastel, üksused joonel Omedu jõesuue – Halliku – Sori – Mäkaste.

Punaarmee 8. armee sõjapäevikusse kirjutati, et 11. laskurkorpuse rindelõigus jätkuvad lahingud 125. ja 48. laskurdiviisi väljamurdmiseks piiramisrõngast. Sidet diviisidega ei ole ja õhureke ei suutnud neid ka kuskilt leida. 8. armee juhataja kindralmajor Ilja Ljubovtsev teatas Põhjarinde juhatajale, et kavatseb kõige vähem 36 tunni jooksul koondada kaks polku 657. ja 268. laskurpolgu riismetest ning veel kaks 16. laskurdiviisi polku löögiks itta, et vastane puruks lüüa ning 125. ja 48. laskurdiviis piiramisrõngast vabastada. Umbes 600 mehega 163. polk asus metsas Pedjast kagus, 657. polk oli ilma suurtükiväeta, alles oli 250 meest. Mõlemad polgud pidid ründama Torma suunas. 268. laskurpolgus oli 300–400 meest, lisaks üks 249. laskurpolgu 300-meheline pataljon. Õhtul sai 16. laskurdiviis korralduse alustada viivitamatut liikumist Rutikvere-Vao-Norra-Tapiku marsruudil.

28. juuli varahommikul murdis umbes pataljonitugevune Punaarmee üksus lääne pool Omedut 403. jalgrattapataljoni rindest läbi. Edasiste läbimurrete takistamiseks tuli riivistada Torma-Mustvee joon. Pärastlõunal teatas 93. jalaväediviis armee peakorterisse, et on läbi kamminud Omedu – Kallaste – Alajõe – Kaiu järve piirkonna. Mõnes kohas kohati nõrka vastupanu. Õhtul oli ägedaid kokkupõrkeid metsaalal Venetossust läänes. Diviis jõudis joonele Venetossu – Halliku põhjaserv – Vassevere. Diviisile allutati veel 10. raskekuulipildujapataljon ja 402. jalgrattapataljon.

29. juuli õhtuks oli Punaarmee 8. armee sõjapäeviku andmetel piiramisrõngast välja murdnud kuni 2500 28. ja 125. laskurdiviisi sõdurit ja ohvitseri. Nende seas oli 48. laskurdiviisi staabiülem alampolkovnik Ivan Romantsov, kes ütles, et diviisiülem polkovnik Karp Muravjov sai kaks korda haavata, läks hulluks ja jäi lõuna pool Mustveed metsas kadunuks.

30. juuli pärastlõunal teatas 93. jalaväediviis, et „väljamurdekatse kotist Muru juures lõuna poolt ja samaaegne rünnak välisrindelt Mustvee suunas osutavad sellele, et vaenlane on veel kindla juhtimise all.“ Hilisõhtuks oli esimene piiramisrõngas Kasepää-Raja-Mustvee-Torma-Raja ja teine Kasepää-Kose-Venetossu vahel. 402. jalgrattapataljon ja 176. jalaväerügemendi III pataljon viidi diviisi alluvusest välja.

Punaarmee 8. armee sõjapäeviku järgi asus piiramisrõngast välja murdnud meestest formeeritud 749. laskurpolgu I pataljon kaitsesse teelahkmel Mustveest seitse km lääne pool, katteüksustest formeeritud 657. laskurpolk aga Lissi-Kõrvemetsa-Piilsi joonel.

Õhtul andis Põhjarinne direktiivi, mille kohaselt oli „vaenlase tagalas tegutsevate partisanisalkade peaülesanne vaenlase pealetungi peatamisel on kütuse, laskemoona ja elavjõu hävitamine, mistõttu tuleb salgad paigutada piki juurdeveoteid ning rünnata neid vahetpidamatult päeval ja öösel, aga eriti öösel“.

31. juulil oli Muru piiramisrõngas sakslaste hinnangul veel umbes 1000 meest. 31. juuli keskpäevaks oli vangi võetud 27 ohvitseri ja 3352 alamväelast. Alates 1. augustist toodi 93. jalaväediviisi alluvusse 436. raskesuurtükiväedivisjon ja üks tankitõrjekompanii ühelt XXXXII armeekorpuse diviisilt.

1. augustil raporteeris 18. armee ülemjuhatus väegrupi Nord peakorterisse, et lõunapoolne Muru piiramisrõngas oli likvideeritud, kuid põhjapoolses oli veel umbes 1000 punaarmeelast.

2. augustil jätkusid 93. jalaväediviisi teatel lahingud Muru piiramisrõnga likvideerimiseks, mis olid kohati kaotusterohked. Kell 18.30 teatas 18. armee peakorter väegrupi peakorterile, et oli võetud 900 vangi, 93. jalaväediviis kell 23.25, et kella kaheksaks õhtul oli võetud 1200 vangi. Piiramisrõngasse jäänud üksuse riismed, umbes 500 meest ohvitseride ja komissaride juhtimisel, olid ringkaitses kaks kilomeetrit Murust põhja pool. Nende pihta anti 600-lasuline suurtükiväe tulelöök. 93. jalaväediviisi 272. jalaväerügement oli saadetud eelüksusena diviisi uuele tegevusalale ning oli 50 km loode pool Simunas julgestuses.

93. jalaväediviisi asemele, mis sai uueks ülesandeks tungida Väike-Maarja suunas, et kaitsta XXVI armeekorpuse sügavat paremat tiiba, toodi ikka veel piiramisrõngas vastupanu osutavaid punaarmeelasi likvideerima uus lahingugrupp suurtükiväeülema nr. 114 kindralmajor Rudolf Friedrichi juhtimisel. Tema alluvusse jäid 93. jalaväediviisist 271. jalaväerügement ja 193. suurtükiväerügemendi III divisjon ning lisaks nendele veel 436. raskesuurtükidivisjon, 10. raskekuulipildujapataljon, 403. jalgrattapataljon ning 217. ja 291. jalaväediviisi allüksustest moodustatud kiirreageerimisüksused (nn Jagdkommando: à kaks jalgrattakompaniid, üks pioneeri- ja üks tankitõrjerühm) ning 93. jalaväediviisi sanitaarkompanii koos veoautorühmaga.

3. augustil sulges piiramisrõngast Tormast Rajani 10. raskekuulipildujapataljon ja Tormast Mustveeni 271. jalaväerügement. 374. jalaväerügemendi II pataljoni staap ja 8. kompanii olid jõudnud Palamusele ning said ülesandeks kaitsta Tartu-Jõgeva maanteed Nava ja Kassinurme vahel. Edaspidi liikuski see rügement rinde lähitagalas ja võttis vangi mahajäänud punaarmeelasi.

4. augustil jõudis 93. jalaväediviisi staap Väike-Maarjasse. Päeval oli Friedrichi lahingugrupi rekkeüksus, millesse kuulusid 10. raskekuulipildujapataljoni ja 271. jalaväerügemendi allüksused, liikunud Raja-Torma-Mustvee teede ümbruses itta ja lõunasse. Leiti umbes 500 punaarmeelaste surnukeha ja hulk raskelt haavatuid. Pärast 93. jalaväediviisi viimast rünnakut ja 2. augusti suurtükiväe tulelööki olid ohvitserid ja komissarid lõunasse tagasi tõmbunud – ülejooksikute ja vangide sõnul polnud nad oma ohvitsere näinud juba mitu päeva. Ohvitserid ja komissarid olevat metsavahimaja juures 1 km Nõmmelt (5 km Kasepäält ida pool) edelas. Friedrichi lahingugrupi staap oli Mustvees.

Punaarmee 8. armee sõjapäeviku andmetel väljus sel päeval piiramisrõngast veel kuni 350 meest, suurem osa neist 466. laskurpolgust. Nende hulgas olnud nooremleitnant 48. laskurdiviisist väitis, et metsades Mustveest edelas on veel umbes 2000 punaarmeelast.

5. augustil laaditi 374. jalaväerügemendi I pataljon maha mitte Ruhjas, nagu plaanitud, vaid Mazsalacas. Sealt pidi pataljon Jõgevale liikuma ja Friedrichi lahingugrupile allutatama. Õhtul kandis Friedrichi lahingugrupp 18. armee peakorterile ette, et Nõmmelt edelas on grupp ohvitsere ja komissare, umbes 100–150 meest; Muru piiramisrõngas on moodustatud talupojavankritest ringkaitse, peale selle on rohkesti väiksemaid punaarmeelaste rühmi veel Maarja-Magdaleena, Torma ja Mullavere teede ümbruses. Punaarmee tugevdab oma positsioone Lohusuu-Vadi-Avinurme joonel. Muru piiramisrõngas võeti 50 vangi. Jõgevalt 7 km põhja pool Rohe-Mõra-Sootaga-Mäealuse piirkonnas on veel 300–800 punaarmeelast ja 300 hobust. Rohe juures langes 14, sai haavata kaks ja võeti vangi 11 punaväelast.

Punaarmee 8. armee jaoks oli see 11. laskurkorpuse rindelõik. 48. laskurdiviisi piiramisrõngast välja murdnud üksuste riismed olid vastavalt Koeraveres (268. laskurpolk) ja Viru-Jaagupi – Voore mõisa joonel (301. laskurpolk). Diviisistaap oli Vanakubjal. 125. laskurdiviisi 749. polk oli Mustametsa-Rehesaare joonel, 657. laskurpolk Lohusuu ümbruses. Diviisistaap oli Tudulinnas, korpusestaap Sondast kagus.

6. augustil teatas 18. armee ülemjuhatus väegrupi ülemjuhatusele, et Friedrichi lahingugrupp on Muru piiramisrõnga likvideerinud ja riivistab nüüd kirde suunas rohkem kui 30 km pikkust Mustvee-Kõnnu-Raestvere lõiku. 271. jalaväerügement ja 10. raskekuulipildujapataljon võtsid Murus veel 150 vangi, nende seas üks major ja kaks muud ohvitseri. 374. jalaväerügemendi II pataljon puhastas koos Omakaitsega Tirma-Endla-Onga piirkonna Endla raba lääneserval ja võttis umbes 500 vangi. 10. raskekuulipildujapataljon allutati XXVI armeekorpusele (vt eespool), 271. jalaväerügement võttis üle Mustvee-Torma-Sadala-Raestvere joone, julgestades ja tehes reket põhja poole ja tõkestades lõuna poole veel kotti jäänud punaarmeelaste võimalikke läbimurdekatseid.

Punaarmee 11. laskurkorpuse 48. laskurdiviis oma 268. ja 301. laskurpolgu riismetega võitles kuni 1,5 rügemendi tugevuse vaenlasega Inju-Aruvälja-Kehala-Küti joonel. 125. laskurdiviisi osad olid eelmise päeva asukohas. Ööl vastu 7. augustit said korpuse üksused korralduse tõmbuda tagasi Kunda jõe joonele.

7. augusti pärastlõunal jõudis Jõgevale suurem osa 374. jalaväerügemendi üksusi ja rügemendistaap. Pärastlõunal teatas 271. jalaväerügement veel nelja ohvitseri ja 63 alamväelase vangivõtmisest Kasepääl. 403. jalgrattapataljon kaotas Tuimõisa juures omatules kolm meest langenuna. Nimelt: Omakaitse üksus jälgis metsast väljuvaid punaarmeelasi, aga pidas neile järgnenud esimesi sakslasi samuti venelasteks ja avas tule. Õhtuks raporteeris Friedrichi lahingugrupp kokku 116 sõjavangi võtmisest.

8. augustil saatis Friedrichi lahingugrupp 271. jalaväerügemendi suurtükkidega relvastatud löögiüksused lahingurekkele Lohusuu ja Avinurme suunda. Järgmise päeva ülesandeks seati metsade läbikammimine Voldi-Kärde joonelt Torma-Raestvere jooneni, kusjuures tiibu julgestas lõuna, ida ja põhja suunas Eesti Omakaitse. Operatsioon oli kavas lõpetada 10. augustil.

10. augustil teatas 125. laskurdiviis, mis oli sel ajal Rannapungerja lähistel, et nende juurde jõudis piiramisrõngast välja tulnud 125. laskurdiviisi ülem Pavel Bogaitšuk (1896–1941, sai detsembris Leningradi all mürsutabamusest surma) koos oma staabiülema alampolkovnik Ponomarjoviga.

Hippleri lahingugrupi rindelõik Lääne-Eestis

Lääne-Eesti rindelõik oli rahulikum. Seal tegutsesid NKVD piirivalvesalgad ja hävituspataljonid, hiljem toodi juurde merejalaväepataljon. Saksa poolel hoidis rinnet Hippleri lahingugrupp, mille tuumik oli 291. jalaväediviisi 504. jalaväerügement. Selle tugevduseks oli antud 291. suurtükiväerügemendi I divisjon ja mõned õhutõrjeüksused, aga tähtis roll oli Omakaitse üksustel, mis julgestasid tugipunkte ja tegid reket. Metsase ja soise maastiku tõttu kindlat rindejoont ei olnud ja mitu asulat, näiteks Pärnu-Jaagupi, käisid korduvalt käest kätte. Kui augusti alguses tegi Punaarmee Tõstamaa ja Paatsalu vahel veel dessandi mandrile, siis 10. augustiks, seoses Saksa XXVI ja XXXXII armeekorpuse pealetungiga Kesk- ja Ida-Eestis ning läbimurdega Soome laheni, tõmmati Punaarmee jõud järk-järgult põhja poole tagasi.

27. juulil tegi Hippleri lahingugrupi reke kindlaks, et lõigul Kergu-Uduvere (Pärnu-Jaagupi idaserval) Annas, Lehus ja Mõisakülas punaväelasi ei ole. Pärnu-Jaagupi ja Uduvere olid punaväelaste valduses. Põhja pool Lehut võeti üles mõne nädala eest 217. jalaväediviisi poolt pandud miinitõke. Kell 12 vallutas Punaarmee tagasi Kergu, mille olid eelmisel päeval hõivanud 504. jalaväerügemendi ja Omakaitse nõrgad üksused. Vasakul tiival kulges rindejoon Koongast üle Kalli Ellamaani (tänapäeval Ahastes). Omakaitse andmetel on punaväelaste hulgas palju „tsiviielementi“ (s.o hävituspataljonlasi). Samuti Omakaitse andmetel oli teel Lihulast Virtsuni positsioonidel sadakond punaarmeelast mõne suurtükiga.

27. juulil koostas Balti laevastiku staap lahingukäsu, millega kavandati dessant Pärnu lahes. Käsu sissejuhatuses kirjeldati üldist olukorda: vastane koondab Türi ümbruses oma jõude edasiseks pealetungiks kirdesse. Riia lahes võib oodata vaenlase torpeedokaatrite ja õhuväe aktiivset tegevust. 28. juuli koidikul pidi 10. laskurdiviis alustama pealetungi põhjast ja loodest Pärnu suunas. 29. juuli varahommikul pidi 1. merejalaväepataljon tegema dessandi Pärnu lahes ülesandega vallutada Pärnus Pärnu jõe sillad ja tungida edasi linna loodeserva. Balti laevastiku õhujõud said korralduse rünnata vastase lennuvälju Ventspilsi juures. Balti laevastiku juhataja operatsioonireservi määrati 18 DB-3 pommitajat vaenlase laevade ja kaldasihtmärkide ründamiseks. Alljärgnevatest Hippleri lahingugrupi päevaaruannetest on näha selle plaani alusel tegutsemist, kuigi seatud eesmärke ei saavutatud.

28. juuli varahommikul kell veerand neli ründas umbes 50-meheline Punaarmee jalgrattaüksus tugipunkti Are juures 12 km Pärnu-Jaagupist lõunas, kuid löödi tagasi. Ründajad kaotasid 12 meest langenu ja kaks sõjavangidena. See oli osa 18. hävituspataljoni suuremast rünnakukatsest Mõisaküla-Are joonel. Punaarmee tugevdas oma üksusi Pärnu-Jaagupis. Annas, Pööraveres, Mõisakülas ja Lehus punaväelasi ei olnud, kuid nende uus tugipunkt oli Tabrias Arelt 15 km kirdes. Vasakul tiival tegi Hippleri lahingugrupi löögiüksus kindlaks, et Ellamaal vaenlast ei ole. Teine löögiüksus liikus piki Pärnu-Lihula maanteed ja leidis, et kohas, kus Pärnu-Lihula maanteteelt pöörab tee Pärnu-Jaagupi peale (tänapäeval Nätsi-Võlla looduskaitseala põhjaserval) on vaenlase julgestus ära viidud, kuid sattus 6 km Koongast lõuna pool lahingusse, millest suutis tagasi tõmbuda alles pimeduse saabudes.

29. juulil punaväelasi ida pool Pärnu-Jaagupit Tabria-Anna-Pööravere-Uduvere joonel ei olnud. Hommikul Hippleri lahingugrupi löögiüksuse poolt Tabriast välja löödud punaväelaste julgestus kuulus 1. Tallinna töölispataljonile, mis oli vangivõetute teatel viimaseil päevil koondatud põhja poole Pärnu-Jaagupit. Punaväe rekkerühmi märgati Liival ja Kihlepal viis kilomeetrit Audrust loodes.

8. armee tagalajulgestuse ülema alampolkovnik Andrei Golovkini aruande järgi ründas 1. Tallinna töölispataljon Pärnu-Jaagupit ja jõudis Tabriani, kus sattus lahingusse sakslastega ning kaotas järgmise päeva õhtuks 19 meest langenu ja 30 haavatuna.

Hipperi lahingugrupp kavatses 31. juuli varahommikul ühe pataljoniga Pärnu-Jaagupit rünnata. Tabriasse paigutatud kompanii ülesandeks on julgestada pataljoni koondumist.

30. juulil Hippleri lahingugrupi lõigus suuremat lahingutegevust ei olnud. Rekkerühmad tuvastasid vaenlase julgestuse Mõisaküla ja Pitsalu (Lavassaarest umbes viis kilomeetrit põhja pool) juures ning teeristil Kärbu juures, kust algab Kihlepa-Kõima tee.

Hippleri lahingugrupi vastas tegutsesid lisaks Tallinna töölispataljonile 16. hävituspataljon ja 8. piirivalvesalk, väekoondise üldjuht oli major Gorbatšenko. Vangivõetud sakslastelt saadud andmeil teadis tema staap, et nende vastas on ainult 504. jalaväerügement, mille staap on Pärnu rannahotellis.

31. juulil ründas üks Hippleri lahingugrupi pataljon, nagu plaanitud, vastase julgestusi Uduveres ja Pärnu-Jaagupis ning vallutas keskpäevaks mõlemad asulad. Sõjasaagiks saadi üks rekkesoomuk. „Üks naisvang ütles, et vaenlase üksused koosnevad regulaarväest, millele on juurde antud hulk äsja Tallinnas väkkekutsutud eestlasi.“ Õhtuks leidis sõjasaagiks saadud dokumentidest kinnitust, et vastase üksused olid 1. Tallinna töölispataljon ja 18. hävituspataljon. Samuti selgus dokumentidest, et Tallinna ümbruses on 16 hävituspataljoni. „Kõik need üksused on kiiruga formeeritud, kesiselt relvastatud ja neil on teatud võitlusvõime tänu intensiivsele kommunistlikule hirmupropagandale. Laiaulatuslik vastupropaganda on ka vangide tunnistuste kohaselt kõige parem võitlusvahend nende üksuste vastu,“ kirjutati Hippleri lahingugrupi päevakokkuvõttes. Pärast löögipataljoni tagasitõmbamist peakaitseliinile jäeti Pärnu-Jaagupisse Omakaitse julgestus. Kuid vaenlase pommide ja raskekuulipildujatega õhurünnakute tõttu tõmbus Omakaitse julgestus õhtul kella kaheksaks tagasi lõuna poole.

1. augusti hommikuks võttis Punaarmee Pärnu-Jaagupi uuesti tagasi ning taastas miiniväljad ja teetõkked. Halinga metsavahi juures 6 km Pärnu-Jaagupist lõuna pool leiti seitsme 11. kompanii sõduri laibad, kes olid ühes rekkerünnakus haavata saanud, maha jäänud ja tapetud. Osa surnukehi olid rüvetatud, nende kõhud olid lõhki lõigatud. Surnud maeti maha. Eelmisel päeval võetud vangid rääkisid, et Tallinnas Hollandi tänava sadamalaos ehitati üks kitsarööpmeline soomusrong diiselveduri ja nelja metallplaatidega soomustatud vaguniga. „Türi või Märjamaa suunal liikuvaid niinimetatud hävitusronge (Barbarenzüge) rakendatakse sildade ja raudteetaristu hävitamiseks,“ kirjutati Hippleri lahingugrupi päevakokkuvõttes. Luureandmetel taastasid punaväelased silda Rumba raudteejaama juures 12 km lääne pool Vigalat. Kaks diiselmootoriga vagunit seisavad tavaliselt Rapla raudteeliinil. Omakaitse teatel on punaväelased Kalli lähistelt Tõstamaa suunas edasi tunginud ning Omakaitse on Tõstamaale tagasi tõmbunud.

2. augusti hommikuks vallutas Omakaitse Pärnu-Jaagupi tagasi, kindlustus seal ja rajas ettenihutatud julgestuspunktid. Tõstamaa-Paatsalu mereäärsel teel pidas Omakaitse lahingu Balti laevastiku madrustega, kusjuures teatati ka suurtükitulest, ning tõmbus Tõstamaale tagasi. Hommikul kell 11 märgati Muhu väinas Paatsalu joonel puksiiri seitsme pargasega; kolm pargast umbes 40 mehega randusid Mereäärses.

3. augustil tegi üks Saksa rekkeüksus kindlaks, et Pärnu-Jaagupi – Järvakandi maanteel pole vaenlasi kuni Järvakandini, kohalike teatel isegi kuni Türgikülani (endine küla Järvakandi mõisa varemete juures mõniteist kilomeetrit Järvakandist põhjaloodes). Samal ajal tehti rekkelahinguga kindlaks, et vaenlase positsioonid on mõlemal pool Põharat (kaheksa kilomeetrit Audrust loodes). 8. armee tagalajulgestuse ülema Golovkini päevaraporti järgi oli seal kaitses 8. piirivalvesalk kolme rooduga: üks Võllas teine Põharal ja kolmas teederistil Koonga juures.

Punaarmee rünnak rannateel kestis. Omakaitse pidas Tõstamaa lääneserval ja Kuldi teeristis rasket lahingut. Õhtuks langes Tõstamaa punaväelaste kätte ja Omakaitse taganes Taga-Soomra – Lindi joonele. Ründajateks oli oletatavasti mereväelaste pataljon kahe tanketi ja kahe kerge välikahuriga. Pärnu-Jaagupist välja tõrjutud vaenlase asukoht tehti kindlaks: osaliselt olid nad Oeses (Libatse ja Enge vahel), suurem osa aga kindlustus kagu pool Vigalat. Hippleri lahingugrupp eeldas järgmiseks päevaks vaenlase pealetungi Tõstamaa piirkonnas koostöös Põhara juures olevate üksustega; samuti tuli arvestada sissiüksuste maabumist rannikul lõuna pool Pärnut. Ühtlasi nenditi suurt põgenike voolu nii maal kui veel.

4. augustil teatas Hippleri lahingugrupp 18. armee peakorterile, et vaenlane on saatnud erariides rohke lõhkematerjaliga diversioonigruppe staapide ja patareide hävitamiseks. Üks selline rühm tabati Pärnus. Salga kolm liiget lasti maha, üks langes haavatuna vangi. Õhtul oli Pärnu-Jaagupi kaitsejoon sakslaste ja Omakaitse käes, sealt põhja ja lääne pool aga punaväelaste julgestused. Tõstamaa juures vastane siiski edasi ei tunginud. 291. suurtükiväerügemendi 1. patarei (291. suurtükiväerügemendi I divisjon oli allutatud Hippleri lahingugrupile) juures võeti kinni üks diversioonirühm ja lasti maha. Väegrupi Nord alluvusest toodi Hippleri lahingugrupi operatsioonialale 15 cm rannakaitsesuurtükiväedivisjon nr. 509 (seda numbrit kandis mereväe suurtükiväedivisjon, mis paiknes alaliselt Taanis) ning seati Raeküla ja Häädemeeste juures ühe patarei kaupa positsioonidele. Omakaitse julgestused paigutati rannikule Pärnust kuni Heinasteni.

5. augustil tugevdati Omakaitse relvastust trofeerelvadega; samuti tugevdati Kihnu ja Ruhnu mehitust. Õhtuks olid kindlaks tehtud Punaarmee positsioonid Kaelase-Vigala-Koonga-Kalli-Tõstamaa joonel koos ettenihutatud julgestusega Põharas.

6. augusti hommikul alustas Punaarmee pealetungi ning tõrjus Omakaitse julgestused Pärnu-Jaagupist ja Uduverest välja. Samal ajal tungisid punaväelased Tõstamaa juures kagus Kõpuni ja kirdes Kuldi teeristini. Pärastlõunal tulistasid üks hävitaja ja üks suurem laev 120 lasku Ainaži pihta ning tabasid rannakaitsepatarei laskemoonaladu. 509. rannakaitsesuurtükiväedivisoni üks patarei on Raeküla juures kahe suurtükiga positsioonil. Kogu patarei kavatseti lahinguvalmis seada järgmiseks varahommikuks. Omakaitse ja sõjapõgenike teatel olid Vigalas ja sealt põhja pool suured Punaarmee üksused. Tõstamaalt välja loodud Omakaitse oli Taga-Lindi joonele taganenud.

7. augustil oli Hippleri lahingugrupi rindelõigus vaikne. Ööl vastu 8. augustit tegi rekkerühm kindlaks, et punaväelased on Tõstamaalt lahkunud. Õhtul oli Kergu-Järvakandi maantee punaväelaste poolt maha jäetud. Pärnu-Jaagupi juures oli punaarmeelastel ettenihutatud julgestus. Pärnust läänes olid punaväelased Lihula suunas tagasi tõmbunud kuni Koonga-Kalli-Varbla jooneni. 9. augustil tehti kindlaks, et Punaarmee on lahkunud Kergu – Pärnu-Jaagupi – Mihkli – Varbla joonelt. Sõjapõgenike teatel oli maha jäetud ka Lihula.

10. augustil tegi Hippleri lahingugrupi väljasaadetud reke – üks tugevdatud jalgrattakompanii – kindlaks Punaarmee kaitsejoone Järvakandi – Valgu – Velise – sild neli kilometrit ida pool Vigalat – Kirbla. Igaühes neist oli rekke andmetel vähemalt ühe tugevdatud roodu jagu punaväelasi. Lihulas oli Omakaitse valvepost, mille aga punaväe rekkeüksus Lihulast välja lõi ja Parivere raudteeülesõiduni tagasi tõrjus. Lihulast Virtsu poole tuvastati vaenlane Aruküla tuuleveski juures. Vigala ümbruses oli positsioonidel Balti laevastiku 1. merejalaväepataljon. Teed olid suuremalt osalt tugevasti mineeritud või sillad õhku lastud. Paatsalu ja Linnuse juures olid tugevad teetõkked.

Õhuülemvõim Eesti kohal maaväe operatsioonide toetamisel oli Punaarmee ja Balti laevastiku õhuväel. Sakslastel lennukeid ei jätkunud, sest prioriteediks oli soomusvägede edasitungi toetamine õhust Peipsi ja Ilmeni järve vahel. Eestis võitlevad Saksa armeekorpused olid õhutoetuse puudumisest väga häiritud, eriti XXVI armeekorpus, ja kandsid suuri kaotusi. Siiski ründas Saksa lennuvägi strateegilise tähtsusega objekte Punaarmee tagalas, sealhulgas ka raudteesõlmi ja sadamaid Eestis ning laevakaravane Soome lahel.

28. juulil teatati 18. armee operatsioonialal kolme lennuki rünnakust pommide ja pardarelvadega Mustveest läänes (üks lennuk tulistati alla) ning kolme ründelennuki ja kahe hävitaja rünnakust Koimula (Kantküla ja Vaiatu vahel) juures. 29. juulil kella 20.30–21.00 tegid kuus DB-3 pommitajat kaks õhurünnakut Pärnule. 12 inimest, sh kaks sõdurit sai surma ja 17 inimest, sh üks sõdur, haavata. Samal hommikupoolikul olid kolm pommitajat rünnanud Mustvee juures, üks pommitaja ja üks hävitaja tulistati alla. Kaks pommitajat ründasid 10.45 Kaavet, kolm meest sai surma ja 11 haavata. Ööl vastu 30. juulit tegid 10 pommitajat DB-3 ja üks hävitaja Kotšerigin DI-6 (biplaan, mida toodeti üldse veidi üle 200 lennuki) kolm rünnakut Pärnule. Sealse 111. raske õhutõrjerügemendi 2. patarei ülem teatas, et ühe patareiga ei saa ta võtta vastutust Pärnu neljakaarelise silla kaitsmise eest. Selleks on vaja veel vähemalt üht rasket õhutõrjepatareid ja Pärnu sadama kaitseks hävitajate üksust (Schwarm, 4–6 lennukit).

31. juuli õhtuses raportis teatas XXVI armeekorpuse staap õhulahingutest ja nentis: „Rahuldustundega teatame oma hävitajate ilmumisest“. Kuid samal päeval tabas lennukipomm 61. jalaväediviisi raadiojaama ja kaugekõnekeskjaama, oli inimkaotusi. 1. augustil kell 12 teatas väegrupi Nord operatsioonide osakonna ülem oma kolleegile 18. armee peakorteris, et Tartu lennuväljale paigutatakse hävitajate üksus (6 lennukit). Ta lisas, et rohkem ei saa lubada ja needki võib ära võtta, kui algab suurpealetung Peipsi ja Ilmeni järve vahel. Väegrupi Nord operatsioonialal nappis kauge õhurekke lennukeid Junkers 88 ning kaugreke võis seetõttu katkeda. 254. jalaväediviis kaotas sel päeval õhurünnakutes Kõola juures ühe mehe tapetu ja 16 haavatuna, surma sai neli hobust ning purustati üks 604. õhutõrjedivisjoni suurtükk. Ööl vastu 2. augustit teatas 18. armee väegrupile Nord Punaarmee raudteeveost Narvast Rakverre, seitse rongi, arvatavasti soomusvägi (vt eespool). Seda ründas Luftwaffe, mõned vagunid purustati, mõned jooksid rööbastelt maha. Sel päeval kaotas 61. jalaväediviis õhurünnakutes kolm meest langenu ja 22 haavatuna. 254. jalaväediviisis sai surma üks ohvitser ja kaks alamväelast, viis meest sai haavata ning kuus hobust ja laskemoonavanker said täistabamuse. Õhtul kell pool üheksa ründasid viis pikeerivat pommitajat Aravetet, tsiviilelanike seas oli suuri kaotusi. 3. augusti pärastlõunal tegi Nõukogude lennuvägi sakslaste andmetel viis õhurünnakut Paidele (XXXXII armeekorpuse operatsiooniala), surma ja haavata sai 30 meest ning 50 hobust langes rivist välja. Kaks lennukit suudeti alla tulistada. Samal päeval kaotas XXVI armeekorpusele alluv 254. jalaväediviis õhurünnakutes ühe mehe langenu ja 26 haavatuna, tapeti 20 hobust, 11 sai vigastada. Punaarmee 8. armee sõjapäeviku andmetel ründasid Balti laevastiku hävituslennukid 11 korda vaenlase kolonne, tegid kaheksa rekkelendu ja 14 lendu oma raudtee-ešelonide kaitseks; 13 lendu tehti pommitajate saatmiseks. 4. augustil registreeriti XXXXII armeekorpuse piirkonnas viis õhurünnakut, kaotusi oli vähe. Kuid XXVI armeekorpus kaotas kaks meest surnu ja üheksa haavatuna, üks sõiduauto sai pihta ja süttis põlema. Õhtul tulistas 161. tankitõrjedivisjoni 2. patarei kaks kilomeetrit Rakast lõuna pool kergekuulipildujaga alla ühe I-16 tüüpi hävitaja. 5. augustil tabas XXVI armeekorpuse operatsiooniala 26 õhurünnakut. Enamasti tulid lennukid Tallinna poolt. 291. jalaväediviis kaotas õhurünnakutses viis meest langenu ja 34 haavatuna, samuti 34 hobust. 4. ja 5. augustil tulistati alla üks pommitaja, üks hävitaja ja üks ründelennuk. Punaarmee 8. armee sõjapäeviku teatel tegid Balti laevastiku õhujõud 8. armee toetuseks 109 väljalendu, sealhulgas üheksa pommirünnakut, kaheksa ründelendu ning 92 hävitajate ründelendu ja pommirünnakut vaenlase kolonnidele ja koondumiskohtadele Türi, Paide, Käravete mõisa, Järva-Jaani, Rakke, Väike-Maarja, Tapa, Karinu ja Ambla juures ja mujal. 8. armee andmetel pommitas Saksa lennuvägi samal päeval Rakvere, Kabala, Sonda ja Kiviõli raudteejaamu. 6. augustil tulistati alla üks Saksa rekkelennuk, teine oli alla tulistatud kaks päeva varem. 18. armee teatas pärastlõunal väegrupile Nord: „Armee ei suuda enam oma väheste lennukitega reket jätkata, sest Vene hävitajad arendavad Eesti kohal erakordselt elavat tegevust. Oma õhuülemvõimu tõttu rakendab vaenlane maismaaüksuste vastu lisaks oma moodsatele Ratadele (s.o I-16) ka vanemaid lennukitüüpe ning õppe- ja transpordilennukeid.“ Õhtul teatas XXVI armeekorpus pidevatest õhurünnakutest, üks kuni 15 lennukit korraga, mis viimaseil päevil on enamasti soomustatud põhjaga ründelennukid, mille vastu aitavad ainult rasked õhutõrjekahurid. Sel päeval kaotas korpus õhurünnakute tõttu kokku 140 meest. 18. armee oma raportis väegrupile võimendas selle väiteks, et armee kaotab õhurünnakutes ühe kompanii päevas. 7. augustil teatas XXVI armeekorpus 18 õhurünnakust kuni kaheksa lennukiga, loendati 10 pommitajat, kaheksa hävitajat ning seitse kahepinnalist ja kaks ühepinnalist lennukit. 8. augustil XXVI teatas armeekorpus endiselt I-16 tüüpi lennukite ja nende kaitse all tegutsevate vesilennukite rünnakutest. Viimasteks olid Georgi Berijevi konstrueerimisbüroos loodud lennukid MBR-2. 9. augustil andsid Saksa maaväele hõlpu madalad pilved ja äike. Kuid 10. augustil ründasid Nõukogude lennukid 217. jalaväediviisi staapi. Surma sai üks arst, kaks meest sai haavata. XXVI armeekorpuselt õhurünnakuteateid ei olnud.

13. augusti seisuga oli Balti laevastiku õhujõududel 371 lennukit, neis 90 (59 töökorras) pommitajat, 195 (137) hävitajat, 71 (61) luurelennukit ja 15 (8) ründelennukit. Sõja alguses oli Balti laevastikul olnud 710 lennukit, vähem kui kahe kuuga oli kaotatud 283 ja tagavarapolkudesse, töökodadesse jm saadetud 124; juurde oli saadud 68 lennukit, sh 26 ründelennukit, mida sõja alguses ei olnud. Kaotatud lennukitest 80 olid alla tulistanud vaenlase hävitajad ja 22 õhutõrje. 45 oli hävinud lennuväljadel vaenlase õhurünnakutes. 34 lennukit oli purunenud hädamaandumisel, 18 õhkutõusul ja 21 maandumisel ning seitse oli langenud omatule ohvriks. Ülejääänud 56 lennukist enamiku hävimise põhjus polnud teada.

Stalini käsu pommitada Berliini täitmine venis mitmel põhjusel. Nõukogude Liidul (nagu ka Saksamaal) oli vähe suuri kaugpommitajaid võrreldes Briti Kuningliku Õhuväe või hiljem ka USA lennuväega. 15. juulil 1941 formeeriti küll Punaarmee 81. kaugtegevuslennuväe diviis, mille koosseisu arvati viis neljamootoriliste raskepommitajate TB-7 (Pe-8) eskadrilli (à kolm lennukit) ning iga eskadrilli kaitseks üks eskadrill hävitajaid, igaühes 10 lennukit. Kuid diviisi lahingukorda seadmine võttis aega. Seetõttu otsustati Berliini kohale saata Balti laevastiku õhujõudude lennukid DB-3F, mille lennuulatusest piisas lennuks Berliini ja tagasi üsna napilt.

NSV Liidu läänepoolseim lennuväli oli sel ajal Kogula lennuväli Saaremaal. Sakslased polnud veel Saaremaale tunginud, saart kaitses Balti laevastikule alluv 3. üksik laskurbrigaadi  Kogula lennuväli kohandati kiirkorras raskete pommituslennukite õhkutõusuks ja maandumiseks. Selleks olid spetsiaalsed metallplaadid, millest rajati rohkem kui kilomeetripikkune stardirada. Berliini kohale saadeti Balti laevastiku õhujõudude 8. pommitajate brigaadi 1. miini-torpeedopolgu lennukid. Polguülem oli polkovnik Jevgeni Preobraženski (1909–1963), kes ka ise Berliini kohal käis. Esimene rünnak tehti ööl vastu 8. augustit. Õhku tõusis 13 lennukit kolmes grupis. Neist jõudis sihtmärgini viis lennukit, ülejäänud viskasid oma pommilasti alla Stettini kohal. Kogula lennuväljalt pommitati Berliini kuni 4. septembrini. Kokku startis Berliini suunas selle aja jooksul 86 lennukit, sihtmärgini jõudis 33. Ülejäänud viskasid pommid alla Stettini, Kolbergi, Memeli (Klaipeda), Ventspilsi, Danzigi ja Liepāja kohal. Kaotati 18 lennukit ja seitse meeskonda. Septembris pommitasid sakslased Kogula lennuvälja puruks.

81. lennuväediviis jõudis oma esimese lennuni ööl vastu 11. augustit 1941. Starditi Puškini lennuväljalt Leningradi oblastis. Osales 13 lennukit, üheksa TB-7 ja neli Jer-2 tüüpi. Berliini kohale jõudis kokku seitse lennukit, kaotati viis TB-7 ja kolm Jer-2 lennukit; kaks lennukit ei tõusnud rikke tõttu õhku, ühe mootor ütles üles ja see naasis. Vaatamata sellele, et rünnak tunnistati edukaks, kaotasid ametikoha nii diviisiülem, 1930. aastate tuntud rekordlendur Mihhail Vodopjanov (1899–1980), kui ka staabiülem. 8. armee tagalajulgestuse ülema 12. augusti raporti järgi tegi Vodopjanovi lennuk kütuse lõppemise tõttu hädamaandumise Kurtna küla juures metsas sakslaste valduses olnud territooriumil. Õnnetuskohale saadeti 30 meest 6. piirivalvesalgast, kes tõid meeskonna 8. armee staapi. Vodopjanovi meeskonda kuulus ka Endel Puusepp (1909–1996). Nagu Vodopjanov ja ülejäänud meeskonnaliikmed oli temagi esmakordselt Eestis, sest oli Siberi eestlane. Hiljem sai Puusepast Nõukogude Liidu kangelane – ta viis 1942. aasta mais Vjatšeslav Molotovi oma lennukiga Inglismaalt üle Islandi ja Kanada USAsse. 1964–1974 oli Endel Puusepp Eesti NSV sotsiaalkindlustuse minister ja kuni surmani üks nõukoguliku rahuliikumise käilakujusid Eestis.

Sel ajal pommitasid britid Saksamaad ja Berliini juba lennukoondistega, millesse kuulus korraga kümneid lennukeid. Augustikuine Berliini pommitamine Saaremaalt oli pigem Nõukogude lennuväe jõu kuvamine iseendale; sakslased oletasidki esialgu süüdlaseks hoopis Briti kuninglikku õhuväge.

Alates sõja algusest 22. juunil kuni 31. juulini olid alates juulist Eestis võidelnud jalaväediviisi kaotanud:

Seega olid diviisid kaotanud kuni 20% oma isikkoosseisust, arvestamata paranenud haavatuid, kes olid sõjaväljale tagasi pöördunud. 254. ja 93. jalaväediviisi kaotused olid väiksemad, sest nad olid olnud reservis ja pidanud tõsisemaid lahinguid alles Eestis. Ka 291. jalaväediviis oli olnud rahulikumates rindelõikudes, liikudes piki Läänemere rannikut kuni Riiani, kust Eestisse toodi.

Saksa diviiside kaotused alates 27. juulist peegeldavad operatsioonide ägedust. 61. jalaväediviis kaotas kõige rohkem mehi – 104 haavatud ja 58 langenut – 2. augustil. 217. jalaväediviisi suurimad kaotused olid 31. juulil, kui haavata sai 46 ja langes 17 meest. 7. augustil Soome laheni tunginud 254. jalaväediviis kaotas 5. augustil 102 meest haavatu ja 30 langenuna, 8. augusti kaotused olid vastavalt 82 ja 38 meest. Oma osa oli ka Nõukogude õhurünnakutel. 291. ja 93. jalaväediviisi raskeim päev oli 6. august, kui haavata sai vastavalt 159 ja 192 meest ning surma 45 ja 24 meest. Siingi oli suur osa õhurünnakutel. 9. augustil kaotas 93. jalaväediviis 35 meest langenu ja 156 haavatuna.

Kõrgemate ametikohtade kandjatest langesid 403. jalgrattapataljoni 3. kompanii ülem kapten Hernler (27. juulil), kaks päeva hiljem sai haavata ka pataljoniülem austerlasest major Delle Karth ning kohe järgmisel päeval tema asemele astunud kapten Mayer. 30. juulil langesid rünnakus 95. sillakolonnile Tartu-Jõgeva maanteel kolonniülem reservkapten Wilde ja järelveokompanii ülem maakaitseväekapten Grodde. Samal päeval juhtus 185. ründesuurtükidivisjonis mingi õnnetus, mis nõudis kahe mehe elu, kaks meest sai viga. 8. augustil lõhkes 93. jalaväediviisis kast munagranaatidega, viga sai 17 meest. Samal päeval langes 291. jalaväediviisi 506. rügemendi 6. kompanii ülem kapten Gottschalk ja õnnetusel sai surma 505. rügemendi III pataljoni ülem ooberstleitnant Reichert. 10. augustil langes reservkapten Fabian, 637. raskesuurtükiväedivisjoni ülem.

Punaarmee kaotustest täpset ülevaadet ei ole. Suurusjärkudest annab aimu 9. augusti sissekanne 8. armee sõjapäevikus: lahingutes 5.–8. augustil kaotasid 11. laskurkorpusele allunud üksused ainuüksi haavatuna 1040 meest.