Saaremaa vallutamine ja lahingud Sõrve poolsaarel

Saaremaa oli sakslaste jaoks tähtis ennekõike Sõrve poolsaare pärast. Sealsed rannakaitsesuurtükid ohustasid Irbe väina laevaliiklust. Läbi Irbe väina Riia sadamasse kulges suur osa väegruppi Nord toetavast meretranspordist.

Balti laevastiku Balti rannakaitsepiirkonna (BOBR) juhatusel oli pärast sakslaste Saaremaale tungimist võimalus valida Sõrve kaitsmise ja Hiiumaale taganemise vahel. Saaremaa põhiosa kaitsmiseks poleks vägesid jätkunud. Hiiumaal olnuks võimalik koostöös Osmussaare ja Hanko garnisoniga kaitsele jääda ning enne talve tulekut järk-järgult Kroonlinna ja Leningradi evakueeruda. Sõrve kaitsmine oli strateegiliselt tähtsam, sest Sõrve patareid häirisid sakslaste Leningradi pealetungi varustamist, Sõrve sadamates baseeruvad torpeedokaatrid said ohustada Liivi lahe rannikut ja rünnata ka suuremaid Saksa laevu Läänemerel. Tegeliku olukorra vaates oli Sõrve taganemine paratamatu, sest Luftwaffe ja Saksa merevägi suutsid pärast Saaremaale tungimist juba takistada Saaremaal võitlevate tuhandete meeste ning nende relvade ja varustuse evakueerimist Hiiumaale.

Saaremaad kaitsesid mitmesugused BOBRi üksused rannakaitsepatareide meeskondadest inseneri- ja ehituspataljonide ning hävituspataljonini. Sõja alguses 8. armeele allunud 3. üksik laskurbrigaad allutati nüüd BOBRile. Brigaadi 46. laskurpolgu ülema major Arkadi Margolini mälestuskatke „Kodumaa eest“ järgi, mis avaldati 1966. aastal ilmunud kogumikus „Kadakaste saarte kaitsel“, kaitses Saaremaa lääne- ja põhjarannikut tema polk, samal ajal kui saare lõunaranniku kaitse eest Kübassaarest Roomassaareni vastutas brigaadi 79. laskurpolk major Ladejevi juhtimisel. Saaremaa lennuväljadel baseerusid Balti laevastiku õhujõud. Lisaks oli Saaremaal ja Hiiumaal 10. piirivalvesalk.

Saarte vallutamist juhtis XXXXII armeekorpus eesotsas pioneeriväekindrali Walter Kuntzega. Korpuse põhijõuks oli 61. jalaväediviis ning selleks operatsiooniks korpusele allutatud pioneeri-, suurtükiväe jm üksused, mis halduslikult allusid kõrgematele väejuhatustele (nn Heerestruppen). 61. jalaväediviisi ülem oli kindralleitnant Siegfried Haenicke. Suurtükiväeüksusi juhtis suurtükiväeülem nr. 114 kindralmajor Rudolf Friedrich, pioneeriüksusi 680. pioneerirügemendistaap (z.b.V.), mille ülem oli ooberst Joachim Wagner-Hohenlobbesse.

Juba Muhu vallutamise ajal alustati 217. jalaväediviisi transporti Leningradi rindele. Muhu julgestamiseks jäeti esialgu 61. jalaväediviisi alluvusse 311. jalaväerügemendi II pataljon, mis saadeti Virtsu. XXXXII armeekorpuse alluvusse jäid ka ülejäänud 311. jalaväerügemendi pataljonid, 389. jalaväerügemendi tugevdatud I pataljon ja suurtükiväerügemendi staap koos ühe kerge- ja ühe raskedivisjoniga, tagala ja pioneeripataljon. Nende vedu Leningradi rindele
pidi algama 28. septembril. Muhus oli oma üksustest maha jäänud punaarmeelasi, kes ründasid Väikese väina tammi korrastavaid pioneere ja haavasid viit meest. Üks Punaarmee
vanemleitnant võeti vangi.

Suur tähtsus Saaremaa ja eriti Sõrve vallutamisel oli mereväe ja Luftwaffe toetusel.


17. september


Väegrupi Nord sõjapäeviku järgi jõudis 1. jalaväediviis 16. septembril Kroonlinna lahe kaldale ja lõikas Punaarmee 8. armee põhijõududest ära. Armee piirati Peterhofi ümbruses sisse, kuid suurem osa sellest evakueeriti novembri alguseks siiski Leningradi.

Osa 61. jalaväediviisi üksusi tungis 16. septembril üle Väikese väina tammi Saaremaale. Orissaares võeti 250 vangi ning vallutati 31 puitpunkrit ja 15 muldonni. Kiiresti järgnesid ülejäänud üksused. BOBRi juhatus saatis sakslaste vastu kõik käepärast olevad reservid – eesti mobiliseeritutest formeeritud laskurpataljoni (1350 meest), ratsasalga, keemiaroodu ja 10. sapööriroodu –, kuid sakslasi tagasi tõrjuda need ei suutnud. BOBRi komandant kindralleitnant Aleksei Jelissejev väitis oma hilisemas aruandes, et Tumala poolmõisa – Väikese väina tammi joonele kaitsele suunatud eestlaste pataljon läks esimesel kokkupuutel sakslastega nende poolele üle, mistõttu sakslased läbi murdsid; kuid mälestused ja Saksa dokumendid seda väidet ei kinnita. Kaitses osalenute mälestuste järgi purustas kaitse hoopis Luftwaffe õhurünnak.
Eestlastest punaväelaste kolonn valge lipuga. Foto on dateeritud 17.–21. septembriga 1941. Saaremaa Muuseum SA, SM F 3901:23 F
Wehrmachti 61. jalaväediviisi ülem jaotas oma rügemendid ja pataljonid lahingugruppideks.

Põhjapoolne lahingugrupp – 176. jalaväerügement – pidi tungima loodesse üle 151. jalaväerügemendi eelmisel päeval saavutatud Orinõmme-Rahula joone kuni Jaani-Ööriku-Aru jooneni. Vaenlase nõrga vastupanu korral tuli pataljonitugevune eelüksus saata julgestuseks Riidama ja Kavandini. Rügemendile allutati üks 111. õhutõrjerügemendi 8,8 cm raskete õhutõrjekahurite rühm. See tuli vedada kella üheteistkümneks Orinõmme, et hävitada oletatavasti veel Triigi lahes olevad Balti laevastiku alused. Rügemendile allutati diviisi pioneeripataljoni 2. kompanii ja suurtükiväerügemendi I divisjon ilma ühe patareita.

Keskmine lahingugrupp – 151. jalaväerügement – pidi hoidma sillapead rinde keskel ja saatma tugeva julgestuse kuni Tagavere ja Kuningusteni. Rügemendile allutati suurtükiväerügemendi III divisjoni mägikahurid ja Erna salk.
161. suurtükiväerügemendi III divisjoni 9. patarei 75 mm mägikahur hoburakendis. Saaremaa, september 1941.  Saaremaa Muuseum SA SM F 4045:10 F
Lõunapoolne lahingugrupp – 162. jalaväerügement – pidi püüdma leida Beneschi salga eriüksuslasi (vt eelmine peatükk), kes võib-olla võitlesid veel Kübassaare juures piiramisrõngas, laiendama Saaremaa sillapea kagusse kuni Pöide-Unguma jooneni ning saatma õhtuks julgestused Laimjala ja Asva teeristidele. Rügemendile allusid pioneeripataljoni 1. kompanii, maaväe 55. õhutõrjepataljoni 1. kompanii ja suurtükiväerügemendi II divisjon. Viimase kolm haubitsat olid Suure väina dessandi ajal erilaengutega tulistamise tõttu rivist välja langenud, kuid loodeti, et relvameistrid suudavad need korda teha.

161. rekkepataljon pidi vallutama Kõinastu laiu (vt eelmine peatükk). Pataljon oli kavas viia Saaremaale pärastlõunal. Rekkepataljonile allus diviisi pioneeripataljoni 3. (motoriseeritud) kompanii, suurtükiväerügemendi 1. patarei ja 777. pioneeri-maabumiskompanii.

Diviisi 161. suurtükiväerügemendi IV (raske)divisjoni (15 cm) viimased osad pidid alles kell neli pärast lõunat üle Suure väina jõudma. Rügemendile allus ka 217. jalaväediviisi 217. suurtükiväerügemendi raskedivisjon. 436. raskesuurtükidivisjoni (10 cm kahurid) 1. patarei ülesandeks tehti Punaarmee patareide mahasurumine. Õhtul teatas suurtükiväerügemendi staap diviisistaabile, et Punaarmee tugev suurtükituli oli ainult 162. jalaväediviisi lõigus. Rügemendistaap oli Reina külas Orissaarest lõunas, rügementidele allutatud divisjonid Riidamast idas, Muiküla veski juures, Karedal, Pöides ja Saiklas. Suurtükivägi hindas Saaremaa teid headeks, kuid kitsasteks.

680. pioneerirügemendistaabi (z.b.V.) ülem pidi hoolitsema Väikese väina tammi sujuva
ületamise eest ja alustama ettevalmistusi maabumiseks Hiiumaal. 161. tankitõrjedivisjon jäi esialgu diviisistaabi käsutusse Muhusse.

Suurtükiväeülema nr. 114 komandopunkt oli Muhus Mäelas ja 609. suurtükiväerügemendistaap (z.b.V.) Läänemaal Massu lähedal Kokuta külas. 24. vaatlusdivisjon oli Saaremaal Maasis.

Päeval kohtas 151. jalaväerügement Kareda raba lääneserval vastupanu, millest möödus lõuna poolt haarates. 162. jalaväerügement põrkas vastupanule juba Pöide juures. Hoolimata suurtükiväe tuletoetusest ei suudetud piki maanteed edasi lõunasse tungida. Ümberhaardega tõrjuti vaenlane metsatukka Pöidest edelas ja pärast visa võitlust vallutati Audla. Kübassaare poolsaare vallutamine ainult I pataljoni jõududega oli tugevneva vastupanu tõttu raske. Sakslaste teada juba ammu hävitatud Kübassaare patarei avas tule. Selle purustamiseks allutati suurtükiväerügemendi II divisjonile 637. raskesuurtükidivisjoni 3. patarei üks 21 cm mörser. Kübassaare poolsaart kaitsesid 85. laskurrood, rannakaitsepatarei meeskond ja 3. üksiku laskurbrigaadi 46. laskurpolgu I pataljoni (ülem kapten Ivan Ogorodnikov, s. 1905) jalgratturite salk pataljoniülema juhtimisel.

Õhtuks jõudsid 162. jalaväerügemendi üksused kolm kilomeetrit Murajast idakagus Liivi lahe kaldale. Sellega oli Kübassaare patarei maa poolt sisse piiratud, kuid tulistas aeg-ajalt endiselt Virtsu ja Kuivastu vahel liikuvaid aluseid. Kell 22.40 teatas XXXXII armeekorpuse peakorter 61. jalaväediviisi staabile, et Kübassaare patareid peab ründama jalavägi ja Luftwaffe ründab ainult sel juhul. Kui patareid ei rünnata, tuleb arvestada Virtsu-Kuivastu üleveo häirimisega.
176. jalaväerügemendile allutatud 111. õhutõrjerügemendi 8,8 cm õhutõrjekahurite rühm uputas Triigi lahes 14 aurulaeva. Balti laevastiku andmetel uputati alused Helga ja Triton ning parvlaev (praam) Kuivastu.

(Luftwaffe hilisema aruande järgi uputas lennuvägi 16. septembril Triigi lahes 20 väiksemat ujuvvahendit ja 17. septembril ühe umbes 1000 BRT laeva.)

Suure väina dessandi toetuseks antud Luftwaffe 77. pommitajate rügemendi I grupi (I/K.G. 77) Junkers 88A tüüpi pommitajad ning 26. hävitajate rügemendi II grupi (II/J.G. 26) hävitajad Messerschmitt Bf 109 lendasid Leningradi rindele tagasi ning 1. õhulaevastiku staabiülema kindralmajor Heinz-Hellmuth von Wühlischi juhitud ad hoc üksus Fliegerführer „B“ andis juhtimise üle üksuse Fliegerführer Ostsee ülemale ooberst Wolfgang von Wildile. Luftwaffe toetas jalaväge Saaremaa sillapea laiendamisel ja vastupanupesade mahasurumisel. Rünnati Randvere (Kõiguste) ja Kübassaare patareisid ning Kogula (Mõnnuste) lennuvälja (Kärla lähedal), samuti laevu Kõiguste, Triigi ja Liivi lahes.

Balti laevastiku õhujõudude alampolkovnik Jevgeni Kudrjavtsevi lennugrupp paigutati Kogula lennuväljalt ümber Sõrve poolsaarele. Kogulas hävitati kaks И-153 tüüpi lennukit ning Як-1 ja И-16, mis olid saanud vigastada. Moodsamad lennukid, mille jaoks Sõrve lennuvälja lennurada oli liiga lühike, lendasid ära Leningradi. Saaremaale lähetatud kaks Че-2 tüüpi kaugmererekke vesilennukit kohtasid Naissaare juures Saksa hävitajaid ja naasid Leningradi.
Kriegsmarine Erprobungsverband Ostsee tegi 17. septembril umbes 70 reisi, sh Siebelfähre-tüüpi parvlaevad 40 ja MFP-parvlaevad 14. Kell 13.45–14.30 tulistas laevateed Punaarmee suurtükivägi, kuid kahjustusi ja kaotusi ei olnud. Sõidukorras oli 21 Siebelfähre-tüüpi parvlaeva (sh üks lahinguparvlaev) ja üheksa MFP-parvlaeva. Alustati põhja kinni jäänud aluste lahti tõmbamist. Õhtuks oli Muhusse veetud 61. jalaväediviisi jalavägi ja suurtükivägi, lisaks üks hoburakendis raskesuurtükidivisjon, üks 10 cm kahuri- ja üks 21 cm mörseripatarei, üks raske ja üks kerge õhutõrjepatarei, osa vaatlusdivisjonist, sidepataljon ning diviisi ning suurtüki- ja pioneeriüksuste tagala.

Üks raske suurtükikandja (SAT) jäi pärast Beneschi grupi liikmete päästmist ankrusse Üpsi madalal Kihnu saare lähedal.

Ööl vastu 17. septembrit oli merevägi korranud petteoperatsiooni Südwind, tulistades Sutu lahte ja Kuressaaret. Saksa andmetel sõitis miinitraaler M 1707 Lüneburg reservkorvetikapten Helmut Stimmingi 17. flotillist miinile, sai suurtükituld ja läks põhja. Hukkus 14 mereväelast. Balti laevastiku andmetel aga sattus laev 3. rannakaitsepatarei tule alla. Peatselt avastas selle ka torpeedokaatrite 4. divisjoni üks salk (torpeedokaatrid nr. 83, 154, 111 ja 67) kaptenleitnant Sergei Ossipovi juhtimisel, kes võtsid traalerilt relvastuse ja uputasid laeva torpeedoga. Samal päeval andsid sakslased õhulöögi Kõiguste lahele, kus olid remondis torpeedokaatrid nr. 17 ja 93. Ära pukseerida neid ei saanud, sest pukser Riga paigaldas miinitõkkeid. Kaatril nr. 93 lõhkes torpeedo ja mõlemad kaatrid läksid põhja.

Sakslased saatsid Kübassaare patarei vastu kaks suurtükikandjat ning alustasid miinitõrjet Suures väinas, et võimaldada ka põhja-lõunasuunaline läbipääs. Erprobungsverbandi ülem mereväekapten Rieve võttis üle Virtsu ja Kuivastu vahelise veeliikluse korraldamise.

Õhtuks ulatus sakslaste Saaremaa sillapea läänepiir Murajast Liivi lahe kaldal üle Käo, Tagavere ja Ööriku kuni Paatsani (tänapäeval Paaste) Triigi lahe idakaldal. Pulli rannakaitsepatarei (nr. 167) kahe 100 mm suurtükiga langes vigastamatult sakslaste kätte. 61. jalaväediviisi päevaaruande järgi purustati Tagaverest idas osa 69. üksikust kuulipildujapataljonist.

17. septembril sai 61. jalaväediviisi ülem kindralleitnant Haenicke Raudristi rüütliristi.
61. jalaväediviisi ülem kindralleitnant Siegfried Haenicke (1878–1946). Sellel pildil kannab ta kaelas Preisi ordenit Pour le Mérite,  mis talle annetati 1918. aasta juunis, kui ta oli läänerindel Preisi 1. Ermlandi jalaväerügemendi nr. 150 II pataljoni ülem.  Saaremaa Muuseum SA, SM F 4045:1 F
18. septembril kavatses diviis paigale jääda, et voore ja sõidukeid järele oodata ning tagada võitlevate üksuste varustamine.


18. september


Öö vastu 18. septembrit möödus rahulikult ainult 151. jalaväerügemendi jaoks. 176. jalaväerügemendi lõigus Triigi lahe lähistel üritas vaenlane kompaniitugevuse üksusega veoautodel piki rannateed läbi murda. Ägedas öises lahingus osales ka 111. õhutõrjerügemendi 3. kompanii. Punaväelased löödi täielikult puruks. Nõukogude andmetel osalesid lahingus kommunistide ja komsomoli liikmete pataljon ja BOBRi OVR-i (veeala kaitse) mereväelaste salk, mis katsid 46. laskurpolgu I pataljoni taandumist. Triigit kaitsma jäänud üksused OVR-i ülema 3. järgu kapteni Boriss Jegorovi (s. 1906, läks 1955 1. järgu kaptenina erru) juhtimisel hävitasid remontivajavad kaatrid, lasksid õhku järelejäänud kütuse ja sõitsid üle väina Hiiumaale.

162. jalaväerügemendi III pataljoni lõigus proovisid punaväelased veoautodel kolme tanki toetusel läbi murda. Tankid murdsid Aaviku teeristis (Kahtla juures) julgestusest läbi, kuid lasti tankitõrjekahuritega puruks, mispeale veoautodel olnud mehed samuti hävitati või laiali löödi. Sergei Buldõgini raamatu „Моонзунд 1941. „Русский солдат сражается упорно и храбро““ (2013) järgi oli punaväelaste näol tegu 3. laskurbrigaadi ratsasalga meestega, kelle toetuseks oli antud kolm tanki-leegiheitjat.
Nõukogude tankil T-26 põhinev tank-leegiheitja  ОТ-26 (keemiasoomuk БХМ-3). Wikimedia Commons
162. jalaväerügemendi I pataljoni lõigus suutsid punaväelased mööda hiilida sakslaste kompaniist, mis pidi riivistama Kübassaare poolsaart. Teine osa punaväelasi tungis suurtükiväepositsioonile. Rügemendile allutatud 21 cm mörseri (vt eespool) pneumaatilist tagasilöögimehhanismi tabas vintpüssikuul, mörser langes rivist välja ja sellega ei saanud enam Kübassaare patareid tulistada. Kübassaare patarei kaitsjad püüdsid pealetungivaid sakslasi takistada ka puude otsa kinnitatud lennukipommidega, mille sütikud olid vastavalt reguleeritud, kuid Luftwaffe hävitas selle tõkke. Hommikul pommitas Luftwaffe punaväe positsioone metsas lõuna pool 162. rügemendi I pataljoni Kübassaare riivistust. Seejärel läks pataljon rünnakule ja jõudis kell 14.30 Kübassaare majakani. Saksa suurtükiväe ja lennuväe löögid olid kolme suurtükiga patareid vigastanud ning punaarmeelased ise olid õhkinud suurtükkide rauad. Nüüd ei ähvardanud Virtsu-Kuivastu ülesõitu miski peale algava tormi.

162. jalaväerügemendi vastutusalas Pöide-Tornimäe teel langes ülemleitnant Gerhard Günther (1919–1941) diviisi 161. pioneeripataljoni 1. kompaniist, kelle lasksid maha taganevatest põhijõududest maha jäänud punaarmeelased. Seetõttu käskis diviisi staap Kaunismaa ja Kärneri vahele koondatud 161. rekkepataljonil läbi kammida algul põhja pool ja siis ka lõuna pool Pöide-Tornimäe maanteed olevad alad. Kella kaheks võttis pataljon põhja pool teed 42 vangi. Pärastlõunal kammiti läbi lõunapoolne ala, sealt vange ei saadud. Pataljon asus Pöide ümbrusse öökorterisse.
BOBRi 43. rannakaitsepatarei suurtükiväelased Kübassaares 1941. aastal. Saaremaa Muuseum SA, SM F 3581:1 F
151. ja 176. jalaväerügemendil kästi saata ette pataljonitugevused rekkeüksused, samal ajal kui 162. jalaväerügemendi I pataljon pidi üllatusrünnakuga Kübassaare poolsaarel piiramisrõngast vabastama Beneschi eriüksuslased. 151. ja 176. jalaväerügemendi rekkeüksused kohtasid ainult nõrka vastupanu ja rügemendid liikusid edasi, kuid probleemiks muutus järjest pikenev vahemaa Kuivastuni: puudust tunti ka kõige hädavajalikumatest asjadest. Pärast seda, kui Luftwaffe toel murti vastupanu Võlupe juures Triigi lahe lõunatipus, jõudsid 176. jalaväerügemendi I ja II pataljon kella 14.30-ks vastavalt Leisi ja Tombani. III pataljon varustusprobleemide tõttu järgneda ei saanud, ennekõike ei jätkunud raskekuulipildujalinte. Rügemendistaap oli Roobakal. 151. jalaväerügement jõudis kell 15.30 teeristidele Kustu (tänapäeval Tika teerist) ja Lööne juures. Rügemendistaap oli Koiklas.

217. jalaväediviisi 311. jalaväerügemendi II pataljon jõudis kell neli Ridasisse Muhu saarel ning sai ülesandeks Muhu julgestamise ja eesti omakaitse organiseerimise.

162. jalaväerügemendi II pataljon liikus Käost üle Audla Laimjala teeristi ning III pataljon üle Saare Aaviku teeristi. 61. jalaväediviisi staap oli Orissaares.

Punaarmee kindralstaabi aruande järgi hoidsid Saaremaa kaitsjad 19. septembril kell üks öösel joont (lõunast põhja) Kahtla laht – Paju-Kurdla – Koigi järv – Kareda mõis – Kuninguste –Roobaka – Triigi. XXXXII armeekorpuse andmetel oli Saksa vägede eesliin joonel Kahtla – Lööne – Karja – Leisi.

Eprobungsverband Ostsee ootas pikisilmi Kuivastu sadama lossimisala laiendamist. Seni rakendati üleveoks 12 Siebelfähre-tüüpi ja kaheksa MFP-parvlaeva. Eelmisel päeval pidid parvlaevad Kuivastus kuni kaks tundi mahalaadimist ootama ja parvlaevade koondumist Kuivastu reidile suurtükitule ajal polnud kohati võimalik vältida. Teise lossimiskoha käikuandmine oli parvlaevaühenduse kiirendamiseks hädavajalik. 18. septembril kavatseti teha 90 reisi, kuid see sõltus lossimisvõimalustest. Tegelikult tehti 6-pallise meretugevuse juures 61 Siebelfähre-tüüpi ja 12 MFP-parvlaeva reisi, kaks reisi tegid ka pioneeri-maabumisalused. Päevaga veeti üle üks raske õhutõrjepatarei, 680. pioneerirügemendistaap (z.b.V.), 660. pioneeripataljon ning voorid, kolonnid ja teenindusüksused.

Fliegerführer Ostsee alluvuses olnud õhujõud toetasid pommitajate ja hävitajatega maaväge ning ründasid positsioone Triigi lahe ääres, Kübassaare patareid ja vägede koondumiskohta Karujärve lähedal.


19. september


61. jalaväediviisi sõjapäevik: seniste lahingute kogemus on näidanud, et vastane võitleb kuni pataljonitugevustes vastupanukeskustes. Diviisi staabis oletati, et punaarmeelased kavatsevad luua oma kaitse raskuspunkti kuskil Kuressaare läheduses ja seal vastu panna. Diviisi staap tahtis vältida olukorda, kus mõni lahingugrupp, millel pole järelvedu, satub kokku tugeva vaenlasega. Seetõttu pidid lahingugrupid kuni varustuse ja moona pärale jõudmiseni piirduma rekkeoperatsoonidega. Vaenlase eksitamiseks pealöögi suuna osas kästi tugevdatud 161. rekkepataljonil alates 20. septembrist rünnata 176. jalaväerügemendi positsioonidelt lähtudes läände. Lõunapoolne lahingugrupp (s.o 162. jalaväerügement) pidi puhastama poolsaared, mis jäid Orissaare-Pöide-Kuresaare maanteest lõuna poole, ja liikuma kontaktis keskmise lahingugrupiga (s.o 151. jalaväerügemendiga) kuni Kõljalani, et teistele järele jõuda. Et see oleks võimalik, määras diviisi staap Muhus paikneva 217. jalaväediviisi 311. jalaväerügemendi II pataljoni 162. jalaväerügemendi tagalat puhastama. 162. rügemendi rindelõik määrati pealetungi raskuspunktiks ning sinna koondati raskesuurtükiväe ja Luftwaffe tuletoetus.

Öösel kella 11 ja kahe vahel tegid punaväelased vasturünnakukatse 176. jalaväerügemendi paremal tiival, kuid kaotasid 70 langenut. Sakslased said saagiks neli kuulipildujat, miinipilduja ja õhutõrjekahuri. Rügementi tulistas põhja pool Laugut paiknev patarei, 151. jalaväerügementi aga patarei, mis paiknes Haeska vastas.

Hommikul ründas põhjapoolse lahingugrupi, s.o 176. jalaväerügemendi I pataljon Leisist üle Parasmetsa ning murdis punaväelaste vastupanu Laugu ja Sulla ning Meiuste metsavahimaja juures. Et põhja pool maanteed eeldati tugevamat vastupanu, peatas pataljon edasitungi keskpäeval. Rügemendi II pataljon ründas üle Arumõisa ja Angla, murdis väikese vastupanu Kangruaru juures ja jõudis kell 12.30 väikeste teede ristumiskohani Nurme juures, kust saatis ühe kompanii julgestuseks Rootsi juurde. III pataljon, mis liikus teiste järel, liikus samuti ainult vähest vastupanu kohates üle Karja ja Nõmme teede ristumiskohani Pamma juures ning saatis ühe kompanii julgestuseks Luulupele.

Keskmine lahingugrupp (151. jalaväerügement) kohtas visa vastupanu. Paremal tiival ründas II pataljon piki põhja-lõunasuunalist teed ja pidi esialgu murdma vastupanu mõlemal pool teed lõuna pool Tikat, kuid peatus sealt kahe km kaugusel tugeva vastupanu tõttu. Vaenlane oli kindlustunud Posti metsas (Haeska lähedal). Rügemendiülem tellis 11.30 õhutoetuse, pärast seda rünnati metsa ja vallutati Haeska mõis. Vasakpoolne pataljon takerdus kohe liikuma hakkamise järel vaenlase kaitsele Kasemäe metsas (Valjala kirikust lääne pool). Pärast Luftwaffe õhulööki sunniti vaenlane taganema kõrgendikuni nr. 23 ja sealt Reeküla-Eiste teeristini Kõljalast üks kilomeeter põhja pool.

Lõunapoolse lahingugrupi II pataljon ründas Laimjala teeristist üle Kuiste ja Kõriska Männiku peale, kuhu jõuti 13.15. Pärast seda, kui Luftwaffe oli pommitanud vastase positsioone Sassi talu juures Männiku ja Rahu vahel, jõudis pataljon üle Kiriku teeristile Valjala juures, et sealt kagusse Ariste peale liikuda. Ariste juurest ründas pataljoni üks kompanii Silla ja teine Kalli ja Kallemäe suunas ning mõlemad jõudsid umbes 17.20 suurele maanteele. Pärast vaenlase vastupanu murdmist Silla vesiveski juures moodustati kell 18.15 sillapea teisel pool Pahna jõge. III pataljon kohtas kohe tugevat vastupanu Anumatu juures ning alles pärast seda, kui üks kompanii tiivalt haaras, jõuti Kõiguste teeristi. Sealt ründas pataljon ilma suuremat vastupanu kohtamata lõunasse, vallutas Liitsa juures ühe 122 mm patarei kolme suurtükiga ja võttis vangi umbes 100 meest. Pärast poolsaare läbikammimist koondus pataljon õhtul lõuna pool Kõigustet. Üks kompanii moodustas sillapea Kisti juures Kõiguste lahe tipus suurel maanteel. Saabuva pimeduse tõttu ei suudetud luua ühendust Kallemäe ja Kisti vahel. Kübassaare poolsaarelt kohale marssinud I pataljon puhastas ilma vastupanu kohtamata poolsaare Kahtla laiu juures, olles kokkupuutes III pataljoniga. Alates keskpäevast uuesti rügemendile allutatud 311. jalaväerügemendi II pataljon puhastas Saareküla ümbruse.

Punaväe andmetel võitlesid sel päeval BOBRi üksustest Kõiguste lahe kaldal 1. rannakaitsepatarei ja 515. üksiku õhutõrjepatarei isikkoosseis ning mereväelaste salga üks rood. Õhutõrjepatarei ülem leitnant Danilkin sai sakslaste õhurünnakus raskelt haavata ja jäi kadunuks. Rannakaitsepatarei ülem leitnant Jevgeni Budajev (1916–1941) sai samuti raskelt haavata ja laskis end maha. Enne seda, kui sakslased patarei vallutasid, lasksid suurtükimeeskonnad oma relvad õhku.

Ooberstleitnant von Frantziuse eelüksus (161. tugevdatud rekkepataljon) koondus vastavalt käsule Õestes. Kuid pataljoni tugevduseks määratud 536. raskesuurtükirügemendi patareid polnud veel mandrilt üle veetud. 114. suurtükiväeülem andis pataljoni käsutusse 436. suurtükidivisjoni 1. patarei, mis paiknes Lõpi külas Tika teeristi lähedal.

Õhtuks jõudis 61. jalaväediviis joonele Meiuste – Nurme – Pamma – Luulupe – Haeska – Reeküla tee – Eiste – sillapea Silla vesiveski juures – Kallemäe. Poolsaar Kõiguste lahest ida pool puhastati, vallutati Randvere rannakaitsepatarei (nr. 1, ülem leitnant Jevgeni Budajev), mis oli hoolimata arvukatest õhurünnakutest ikka veel võitlusvõimeline. Patarei langes sakslaste kätte töökorras suurtükkidega. (Sakslased nimetasid BOBRi dokumentide järgi Kõigustes paiknevat rannakaitsepatareid nr. 1 Randvere patareiks. Kõiguste ja Randvere külad paiknevad teineteisest mõne kilomeetri kaugusel. Teiseks – vt üle-eelmine lõik – väitsid Nõukogude allikad, et kaitsjad lasksid oma relvad enne taganemist õhku.) 

Parvlaevaliiklus sujus sel päeval plaanipäraselt. Üle veeti 161. tankitõrjedivisjoni osad, 161. suurtükiväerügemendi III pataljoni sõidukid (lisaks mägikahuritele, mis olid üle veetud juba 14. septembril) ning diviisi haldusteenistus ja osa varustusüksusi. Siebelfähre-tüüpi parvlaevad tegid kokku 51, MFP-d 21 ja pioneeri-maabumisalused 26 reisi. 777. pioneeri-maabumiskompanii sai korralduse seada sisse veel üks üleveoühendus Virtsust Kuivastusse. 2. väikeste miinitraalerite flotill tegi ühte Suure väina miinivälja 300 m laiuse põhja-lõunasuunalise läbipääsu, mis avas parvlaevadele tee Triigi lahte, kus need said alustada ettevalmistusi Hiiumaal maabumiseks.
Triigi sadam 1930. a-tel. Karl Greppi foto. Saaremaa Muuseum SA, SM F 3772:98 F
Õhtul teatas 18. armee pioneeriüksuste juhataja, et XXXXII armeekorpus peab alates 22. septembrist loovutama 254. ehituspataljoni ja 683. sillaehituspataljoni 2. kompanii. 217. jalaväediviis allutati XXVI armeekorpusele ja selle üksuste äravedu Leningradi alla kulges plaanipäraselt.

Fliegerführer Ostsee lennuüksused ründasid vastase jalaväge Kõigustes, Valjalast lõunas, Kasemäe ja Posti juures ning patareisid Meiustest läänes (s.o Pammana poolsaarel) ja Randveres (st rannakaitsepatareid nr. 1 Kõigustes).

20. september


20. septembri hommikuks polnud 61. jalaväediviisi üksuste järelvedu ikka veel korraldatud. Diviisi rügemendiülemad tegid ettepaneku sellega siis tegeleda, kui Kuressaare on langenud, sest nad lootsid vaenlase vastupanu nõrgaks hinnates linna juba samal päeval vallutada. Kuressaaret määrati ründama 151. ja 162. jalaväerügement. Samal ajal pidid tugevdatud 161. rekkepataljon ja 176. jalaväerügement siduma vaenlast Saaremaa põhjaosas.

Öösel kell 1.10 teatati korpuse peakorterist, et 637. raskesuurtükidivisjon allutati XXXXII armeekorpusele, kuid 61. jalaväediviisi alluvusest viidi välja Saaremaa kagurannikut puhastanud 217. jalaväediviisi 311. jalaväerügemendi II pataljon.

Hommikul alustas esimesena, kell 5.30, pealetungi 61. jalaväediviisi eelüksus, tugevdatud 161. rekkepataljon. Motoriseeritud pataljon sõitis suuremat vastupanu kohtamata mööda suurt maanteed Õestest üle Kuusiku, Õha, Uue-Kaarma, Aste ja Sauvere juba kella poole kaheteistkümneks Mustjalga, haarates ümber Saaremaa põhja- ja looderannikut kaitsvad Punaarmee üksused. Mustjalast saatis pataljoniülem tugevad löögiüksused põhja Ninase poolsaarele ja kirdesse Panga panga suunas. Esimene löögiüksus vallutas ägedas lahingus ja Luftwaffe toetusel Ninase 180 mm rannakaitsepatarei (nr. 317, ülem vanemleitnant Džafar Osmanov). Patarei oli diviisile probleeme tekitanud, sest ulatus tulistama Pammana poolsaart Hiiumaa lõunatipu vastas. Enne kui sakslased kindlustusteni jõudsid, lasksid punaväelased oma patarei õhku. (Luftwaffe hilisema aruande järgi aga langes tervelt sakslaste kätte.)
Ninase patarei suurtükk Saksa okupatsiooni ajal. Saaremaa Muuseum SA, SM F 3729:13 F
Kell 21.50 sai eelüksus eelkäsu järgmisel hommikul kell kaheksa liikuma hakata ja üle Kihelkonna Lümandani tungida. Sealt tuli teha reket Elda poolsaarel ja Sõrve poolsaare suunas.

176. jalaväerügemendi I pataljon tungis kahte teed mööda üle Oede ja Soela Pammana poolsaarele ning peatus ööseks Poka ja Asuka piirkonda poolsaare jaluse lääneservas, jättes Pamma küla piirkonda kompaniitugevuse julgestuse. II pataljon liikus üle Liiva ja takerdus esialgu vastase kaitsesse Metsküla juures, surus selle maha ja jõudis umbes kell viis Liikülani. Ööseks jäi II pataljon Pahapilli ümbrusse, kusjuures üks kompanii tungis mööda väiksemat teed Pangani ja teine mööda maanteed Võhmani. III pataljon, mis jäeti esialgu 151. jalaväerügemendi parema tiiva julgestuseks Pammasse, tõmmati pärast viimase edasiliikumist ja diviisi eelüksuse edukat pealetungi Järisele. Eelüksus, 161. rekkepataljon, saatis väiksema üksuse kirdesse, et saavutada üle Võhma kontakt 176. jalaväerügemendiga, kuid kohtas Kaasiku juures Küdema lahe ääres tugevat vastupanu ja tõmbus kella seitsmeks Mustjala juurde tagasi. 176. jalaväerügemendi II pataljon löök Võhma suunas jäi hiljaks ega olnud rekkepataljoni üksusele enam abiks.
Sakslaste teetõke Mustjala lähedal 1941. aasta septembri lõpus. Saaremaa Muuseum SA, SM F 3955:36 F
151. jalaväerügement liikus kuni keskpäevani aeglaselt edasi. II pataljon suutis kangekaelse vaenlase Liiva-Putla teeristist välja lüüa alles pärast Luftwaffe toetust. I pataljon peatati Kaali-Kõljala juures. II pataljon jõudis Saue-Putla kaudu Kaarma-Uduvere teeristile, kus jälle peatus ja seisis hämaruse saabudes Malevast (Meedla) ja Kiratsist lõunas. I pataljon tungis Kõljalast üle Reo piki peamaanteed Kuressaare suunas edasi ja jõudis õhtuks Upa-Lilbi teeristini. Pealetungi jätkamist ei peetud mõistlikuks, sest 162. jalaväerügement polnud järele jõudnud.
Kell pool kuus õhtul lendas rekkelennuk üle Kuressaare ja teatas, et linnas õhutõrjet pole ning et rahvas lehvitab ja lehvivad Eesti lipud. Kell üheksa õhtul kandis 61. jalaväediviisi staap korpuse staabiülemale ette, et 151. jalaväerügement on linnast 4 km kaugusel kirdes. Samuti teatas diviisi 1. kindralstaabiohvitser (staabiülem) korpuse staabiülemale, et kaks rügementi kavatsetakse üheks päevaks Kuresaare piirkonda jätta ja ala puhastada, üks rügement aga kohe Sõrve poolsaarele saata.

161. jalaväerügemendi I pataljon ja 311. jalaväerügemendi II pataljon puhastasid Ruhve poolsaart Kõiguste lahe läänekaldal. 162. rügemendi ülejäänud pataljonid hargnesid Metsaküla juures, II pataljon liikus üle Räimaste, III pataljon üle Saadu, Tõlluste, Atu ja Hämmelepa Kuressaare suunas. II pataljon jõudis õhtuks siiski ainult Kirikukülani Püha kiriku juures, kus vaenlase vastupanu tõttu peatus, III pataljon aga veski juurde lääne pool Loonat.
Pärastlõunal viidi seni Orissaares olnud diviisi komandopunkt Lööne külla Haeska lähedal. Õhtul kell 10 allutati 311. jalaväerügemendi II pataljon uuesti diviisile ülesandega võtta üle lähitagala julgestamine Leisi-Kuresaare joonest ida pool.
Lööne mõisa peahoone 1930. aastatel. Saaremaa Muuseum SA, SM F 1547 F
Diviis oli jõudnud joonele Panga – Võhma – Luulupe – lääne pool Meedlat – Upa – Loona (Sutu lahe põhjakaldal). 21. septembril kavatseti tungida Saaremaa läänerannikule ja Sõrve poolsaarele.

XXXXII armeekorpuse peakorter ja 18. armee tagalapiirkonna juhataja staap arutasid Paldiski julgestamist. 21. septembrist pidi 207. julgestusdiviis paigutama sinna ühe kompanii. Mereväejuhataja „C“ ja armeekorpuse staabiülem leppisid kokku, et 512. rannakaitsepatarei (15 cm) veetakse Virtsust nelja päevaga Liikülla Pammana poolsaare ja Panga vahel. Pärastlõunal kell neli vabastati 217. suurtükiväerügemendi staap pealelaadimise korraldamisest Virtsus, alates 22. septembrist võttis selle üle XXXXII armeekorpuse järelveoülem (Korps-Nachschubführer 442).

Sel päeval tegi Erprobungsverband Ostsee 92 reisi Siebelfähre-tüüpi ja MFP-parvlaevadega. Muhusse veeti 609. suurtükiväerügemendistaap (z.b.V.) , 136. reserv-õhutõrjedivisjoni 3. patarei, 536. suurtükiväedivisjon ning 511. suurtükiväedivisjoni 3. patarei ja staap, samuti 100. ehituspataljoni üks kompanii, kolonnid ja voorid. Luftwaffe ründas välipositsioone ja õhutõrjepatareisid Ninase pangal, lääne pool Järise küla ja Kuressaare ümbruses. Võideldi ka vastase suurtükiväega.

BOBR-i üksused ja 3. üksik laskurbrigaad hakkasid 20. septembril Sõrve poolsaarele taganema. BOBR-i komandandil kindralleitnant Jelissejevil oli valida, kas taganeda Hiiumaale või Sõrve. Kuid Hiiumaale taganemiseks polnud piisavalt ujuvvahendeid ja see võtnuks aega vähemalt 10 ööd. Sõrves alustati kiiruga mitme kaitseliini ehitamist, samuti rajati sinna lennuväli. Poolsaarel olid 3. laskurbrigaadile alluv 69. üksik kuulipildujapataljon ja 34. üksik inseneripataljon, mis polnud seni veel lahingus olnud. Koos BOBR-i ja 3. laskurbrigaadi üksustega taandusid Sõrve ka kohaliku Nõukogude võimu kandjad, kes asusid Jämaja külla õpetaja Eduard Punabi tallu. Rekvireeritud kariloomad ajas poolsaarele 12. hävituspataljon. Kuid 61. jalaväediviisi eelüksuse, 161. rekkepataljoni üllatusrünnaku tõttu Saaremaa lääneossa ei õnnestunud punaväelastel organiseeritult taganeda. BOBR-i poliitosakonna ülem polgukomissar Kopnov kirjutas oma sakslaste kätte sattunud aruandes:
„Tuvastati arguse ja paanika juhtumeid. Peale selle lahkus hulk sõdureid ja komandöre oma positsioonidelt ilma käsuta. Märkimisväärne osa allüksusi, eriti 3. üksiku laskurbrigaadi ülemad, osutusid võimetuks võitlema rasketes tingimustes ja oma alluvaid juhtima. Vaenlase õhujõud hävitasid telefoniliinid. Eri üksuste ülemad ei võtnud seejuures midagi ette, et katkenud sidet taastada. Reke oli kohati väga ebapiisav.“
Organiseerimatu taganemise tõttu tagandati 3. laskurbrigaadi staabiülem polkovnik Viktor Pimenov ja määrati 69. üksiku kuulipildujapataljoni staabiülemaks. Tema asemel sai brigaadi staabiülemaks senine operatiivosakonna ülem kapten Jakov Jatsuk (s. 1907). Jelissejev olla käskinud Ninase 317. rannakaitsepatarei ülemal ja komissaril, kes tulid Sõrve ilma alluvateta, minna tagasi Saksa tagalasse ja oma sõdurid ära tuua. Vanemleitnant Džafer Osmanov ja vanempolitruk Mitrofan Lomonossov pidasid käsku mittetäidetavaks, läksid metsa ja arvatavasti lasksid end maha. (Kaotuste arvestuse dokumentide järgi on Lomonossov teadmata kadunud alates 26. septembrist ja Osmanov 3. oktoobrist.)
Polkovnik Viktor Pimenov (1900–1941), 3. üksiku laskurbrigaadi staabiülem. Rahvusarhiiv, EFA.294.0.47096
Ülelennul Saaremaalt Oranienbaumi jäi 16.–18. septembril teadmata kadunuks kolm МБР-2 lennukit, mille pardal oli 10 ohvitseri ja šifreerija. 19. ja 20. septembri ööl saadeti Saaremaale viis МБР-2 vesilennukit 44. eskadrillist. Kolm ei suutnud maanduda ja lendasid tagasi, kaks maandusid, üks neist lendas veel samal ööl tagasi. Viimased töökorras vesilennukid МБР-2 lendasid Kihelkonnast ära 20. septembril. Saaremaale maha jäänud 15. üksikeskadrilli maapealne personal võitles edasi jalaväelastena. 15. üksikeskadrilli maismaapersonali saadeti ära tooma miinitraalerid nr. 82 ja 89, kuid laevad ei naasnud. 23. septembril alanud otsingud jäid tulemusteta. Hiljem selgus, et Triigi lahes toimunu kordumise hirmus otsustasid 8. traalerite divisjoni ülema kt (endine miiniohvitser) kaptenleitnant Isaak Teplitski (s 1907), traaleri nr. 82 kapten vanemleitnant G. Ivanov ja traaleri nr. 89 kapten leitnant Pjotr Krivolapov (s. 1913) Rootsi sõita, kus laevad interneeriti. Enne seda tapeti traalerite politrukid, vastavalt Vassili Jakovlev ja Ivan Akulov. Mõlemal laeval kokku oli 13 nooremohvitseri, 17 seersanti ja 30 punalaevastiklast.


21. september


61. jalaväediviisi põhjapoolne lahingugrupp – 176. jalaväerügement – sai käsu koonduda Küdema lahe ümbruses ja seal peatuda, sest pidi esimeses rünnakulaines Hiiumaale tungima. 151. ja 162. jalaväerügement said käsu vallutada Kuressaare ja 162. rügemendi II pataljon pidi moodustama sillapea üle Nasva jõe.

Nagu kästud, jõudis 176. jalaväerügement keskpäevaks Mustjalga (staap ja III pataljon), Küdemale (II pataljon) ja Võhmasse (I pataljon). Parimad väljavaated Kuressaarde tungida olid 151. jalaväerügemendil, sest rügement oli õhtul peatunud kolme kilomeetri kaugusel linna piirist. Kuid rügemendi lõigus puhkes taas vastupanu, sest vaenlane haaras peateed kiriku juures Kaarma-Suurest idas. Alles pärast suurtükiväe tulelööki õnnestus I pataljonil enne kella kümmet hommikul linna tungida. Kuid juba kell veerand üheksa oli mööda väiksemaid põlluteid linnaservale jõudnud 162. jalaväerügemendi eelüksus. Kell veerand üksteist, pärast väiksemaid kokkupõrkeid linnas, heisati raekojale haakristilipp. Seejärel tungisid kagust linna 162. jalaväerügemendi II ja III pataljon ning kirdest 151. jalaväerügement. Linna vallutamine lõpetati kell üksteist. Mõlemad rügemendid said käsu esialgu linna jääda ja linn puhastada. 162. rügemendi II pataljon tungis läbi linna ja rajas sillapea Nasva jõe teisel kaldal; sild langes tervena sakslaste kätte ja juba paika pandud lõhkelaengud eemaldati.

Enne Kuressaare maha jätmist lasti õhku hoone, kus oli asunud BOBR-i staap. Roomassaare sadamat õhku lasta ei jõutud, sest jalavägi taganes ja õhkimiskomando liikmed said surma.
Kuressaare linnuse kaevust leiti suur hulk mõrvatud eestlaste surnukehi ja ühe Luftwaffe ohvitseri laip.
Massimõrva ohvrid Kuressaare linnuse õuel pärast väljakaevamist 1941. aasta septembris. Saaremaa Muuseum SA,  SM F 3792:141 F
Haavata sai ülemleitnant Hartmann, diviisi käsundusohvitser, kes täitis sel ajal 161. suurtükiväerügemendi 10. patarei ülema kohustusi. Kell viis pärast lõunat asus diviisistaap Kuressaarde. Diviisi sõjapäevikusse kirjutati:
„Pärast seda, kui Kuressaare meie kätte langes – millest teatati eriteatega – näib ülejäänud saare hõivamine kulgevat ilma raskusteta, sest eelüksus [s.o 161. rekkepataljon] Saaremaa lääneosas vaenlasi ei kohanud.“
Järgmised nädalad petsid diviisistaabi lootusi.

161. rekkepataljon tungis esialgu kirdesse ja saavutas kell pool üheksa hommikul Võhma küla juures kontakti 176. rügemendiga. Samal ajal liikus pataljoni üks eskadron veel kord Tagaranna külani Ninase poolsaarel, et puhastada rannakaitsepatarei kindlustused mahajäänud punaarmeelastest. Seejärel koondus eelüksus taas Mustjalas  ja tungis Kihelkonna suunas, mille hõivas pärast nõrga vastupanu mahasurumist. Enne Tagamõisa poolsaarelt lahkumist hävitasid 3. laskurbrigaadi üksused 6000 tonni tsementi, lasksid õhku sealsed 130 mm rannakaitsepatareid nr. 24 ja 25 ning laskemoona. BOBR-i komandant kindralleitnant Jelissejev oli kavatsenud Sõrves moodustada tugeva suurtükiväekoondise, kuid Tagamõisa poolsaarelt suudeti ära tuua ainult üks 24. patarei suurtükk; 25. patarei suurtükid ja isikkoosseis jäid teadmata kadunuks. Luftwaffe ründas Laadjala juures pommide ja kuulipildujatega kahte raskesuurtükki, mida parajasti Sõrve poole transporditi. Nende saatjaskond varjus ning kohale jõudnud sakslaste eelüksus vallutas mõlemad relvad. Sõrve kavatseti vedada ka Pammana 167. rannakaitsepatarei kaks suurtükki, kuid sakslased jõudsid tee läbi lõigata ja suurtükid langesid nende kätte.
Papisaare sadam 1930. aastatel.  Saaremaa Muuseum SA, SM F 3518:21 F
Mustjalast Saaremaa läänerannikule liikudes hõivas 161. rekkepataljon Papissaare juures kaks vesilennukit МБР-2 ja Laeva lähedal suurema bensiinilao. Kell üks päeval oli rekkepataljon Lümandas, mis oligi selle päeva ülesanne. Kagusse saadetud tugev rekkeüksus löödi enne kella seitset õhtul Riksu juures tagasi. Kihelkonna-Kurevere-Kõruse suunda saadetud löögiüksus leidis kell kaks, et punaväelasi neis külades ei ole. Vaenlast polnud ka mitte Elda poolsaarel. Õhtul aga selgus, et võetud 800 sõjavangi hulgas oli ainult üks ohvitser, millest järeldati, et saarel on veel suuri väeüksusi. Seda kinnitasid Kuressaare elanikud, kelle sõnul viidi suur hulk laskemoona, toiduaineid ja üksusi Sõrve poolsaarele. Frantziuse eelüksus (161. rekkepataljon) sai kell pool kümme õhtul ülesande järgmisel päeval Sõrve suunas liikuda. Sinna otsustas diviisiülem saata ka 162. jalaväerügemendi, mille jõududega loodeti tungida kohati ainult kilomeetrilaiusele Sõrve sääre kaelale.

XXXXII armeekorpuse peakorter toodi Penijõelt Läänemaal Maasile Saaremaal.

311. jalaväerügement liikus Virtsust Muhusse ning sai ülesande läbi kammida Muhu saar ja Saaremaa idaosa. Õhtul oli rügemendi I pataljon Karuselt edelas, III pataljon teede kolmnurgas Pöidest loodes ja rügemendi komandopunkt Saiklas. 61. jalaväediviis andis 311. rügemendi II pataljoni rügemendi alluvusse tagasi. 311. jalaväerügement sai käsu puhastada Saaremaa idast läände kuni Leisi-Tika-Liiva-Reo-Kasti jooneni.

Kriegsmarine jätkas miinitõrjet. Päevaga tegid Siebelfähre-tüüpi ja MFP-parvlaevad 96 reisi. Üle veeti 311. rügemendi III pataljon, 24. vaatlusdivisjoni viimased osad ja 254. ehituspataljoni 3. kompanii, samuti juba varem üle veetud üksuste allüksusi, voore, kolonne ja armeekorpuse staap.

Luftwaffe toetas diviisi edenemist rünnakutega sõidukite ja kolonnide pihta teedel ja Saaremaa lääneosas, samuti rünnati õhutõrjepositsioone Sõrves. Sel päeval kaotasid sakslased ühe Junkers 88. Fliegerführer Ostsee alluvusse anti lennugrupi K.G. 506 1. ja 3. eskadrill üheksa Junkers 88 tüüpi lennukiga, mis lendasid Riia lennuväljale. Esialgu pidid need ründama sihtmärke merel, hiljem ka Sõrve poolsaarel. Lisaks allutati grupile 906. lennugrupi 2. eskadrill (neli sama tüüpi lennukit).

Armeekorpusele alluvate üksuste järgmiseks ülesandeks määrati Sõrve poolsaare vallutamine, et hävitada vastase rannakaitsesuurtükid, mis häirisid laevaliiklust Irbe väinas. Samuti tuli Kuressaarest lähtudes hõivata Abruka, mille 130 mm rannakaitsepatarei tulistas Roomassaare sadamat ja kaldateed Kuressaarest Sõrve. Kell kuus õhtul teatas 61. jalaväediviisi staabiülem korpusejuhatajale, et umbes 2000 punaväelast kavatsevad Sõrve poolsaart visalt kaitsta. Diviis kavatses Sõrve tungida 23. septembri varahommikul ühe rügemendiga tugeva suurtükiväe toetusel.

21. septembril said operatiivselt XXXXII armeekorpusele allutatud kõrgemate väejuhatuste üksused täiendust: 660. pioneeripataljon sai 43 sõdurit, 436. raskesuurtükidivisjon viis allohvitseri ja 56 sõdurit, 536. raskesuurtükidivisjon kolm sõdurit, 100. ehituspataljon 47 sõdurit, 609. suurtükiväerügemendistaap (z.b.V.) kaheksa sõdurit ja 55. õhutõrjepataljoni 1. kompanii 10 sõdurit.


Suurte transpordiplaanerite retk Saaremaale


Ühel korral kasutati Saaremaa vallutamise ajal varustuse kohaleveoks hiigelsuuri transpordipurilennukeid Messerschmitt Me 321 Gigant. Neid ehitati aastatel 1941–1942 umbes 200 ja nad olid mõeldud nii suurte õhudessantide kui ka varustuse ja relvastuse transpordiks. Plaaneri pikkus oli üle 28 meetri, tiivaulatus 55 meetrit ja tiibade pindala 300 m2. Lennukis oli 100 m3 kaubaruumi, tühjalt kaalus õhusõiduk 11,3 tonni, kusjuures maksimaalne stardimass oli 34,4 tonni. Stardiks oli lennukil telik, mis pärast õhkutõusmist eraldus ja oli uuesti kasutatav; maandumiseks aga metallsuusad ja sabakark. Meeskonda kuulus kolm meest. Plaaner võis pardale võtta 200 sõdurit koos relvadega või tanki Panzer IV. Üliraskete plaanerite lähtepositsioonile vedu ei olnud lihtne. Veolennukiteks kavandati neljamootorilised reisilennukiks ehitatud Junkers 90 lennukid, aga neid oli vähe. Seetõttu kasutati iga plaaneri veoks kolme kahe mootoriga pommitajat Heinkel 111 või raskehävitajat (sks k Zerstörer) Messerschmitt Bf 110. Need võtsid plaaneri trossidega sleppi ja lendasid kolmnurgas, kusjuures külgmiste lennukite veotrossid olid lühemad kui keskmisel. See oli ohtlik ja eeldas vilunud piloote, kuid isegi kogenud lenduritel juhtus õnnetusi; näiteks ei tulnud mõnikord kõik veotrossid lahti, et vabastada plaaner iseseisvaks lennuks. Selline lend oli võimalik ainult hea ilmaga ja päevavalgel.
1942. aastal varustati Me 321 nelja mootoriga, kuid nendest jäi väheks. Samal aastal hakati tootma edasiarendust Me 323, millele paigutati kuus Prantsuse 1180 hj Gnôme-Rhône’i mootorit.
Lennu õnnestumisel oli hiigellennuk väga efektiivne, kuid neil suurtel õhusõidukitel oli palju puudusi. Esiteks vajasid nad pikka stardi- ja maandumisrada, teiseks oli neid raske juhtida ja kolmandaks olid nad oma suuruse ja aegluse tõttu heaks sihtmärgiks vastase õhutõrjele või hävituslennukitele.

1941. aastal eraldati igale idarinde väegrupile üks hiigelplaanerite üksus. Väegrupi Nord 1. õhulaevastikule allutati Sonderstaffel GS 1 kuue lennuki ja hulga veolennukitega. See baseerus Riias 1941. aasta augusti lõpust novembrini. Saaremaal kasutati neid ainult üks kord. 21. septembril toimetasid kaks Me 321 Gigant tüüpi plaanerit Saaremaale Mõnnuste (Kogula) lennuväljale kütuse, varustuse ja laskemoona 54. hävitajate grupi jaoks, kokku 24 tonni. Kuigi kohalevedu sujus „ilma raskusteta“, kirjutati hiljem XXXXII armeekorpuse peakorteri Saaremaa operatsiooni aruandes:
„Puudused. Start on võimalik ainult suurtelt lennuväljadelt. Laadimine on väga aeganõudev, sest laadung tuleb lennuki kaubaruumi tugevasti kinni siduda; seetõttu ei ole nendest lennukitest eriti abi ootamatult ilmnenud varustamislünkade puhul. Võib-olla oleks võimalik neid puudusi vältida väiksemaid transpordiplaanereid rakendades.“
Transpordiplaaner Messerschmitt Me 321 Gigant Saaremaal 1941. a. septembris. Saaremaa Muuseum SA, SM F 3901:22 F
Mõned Sonderstaffel GS-1 veolennukid Messerschmitt Bf 110 osalesid õhurünnakutes Sõrvele – lennukid saadeti alates 24. septembrist lahingusse, et anda hingetõmbeaega 54. hävitajate grupi lennukitele. 27. septembril tulistati kaks lennukit Messerschmitt Bf 110 Easte lähedal alla. Mõlema meeskonnad, ülemveebel Johannes Groneberg (1913–1941) ja allohvitser Erich Schulze (1916–1941) ning ülemveebel Hermann Rosenberger (1913–1941) ja allohvitser Herbert Knorr (1917–1941) said surma.


22. september


22. septembril tegi 61. jalaväediviis ettevalmistusi sissetungiks Sõrve poolsaarele ning püüdis luua rünnaku lähtealust poolsaare alguse juurde. Suurtükivägi ja lennuvägi surusid vaenlase vastupanu esialgu maha, kuid ühe kilomeetri kaugusel Järve juures põrkuti järgmisele kaitseliinile. Lahing kestis terve pärastlõuna, sekkus ka Luftwaffe, kuid pimeduse saabudes oli jõutud ainult Järve küla keskele ning õhtuks saavutati Möldri – Tiirimetsa (põhjaserv) – Järve joon. Oli selge, et vastane oli koondanud oma peajõud Sõrve ja takistas kõigi vahenditega sissetungi poolsaarele. Sõrve poolsaare kitsa kaela tõttu sai seda väikeste jõududega kaitsta; kogu Saaremaa strateegiline tähtsus aga seisnes Sõrve rannakaitsepatareis. Diviisi staap ei olnud enam kindel, et 162. jalaväerügement suudab üksi poolsaarele tungida. Kell 22.20 käskis diviisiülem saata järgmisel hommikul üle Käesla diviisistaabi käsutusse ühe 151. jalaväerügemendi pataljoni, mis pidi vajaduse korral julgestama 162. rügemendi tagalat ja samal ajal läbi kammima metsaala, mille 162. rügement sel päeval oli läbinud. XXXXII armeekorpuse plaani järgi tuli 23. septembril sisse tungida vaenlase sillapeasse Sõrve sääre kaela põhjaservas, et ette valmistada ruum suurtükipositsioonidele ja rünnaku lähtealus jalaväele. 24. septembriks plaaniti pealetung läbi Sõrve sääre kaela.
Saksa sõjaväelased Kuressaares. 22. september 1941. Saaremaa Muuseum SA, SM F 3901:27 F
151. jalaväerügement oli päeva jooksul oma ettenähtud paiknemisala kontrolli alla võtnud. 176. rügement oli senises asukohas, tegi reket ja võttis vange. Ööl vastu 22. septembrit tulistas Hiiumaalt Triigi sadamat BOBR-i raskesuurtükivägi.

13.30 jõudis Muhusse viimane diviisi lahinguüksus, 161. tankitõrjedivisjoni staap.

217. jalaväediviisi 311. jalaväerügement jõudis Saaremaale ja puhastas Saaremaa idaosa; Muhu saare puhastamise mahajäänud punaväelastest võttis üle vahepeal SD poolt formeeritud kohalik Eesti omakaitse.

Merevägi jätkas miinitõrjet Suures väinas. Kiirpaadipatrullid blokeerisid Saaremaad lääne poolt. Üle Suure väina veeti 512. maaväe rannakaitsepatarei, 311. jalaväerügemendi I pataljon, 904. ja 906. ründepaadikomando, 111. õhutõrjerügemendi 1. kompanii ning hulk 61. jalaväediviisi ja XXXXII armeekorpuse tagalaüksusi. 18. armee peakorterist teatati. et armeekorpusele rohkem ründepaadikomandosid ei eraldata. Armeekorpuse staabiülem nõudis 680. pioneerirügemendistaabilt (z.b.V.) Kuivastu sadamasilla taastamist sel määral, et sildumisvõimalusi oleks sama palju kui Virtsus.

Samuti käskis armeekorpuse juhataja 680. pioneerirügemendistaabil (z.b.V.) kiiresti korrastada maanteed ja teed Pammana poolsaarel Meiuste, Metsküla, Tuhkana ja Murika juures ning samuti kolm metsateed, mis läbisid nende teedega piiratud metsaala. Neid teid oli vaja Hiiumaa dessandi ettevalmistamiseks. XXXXII armeekorpuse peakorter eeldas, et Hiiumaa vallutamist saab alustada 28. septembril ja koostas 23. septembri õhtul sellekohase käsu.

Kuressaarest suutsid Sõrve läbi murda Punaarmee 3. üksiku laskurbrigaadi 79. laskurpolgu II pataljon ja kuulipildujapataljoni üks rood. Polk oli kandnud kaotusi juba mandril, kui üks pataljon septembri alguses Lihula ja Virtsu juures võitles, ning Muhus ja Kuressaare kaitsel. Üks polgu rood hukkus Ruhnu evakueerimisel. Saaremaa põhjarannikult murdsid Sõrve läbi 46. laskurpolgu II pataljon, autodel toodi Sõrve 174. üksik sapööripataljon ja 46. polgu kuulipildujapataljoni üks rood. Kohale jõudis ka 46. laskurpolgu kapten Ivan Ogorodnikovi I pataljoni salk. Järelväena võitles kapten Aleksei Zvezdini (1903–1941) II pataljon ja 162. jalaväerügemendi vastu kapten Aleksandr Jevdokimovi (1898–1941) sapööripataljon ning Balti laevastiku keemiarood vanemleitnant I. Nossiku juhtimisel.
Vesilennuk Heinkel 114 ehitati mererekkelennukiks, et välja vahetada varasem mudel Heinkel 60. Esmalend oli 1936. aastal ja 1938. aastal võeti Heinkel 114 Kriegsmarines kasutusele. Algselt olid nad mõeldud Scharnhorst-klassi lahingulaevade ja sõja ajal ka kaubalaevadest ümber ehitatud abiristlejate pardalennukiteks (erinevalt lennukikandjate lennukitest startisid merepinnalt). Hiljem kasutas neid ka Luftwaffe. Kokku ehitati 98 He 114 tüüpi lennukit. He 114 lennukaugus oli olenevalt tüübist ja lennurežiimist 500–1000 km ning maksimaalne kiirus üle 300 km/h. Meeskonnas oli kaks meest ja relvastuses üks või kaks 7,92 mm kuulipildujat ning pommid. Pildil on Rumeenia õhujõudude He 114 Odessa piiramise ajal 1941. aasta hilissuvel. Wikimedia Commons
Sel päeval peeti Sõrve ja Abruka kohal ägedaid õhulahinguid. Luftwaffe ründas vaenlase positsioone ja punkreid poolsaare põhjaosas ning vägede koondumisi Ariste lahest põhja pool. Fliegerführer Ostsee ooberst von Wild ründas sel päeval isiklikult Abruka patareid, pommitas seda ja tulistas kuulipildujatest. (Vesilennuk Heinkel 114 võis pardale võtta kaks 50 kg pommi.) Vaatamata sellele, et teda ründasid kaks И-153 hävitajat ja üks И-16 hävitaja, suutis ta suuremate vigastusteta oma lennuväljal maanduda. Sel päeval kaotasid sakslased ühe Junkers 88 tüüpi lennuki, Nõukogude lennuvägi aga ühe И-16 ja kaks И-153 hävitajat.
Eestis peetud lahingute ajal Fliegerführer Ostsee ametikohal teeninud ooberst Wolfgang von Wildi (1901–1964) elukäik oli seiklusrikas. 1918. aastal astus ta keiserlikku mereväkke ja suunati Mürwicki merekooli. 1919–1920 võitles mereväe vabatahtlikes üksustes (osa nn Freikorps’ist) Saksa revolutsiooni vastu ja sai haavata. Seejärel jätkas merekoolis ja õppelaevadel, 1923. aastal täiendas end meresuurtükiväes, torpeedokoolis, miinikoolis ja merejalaväes ning ülendati leitnandiks. Teenis rannakaitses ja torpeedopaatidel vaheldumisi väljaõppega, 1925 ülendati ülemleitnandiks. 1932–1933 õppis Itaalia lennuväes saladuskatte all lenduriks ja ülendati kaptenleitnandiks, 1934. aastal läks mereväest Luftwaffesse. Oli 1934–1936 merelennuväe staabiülem, 1936 ülendati majoriks. 1938–1939 juhtis 506. ja 1939–1941 806. merelennuväegruppi (K.G. 506 ja K.G. 806). 1939 ülendati ooberstleitnandiks, 1941 ooberstiks. 1941–1942 teenis Fliegerführeri ametikohal Musta mere ääres, Atlandi rannikul ja Krimmis, 1942–1943 Kreekas ja Itaalias ning Vahemerel 2. õhulaevastiku juures. 1943–1944 oli Stralsundi lähedal Parowis merelennuväekooli ülem. 1945 määrati ta lennuväeatašeeks Jaapanisse ja ülendati kindralmajoriks. Mai alguses pidi ta üle Norra, põhjapooluse ja Beringi väina Jaapanisse lendama, kuid Saksamaa kapituleerus. 1945–1947 oli ta Briti sõjavangis.
Sergei Buldõgini järgi tugevdati sel päeval Kudrjavtsevi lennugruppi Sõrves Hanko 13. lennuväepolgu kolme И-16 ja kolme И-153 hävitajaga. Sõrve saadetud üksuse ülem oli vanemleitnant Gennadi Tsokolajev (1916–1976, läks 1956. a. alampolkovnikuna erru). Tema grupi lendurid tulistasidki Sõrve kohal alla ülalnimetatud Junkers 88 ja lisaks veel lähirekkelennuki Henschel 126, mida Luftwaffe aruanne ei nimeta (lähirekkelennukid olidki maaväe käsutuses). Leitnant Wolfgang Kretschmer (1922–1999) 54. hävitajagrupist tulistas oma Messerschmitt Bf 109-ga alla kaks Tsokolajevi lennugrupi И-153 ründelennukit. Ühe piloot, nooremleitnant Šabanov sai surma, teine, leitnant Konstantin Andrejev, langes haavatuna vangi ja pääses pärast sõja lõppu NSV Liitu tagasi.


23. september


Hommikul haaras 161. rekkepataljon oma parema tiivaga üle Möldri kuni sillani Tiirimetsast lõunas, et puhastada vahepealne maa-ala. Pataljoni vasak tiib saavutas eelmisel päeval vallutatud Tiirimetsa-Tehumardi teelõigul kontakti 162. jalaväerügemendi I pataljoniga. Rügemendi III pataljon, mis oli nüüd rindelõigu keskel, alustas Tatterseljalt pealetungi, kõrvaldas vaenlase kindlustused Salme juures ja tungis lagendikele põhja pool kõrgendikku nr. 9 umbes 1,5 km Järvelt lääne pool. Kell 9.40 tõusid punaväelased vasturünnakule ja ründasid pataljoni kagust. Siiski õnnestus pataljonil jõuda keskpäevaks teeni ja saavutada kokkupuude I pataljoniga paremal tiival.

Kell 11.00 jõudis 151. jalaväerügemendi III pataljon Käeslasse ja suunati läbi kammima metsi lõuna pool Hirmustet.

162. jalaväerügemendi II pataljon, mis alustas edasiliikumist Järvelt, takerdus õhku lastud sildade ja hulga maamiinide tõttu. Kell 11 jõuti tugevasti mineeritud Tehumardi teeristile ja saavutati kontakt III pataljoniga, kuid mõlema pataljoni vahel olid endiselt punaväe üksuste riismed.

61. jalaväediviisi sõjapäevikusse kirjutati, et vastane on väga kangekaelne ja enne sureb, kui oma positsioonid loovutab. Isegi raskesuurtükivägi ei sunni teda põgenema. Punaväelased olid oma suurtükiväe niiviisi üles seadnud, et see valitses kogu ala, mis jäi lõuna poole Tiirimetsa-Tehumardi teed ning põhjustas oma täpse tulega raskeid kaotusi. Balti laevastiku õhujõudude lennukeid osales lahingus vähemalt seitse. Sõjavangidelt saadud andmete järgi sihiti Saksa raskesuurtükiväe tuli nende lennuväljade pihta Sõrve poolsaarel.

161. rekkepataljon jõudis kell 16.30 Tiirimetsa kiriku ja asula joonele. Rünnakuliin maakitsusel Salme vallamaja ja Mäe küla vahel oli nii kitsas, et üle ühe rügemendi sinna ei mahtunud. Niisiis viidi 161. rekkepataljon kell 20.45 diviisi staabi käsutusse tagasi. Õhtuks oli lähtealus sissetungiks Sõrve sääre kaelale saavutatud.
Tiirimetsa õigeusu kirik 1932. aasta augustis. Feodor Orbi foto. Saaremaa Muuseum SA,  SM F 3813:63 F
Merevägi tegi sel päeval kaheksa reisi MFP- ja 17 Siebelfähre-tüüpi parvlaevadega ning 20 mootorpaatidega. Mandrile veeti 311. jalaväerügemendi üksusi, voore ja kolonne ning 217. suurtükiväerügemendi staap. Kuid merevägi oli sunnitud enamiku Siebelfähre-tüüpi ja MFP-parvlaevu üleveolt ära tõmbama, sest nende lühikese elueaga mootorid vajasid hooldust, mis oli enne dessanti Hiiumaale vältimatu. Nüüd tuli ülevedu tagada ainult operatsiooni Seelöwe jaoks ettevalmistatud praamidega ning nende Siebelfähre-tüüpi ja MFP-parvlaevadega, mille mootoriressurss polnud veel ammendunud.

Niisiis sai armeekorpuse staap arvestada ainult järelveo ja äraveoga. Olukord oli raske, sest 18. armee soovis 311. jalaväerügementi, mis alles äsja saartele oli viidud, Leningradi alla saata, samuti 111. õhutõrjerügemendi I divisjoni. Peale selle viidi saartelt ära Fliegerführer Ostsee Luftwaffe õhutõrjepatareid. Kuivastus raskendas lossimist idatuul: veetase sadamasilla juures langes pool meetrit ning silduvad Siebelfähre-tüüpi parvlaevad jäid tihti põhja kinni. Merevägi lubas, et kui tuul läände pöördub, suudetakse väheste üleveole jäänud parvlaevadega katta suurem osa vajadusest.

Vastu õhtut koondati Hiiumaal maabumiseks ette nähtud veesõidukid Virtsust ja Muhust Väikesesse väina. Kassari lahes alustati miinitõrjet.

18. armee soovis Leningradi alla saata ka 217. suurtükiväerügemendi II divisjoni, mis oli Vormsil. Raskusi oli 4. (raske)patarei mandrile viimisega, sest aurik Rudolf läks kuni 26. septembrini remonti. Patarei tuli mandrile viia mootorpaatidega, milleks arvati kuluvat neli päeva.

XXXXII armeekorpuse alluvusest viidi välja 637. raskesuurtükidivisjon, 254. ehituspataljon ja 683. sillaehituspataljoni 2. kompanii.

Luftwaffe kiitis oma hilisemas aruandes Balti laevastiku lennuväe tegevust:
„Sõrves on kokku 15 hävitajat, mida rakendatakse erakordselt asjatundlikult. Nad lendavad ainult madallennul ja kaovad kohe, kui ilmuvad Saksa hävitajad. Maandumiseks ja õhkutõusuks kasutatakse väikeseid välilennuvälju, kus lennukid paiknevad suurte vahedega ja on suurepäraselt maskeeritud, nii et neid märgatakse harva isegi madallennul. Hävitajaid rakendatakse peaaegu eranditult jalaväe ründamiseks. Õhulahingusse astuvad nad ainult aeglaste vesilennukite vastu.“
Sel päeval vahetus suurtükiväeülem nr. 114. Kindralmajor Rudolf Friedrich määrati 62. jalaväediviisi ülemaks. Diviis võitles sel ajal Ukrainas. Tema asemele nimetati kindralmajor Werner Haack (1894–1944), kes oli olnud 28. suurtükiväerügemendi ülem. Suurtükiväeülemaks nr. 114 jäi kindralmajor Haack kuni 1943. aastani.

BOBR oli Sõrve sääre kaela tugevasti kindlustanud: tankitõkked, kolm rida okastraati, fugassmiinid, kaetud laskepositsioonid ja kaevikud, dzotid, varjendid ja muldonnid. Tulesüsteemi kuulus 137 kuulipildujat ja 32 välikahurit. Esimene kaitseliin kulges põhja pool Imarit, seal oli tankitõrjekraav, mis lõikas läbi pool maakitsust. Teise poole katsid betoonist 1,5 m kõrgused kolmnurksete püramiidide kujulised tankitõkked. Kaitseliin oli mineeritud. Teine, peakaitseliin kulges põhja pool Kaimrit enne kohta, kus Sõrve säär jälle laienema hakkas. Sealgi olid betoonist tankitõkked, kuid torpeedokaatrite divisjoni staabiülema ettepanekul paigutati kaitseliini ette miinid, mis konstrueeriti torpeedode lõhkepeadest ja süvaveepommidest. Kui aga lahing nii kaugele jõudis, katkesid sütikutraadid ja mineerimisest ei olnud kasu.

Võimsat rannakaitsesuurtükiväe gruppi Sõrves luua ei suudetud. Rahuste juurde seati üles ainult üks endise 25. patarei 130 mm suurtükk, mis nimetati patareiks nr. 25A. Selle ülemaks määrati endine Kübassaare patarei nr. 43 ülem vanemleitnant Vassili Bukotkin. Kaavi juures valmistati ette positsioon teisele 130 mm suurtükile, mis kavatseti tuua Abrukalt pargastel, kuid need uputas Luftwaffe.
Kübassaare 43. rannakaitsepatarei ülem Vassili Bukotkin (1915–1983) Sevastoopoli meresuurtükiväekooli kursandina (paremal). 1930. aastate teine pool. Saaremaa Muuseum SA,  SM F 3581:5 F


24. september


Kell pool üks öösel andis 61. jalaväediviisi ülem käsu järgmisteks päevadeks: 162. jalaväerügement pidi kaitseliini läbi murdma ja niipea, kui lahinguruum võimaldab vägesid juurde tuua, hävitama koostöös 151. jalaväerügemendiga vaenlase Sõrves.

Hommikul püüdis 162. jalaväerügement pärast suurtükiväe ettevalmistustuld II pataljoniga vasakul ja I pataljoniga paremal tiival mööda mõlemat kaldateed Sõrve sääre kaelale tungida, kuid vaenlane pani eeldatust visamalt vastu. Pärast seda, kui I pataljoni sõdurid olid suurte raskustega ületanud lagendiku Suurna juures, sundis vaenlase tuli nad Mäe küla (tänapäeval umbes Mülka ja Upsteni talude) juures metsaserval peatuma. Vaenlane oli metsa kindlustanud rohkete kaitsekraavide ja punkritega ning suurtükkidest polnud palju abi, sest mürsud lõhkesid puulatvades. Jalavägi pidi iga kaeviku ja punkri eraldi vallutama, mis oli kaotusterohke ja aeganõudev. II pataljoni lõigus oli olukord samasugune. Veskist kirdes olevad Salme küla majad (s.o need, mis jäid maanteest sisemaa poole) olid kõik positsioonideks välja ehitatud. Hoolimata Luftwaffe toetusest pealetung hoogu sisse ei saanud. I pataljon suutis alles hilisel pärastlõunal tungida läbi metsa Mäe küla juures ja jõudis majadeni, mis olid lagendiku serval põhja pool Üüdibe küla. Kell 16.45 ründas II pataljon tormijooksuga Salmet ja õhtul Tammera surnuaeda (tänapäeval Massinõmme kalmistu), mille kiviaia taha olid punaväelased varjunud.

Ungru-Pagila tankitõrjeliin Üüdibe juures (1969. aasta foto). Saaremaa Muuseum SA,  SM F 4063:41 F
Ööseks peatuski rügement sel joonel. Päevaga oli suudetud ainult üks kilomeeter edasi liikuda ning vallutada Salme küla ja mets lääne pool küla.

Rügement oli kandnud raskeid kaotusi – kolmandiku oma lahingujõust. Diviisistaabile on selge, et vastupanu tugevneb sedavõrd, kuivõrd edasi tungitakse ja vaenlane kokku surutakse. Siiski otsustati järgmisel hommikul kell pool üheksa pealetungi jätkata.

XXXXII armeekorpuse sõjapäevikus nenditi, et vastane on otsustanud Sõrves vastu panna viimse võimaluseni, mida lihtsustas ebasoodus maastik. Sääre kaelas olid tugevad positsioonid puidust punkritega, mis tuli vallutada otserünnakuga. Tiibrünnak oli võimalik ainult merelt, kuid oli ka oht, et meredessandi sakslaste tagalasse teevad hoopis punaväelased. Esialgu otsustati meredessandist loobuda, sest ründepaatide maabumist raskendas kivine rannik. Senise kogemuse põhjal võis eeldada hulga ründepaatide väljalangemist, mis omakorda takistanuks maabumist Hiiumaal. Polnud mõistlik sellega riskida, sest tagavaraosade hankimine ründepaatidele oli olnud pärast Muhu dessanti väga aeganõudev – need toodi Saksamaalt lennukiga. Niisiis oldi sunnitud jätkama jalaväe otserünnakutega.

217. jalaväediviisi üksuste äravedu sujus plaanipäraselt. Haapsalus laaditi peale 217. suurtükiväerügemendi II divisjon ilma ühe patareita, Virtsus 311. jalaväerügemendi staabikompanii ja 13. jalaväekahurite kompanii koos relvadega. XXXXII armeekorpus pidi ka loovutama enamiku õhutõrjeüksustest ning peale maaväe 55. õhutõrjepataljoni 1. kompanii (mille kahurid olid parvlaevadele üles seatud) jäi armeekorpuse alluvusse veel ainult Luftwaffe 111. õhutõrjerügemendi I divisjoni üks kerge ja üks raske patarei.

Virtsu-Kuivastu liinil tehti viis Siebelfähre-tüüpi ja 21 MFP-parvlaeva reisi. Üle veeti 311. jalaväerügemendi III pataljoni allüksused, 217. suurtükiväerügemendi staap ning voorid, laskemoon ja pioneerikolonn. 777. pioneeri-maabumiskompanii pioneeri-maabumispaadid viis merevägi Ventspilsi. Hiiumaa dessandiks eraldatud 17 Siebelfähre-tüüpi ja kaheksa MFP-parvlaeva ning 19 mootorpaati olid Väikeses väinas ning heitsid ankrusse Orinõmme ja Taaliku vahel. Balti laevastiku miinitõkkest Suure väina lõunaotsas võeti välja seitse miini. 512. rannakaitsepatarei paigutati rannikule Liiküla juurde Küdema lahest idas.

18. armee peakorter teatas korpuse staabile, et 217. pioneeripataljon jäetakse edasiste korraldusteni korpuse alluvusse. Korpuse alluvusest lahkusid lisaks ülalnimetatud üksustele Pärnus paiknenud Luftwaffe 10. õhutõrjerügemendistaap koos sellele allutatud Luftwaffe 643. raske reservõhutõrjedivisjoni 1. patarei ning 136. raske reservõhutõrjedivisjoni 3. patarei ja poolega 4. patareist (teine pool oli Kuusikul).

Vanemleitnant Jefim Badajev (1911–1942) Balti laevastiku õhujõudude Hanko baasi Sõrve saadetud lennugrupist tulistas Sõrve kohal alla 806. lennugrupi pommitaja Junkers 88.


25. september


Öösel alustasid punaarmeelased vasturünnakut. Kell 8.40 teatas suurtükiväeülem nr. 114, et vaenlane tungib peale kogu rinde ulatuses. Punaarmeelased ründasid 162. jalaväerügemendi I ja II pataljoni ühenduskohta ning seadsid end jälle sisse metsas Mäe küla ees. Metsa puhastamiseks saatis rügement oma reservist III pataljoni. 162. jalaväerügemendi uus rünnak plaaniti pärast tuleettevalmistust kella 11-ks. Vahepeal selgus, et vaenlane pole mitte ainult Mäe metsas, vaid on läbi murdnud kuni Länga metsani. Mets tuli läbi kammida ja pealetungi algus lükati edasi kella 13-ks, sest ka I pataljon pidi tõrjuma arvukaid vasturünnakuid.

Pärast III pataljoni juurde toomist ja suurtükiväe ettevalmistustuld läks rügement kell 13 pealetungile, kuid ei pääsenud ülevaadet mittevõimaldaval maastikul edasi vaenlase tugeva vastupanu tõttu, mida suurtükivägi ja Luftwaffe ei suutnud maha suruda. Armeekorpuse staabi ja 162. jalaväerügemendi ülema nõupidamise järel otsustati pealetung kell 16.30 peatada. Diviisistaap kavatses muuta ründemeetodit ning rakendada punkrite vallutamiseks väiksemad löögirühmad leegiheitjatega ja mägikahurid, mis tulistaksid otsesihtimisega. Järgmine päev plaaniti kulutada ettevalmistusteks ja 27. septembri varahommikul uuesti pealetungile minna.

Rünnaku ettevalmiste ajal sai surma 162. jalaväerügemendi adjutant, Königsbergist pärit ülemleitnant Harald Schröder (1917–1941), kes sõitis mootorrattal I pataljoni juurde, kuid ei märganud eesliini tõket ja sõitis vaenlase positsioonidesse sisse.

10.45 teatas 61. jalaväediviisi staap XXXXII armeekorpuse peakorterisse, et esimest korda sekkus lahingusse vaenlase raskesuurtükivägi, s.o rannakaitsesuurtükid.

Armeekorpusel oli palju muret Saksa tagalasse maha jäänud punaväelastega, sest 311. jalaväerügement, mis seni tagalat puhastas, oli teel idarindele. Uuriti võimalust, kas väegrupi tagalapiirkonna juhataja ei saaks juba nüüd Saaremaale paigutada neid üksusi, mis niikuinii siia paigutamiseks mõeldud olid; palve oli sedavõrd tungivam, et korpusestaabile oli jäänud mulje, nagu ajaks osa kohalikest elanikest mahajäänud punaväelastega ühte ja sama asja.
Sel päeval tehti üle Suure väina 24 reisi Seelöwe-, üks MFP- ja üheksa Siebelfähre-parvlaevadega. Üle veeti peamiselt 311. jalaväerügemendi üksusi. Rügement lahkus sel päeval XXXXII armeekorpuse käsualalt.

Meresõda Sõrve vetes


23. ja 24. septembril Liepāja reidil olnud kergeristlejad Leipzig (komandör mereväekapten Werner Stichling, 1895–1979) ja Emden (komandör mereväekapten Hans Mirow, 1895–1986), mis kuulusid viitseadmiral Otto Ciliaxi Läänemere eskaadrisse (vt eespool), suunati Sõrve vetesse, et toetada pealetungivat maaväge. 1925. aastal vette lastud Emdenil oli kaheksa 15 cm ja kaks 8,8 cm kahurit. 1931. aastal teenistusse astunud Leipzigil aga üheksa 15 cm ja kuus 8,8 cm kahurit. 15 cm kahurid tulistasid kuni 25 km kaugusele ja olid tõhus täiendus 61. jalaväediviisi alluvusse alles jäänud vähestele raskesuurtükidivisjonidele. Kergeristlejaid julgestas korvetikapten Heinrich Erdmanni 2. torpeedopaatide flotill torpeedolaevadega T 7, T 8 ja T 11. Alates 25. septembrist traalisid miinitraalerid Lõu lahte, et mõni juhuslik miin ristlejatele saatuslikuks ei saaks. Ristlejatele tehti ülesandeks tulistada punaväelasi ja nende positsioone Sõrve sääre kaelas. Operatsiooni koodnimeks oli Weststurm. 61. jalaväediviisi üksuste juurde saadeti mereväe tulejuhid. 26. septembril tulistasid Leipzig ja Emden kella kuuest hommikul kuni kella üheteistkümneni Punaarmee positsioone ja rannakaitsepatareisid.

Samal ajal paigutas Erprobungsverband Ostsee Ariste lahest loodesse rasked suurtükikandjad (SAT) August, Ost, West ja Helene, mis pommitasid Lõu majakat ja lähedal olevat lennuvälja. Igal SAT-il oli kas 15 cm või 12,7 cm kahur.

27. septembri hommikul kell 6.25–9.35 tulistasid ristlejad Emden ja Leipzig Kaunispe piirkonda Sõrve sääre laiemas osas kaitsjate tagalas. Pärastlõunal tulistasid SAT-id August, Ost ja West 255 15 cm mürsku punaväelaste pihta, kes olid positsioonidel Lõu majakast lõuna pool. Vastu tulistas Sõrve lõunatipu patarei – sakslaste andmetel 30,5 cm, tegelikult oli seal 180 mm patarei –, kuid ei tabanud.
Balti laevastiku torpeedokaatrite divisjoni salgaülem vanemleitnant Vladimir Gumanenko pärast Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse saamist (1942). Saaremaa Muuseum SA, SM F 3620:1 F
27. septembri hommikul saatis BOBR-i komandant kindralleitnant Jelissejev torpeedokaatrid TKA-67, TKA-83, TKA-111 ja TKA-164 salgaülema vanemleitnant Vladimir Gumanenko juhtimisel Mõntu sadamast Saksa laevu tõrjuma. Õhust katsid neid üks И-16 ja kaks И-153 hävitajat. Kaatrid pidid ründama nii Saksa ristlejaid kui ka seitset miinitraalerit Abruka saare juures. Saksa ristlejate pihta tulistati kuus torpeedot, millest Nõukogude autorite väitel vähemalt üks tabas ristlejat Lepizig, nii et laev oli seejärel oktoobri lõpuni remondis. Saksa allikates tabamust ei nimetata, küll aga seda, et Leipzig oli Kielis dokis. Kell 10.21 ründasid Balti laevastiku torpeedokaatreid omakorda Saksa lennukid. TKA-67 tegi suitsukatet, kuid kell 10.33 tabas Saksa laevakahuri mürsk leitnant Nikolai Kremenski (s. 1918, läks 1956 2. järgu kaptenina erru) kaatrit TKA-83, mis läks põhja. Üks mees sai surma, ülejäänud korjas üles TKA-111, misjärel kolm terveksjäänud kaatrit naasid kell 11.17 Mõntu sadamasse. Kus merelahing toimus, jääb Nõukogude autorite tekste võrreldes segaseks: ristlejad olid avamerel Sõrvest läänes, samas kellaaegade järgi otsustades näib TKA-83 olevat hukkunud Abruka lähistel. XXXXII armeekorpuse sõjapäeviku järgi jääb mulje, et TKA-83 hävitati siiski pärast rünnakut ristlejatele ning teine kaater süüdati põlema. Ilmselt pidasid sakslased TKA-67 tehtud suitsukatet tulekahjuks.

28. septembril tulistas allveelaev Щ-319, mille komandör oli kaptenleitnant Nikolai Agašin (1911–1941), kaks torpeedot ristleja Leipzig pihta, kuid ei tabanud. Allveelaeva ründasid Saksa miinitraalerid, mille eest varjumiseks laskus see merepõhja. Juba 20. septembril baasist väljunud allveelaev jäi pärast seda teadmata kadunuks. Oletatakse, et see sõitis oktoobris Palanga lähedal miinile ja uppus.

29. septembri pärastlõunal tulistasid fregatikapten Rudolf Lelli 5. miinitraalerite flotilli laevad M 251, M 252, M 202, M 31 ja M 81 oma 10,5 cm kahuritest suurtükipositsioone Rahuste juures ja punaväelaste positsioone Lõu majaka juures. Kokku tulistati 324 mürsku. Hiljem selgus, et osa mürske oli langenud Saksa üksuste positsioonidele.


26. september


61. jalaväediviisi üksused olid kandnud märkimisväärseid kaotusi. 26. septembril oli diviisi lahingurivis 9990 sõdurit, 1521 allohvitseri ja 291 ohvitseri, seega umbes 75% ettenähtud koosseisust (ohvitsere oli rohkem – üle 90%). Kõige kehvem oli jalaväe seis: 162. jalaväerügemendis oli alles alla 70% sõduritest ja 57% allohvitseridest, 151. jalaväerügemendis vastavalt 71% ja 65% ning 176. jalaväerügemendis 78% ja 62%. Julgelt edasi tunginud 161. rekkepataljonis oli rivis 44% sõduritest ja 38% allohvitseridest. Saaremaa operatsiooniks diviisile allutatud kõrgema väejuhatuse üksused olid paremini komplekteeritud, kõige rohkem oli mehi puudu 905. ründepaadikomandost, kus ettenähtud 164 sõdurist oli rivis 109.

Öösel kella kahe ja kella nelja ajal tõrjus 162. jalaväerügemendi I pataljon vastase tugevad läbimurdekatsed. Päeval tegeldi ettevalmistustega punkrisõjaks: toodi eesliinile mägikahurid ja moodustati leegiheitjameeskonnad. 151. jalaväerügemendi III pataljon allutati alates kella kümnest 162. jalaväerügemendile. Et 161. rekkepataljon oli seoses 162. rügemendi tungimisega Sõrve sääre kaelale vabanenud kohustusest hoida Tiirimetsa positsiooni, kästi pataljonil kell 14.45 kella üheksaks õhtul Kuressaarde sõita. Pataljon pidi linna julgestama punaväelaste võimalike maabumiskatsete eest Abrukalt.

Suurtükituli oli elav mõlemal pool rindejoont. Järgmise päeva pealetungi silmas pidades tulistas Saksa suurtükivägi vastase punkrisüsteemi ja häiris vaenlast sagedaste tulelöökidega. Ühe sellise tulelöögi mõju ära kasutades vallutas 162. rügemendi II pataljon Tammera mõisa. Järgmisel päeval pidi 162. rügement läbi murdma Kriitsi – kõrgendik nr 7 – Imari jooneni ja kui vastase kaitse järele annab, siis kaugemalegi.

Viiepäevase katkematu lahingutegevuse tõttu oli rügemendi lahinguvõime kahanenud poole peale. Ööl vastu 28. septembrit kavatseti 162. jalaväerügemendi asemele tuua 151. rügement. Et viimane poleks pärast Sõrve kaela läbimurdmist ja poolsaare laiemasse ossa jõudmist 10 km laiust rinnet hoida ja ka edasi tungida suutnud, plaaniti juurde tuua 176. rügement, mida esialgu oli hoitud ainult Hiiumaale tungimiseks. 176. rügement toodi ööl vastu 27. septembrit Kihelkonna-Lümanda ning ööl vastu 28. septembrit Riksu-Koimla piirkonda, kus oli valmisolekus, et pärast 151. jalaväerügemendi väljamurret poolsaare laiemasse ossa asuda mõne tunniga 151. rügemendi paremale tiivale. Jalaväeüksuste toetamiseks pidi merevägi imiteerima suurtükikandjatega pettemanöövrit ja tulistama lääne poolt metsaala Lõu tuletornist lõunas. Hiljem, ennelõunal, pidid ristlejad tulistama Rahuste piirkonda (vt eespool).
Üle Suure väina tegid sel päeval 12 reisi Seelöwe-praamid, ühe reisi MFP- ning kaheksa reisi Siebelfähre-parvlaevad. Üle veeti 311. jalaväerügemendi I pataljon, laskemoonakolonnid ja varustussõidukid. Sama pataljon ja 217. suurtükiväerügemendi 4. patarei läksid raudteitsi itta. 18. armee peakorterist teatati XXXXII armeekorpuse staabile, et Koporje lahe joonel märgati Balti laevastiku laevastikuüksust – üks ristleja, kolm hävitajat ja mõned väiksemad kaubalaevad. Oletati, et nende laevadega kavatseti evakueerida Sõrve garnison.

Järgmise päeva rünnakut plaanis 61. jalaväediviisi staap alustada kell üheksa varem plaanitud kella kuue asemel, et valgel ajal oleks veel veidi aega positsioonide hoolikaks ettevalmistamiseks. Otsustas rügemendiülema arvamus, kes ainsana suutis oma üksuste lahinguväärtust õigesti hinnata. Armeekorpuse peakorteris selle üle ei rõõmustatud – rünnaku üllatusmoment läks suuresti kaotsi.

Ööl vastu 27. septembrit saatis Balti laevastiku lennuvägi Leningradist Sõrve kaheksa МБР-2 vesilennukit 44. ja 85. eskadrillist, kummastki neli. Esimese grupi lennukid ei jõudnud kohale: esimene pööras tagasi Tallinna juures, teine maabus Hanko lähedal, kaks ülejäänut said signaali, et maanduda ei saa ja naasid Leningradi. Kõik neli 85. eskadrilli lennukit jõudsid pärale. Üks naasis samal ööl, ülejäänud ei suutnud kõrge laine tõttu startida. 27. septembril pommitasid nad sakslaste positsioone. Samal päeval lendasid kaks И-16 hävitajat Hankosse tagasi. Ööl vastu 28. septembrit lendasid Sõrve kaks 44. eskadrilli МБР-2 lennukit. Üks suutis maanduda ja võttis naastes kaasa neli kaitsjat.


27. september


Hommikul alustas 162. jalaväerügement rünnakut suurtükiväe ettevalmistustule ja rekkeüksuste tegevusega. Luftwaffe ründas vaenlase positsioone, punaväelasi tulistati ka leegiheitjate ja mägisuurtükkidega. III pataljon läks juba kell 10.30 üle põiktee. Samal ajal takerdusid I ja II pataljon tugevatele punkripositsioonidele, mis olid Sõrve sääre kaela lääne- ja idapoolset kallast pidi kulgevate teede ristmikel. Võitlus oli visa ja kaotusterohke, kohati kasutasid punaväelased maasse kaevatud tanke, punkrid olid korralikult välja ehitatud. Saksa pioneerid toetasid jalaväe pealetungi leegiheitjatega. Kell viis pärast lõunat jõudis I pataljon teeristile Üüdibest lõunas, samal ajal kui II pataljon takerdus uuele punkriliinile enne teeristi lääne pool Rannat (Ranna talu Laiduninal) tuuleveski joonel. Kaotused olid erakordselt suured, surma ja haavata sai hulk ohvitsere ning jao- ja rühmaülemaid. 61. jalaväediviisi ülem otsustas ööl vastu 28. septembrit 162. jalaväerügemendi tagasi tõmmata ja saata selle asemele 151. rügemendi. Pealetungi otsustati jätkata alles järgmisel keskpäeval, et uued üksused saaksid end ülevaadet mittevõimaldaval maastikul kõigepealt sisse seada ja lahinguvälja tundma õppida.
Ka BOBR-i allikatele tuginedes märgitakse sakslaste edasitungi umbes ühe kilomeetri jagu ning läbimurret Ungru ja Pagila vahel – Pagila rand on sääre idarannikul Läätsa ja Laidunina vahel. Kindralleitnant Jelissejev palus saata lisaks kolm kuni viis И-16 hävitajat, sest Luftwaffe aktiivne tegevus „ei lase peadki tõsta“.

Sakslased kaotasid õhutõrjetules kaks Messerschmitt Bf 110 raskehävitajat. XXXXII armeekorpuse sõjapäeviku järgi olid need väheste kogemustega lendurid uuest hävitajate eskadrillist. Allatulistatud lennukid olid transpordiplaanerite veolennukid (vt eespool).
Raskehävitaja Messerschmitt Bf 110. Esmalend oli 1936. aastal, Luftwaffe relvastusse võeti 1939. aastal. Kuni 1945. aastani toodeti neid üle 5700. Kahemootorilise lennuki maksimaalne kiirus oli 560 km/h, lennulagi 10 km ja maksimaalne lennukaugus 1300 km. Meeskonda kuulus kaks meest ja relvastuses oli neli 7,92 mm kuulipildujat ja kaks 20 mm automaatkahurit ninas ning veel üks 7,92 mm kuulipilduja kabiini tagaküljes. 1941. aasta mais lendas seda tüüpi lennukil Šotimaale Hitleri asetäitja Rudolf Hess. Saksa Liiduarhiiv, BArch Bild 101I-360-2095-23
Sel päeval veeti Kuivastust mandrile viimased 311. jalaväerügemendi üksused. Virtsu-Kuivastu suunal veeti ainult juba saartel olevate üksuste varustust jm, milles oma suutlikkusega paistsid silma Seelöwe-praamid. Sealjuures tegi hommikul muret veetaseme alanemine.


28. september


Kell kolm öösel võttis 151. jalaväerügement ilma vahejuhtumiteta üle 162. jalaväerügemendi rindelõigu. Viimase komandopunkt paigutati Paadlasse Kuressaarest loodes.

Ennelõunal õnnestus 151. jalaväerügemendi rekkeüksusel suurtükiväe ja Luftwaffe toetusel vallutada Ranna (Laiduninal) ja mets sellest läänes, mis oli veel eelmisel õhtul tugevasti vastase poolt mehitatud. Kell 10.30 olid esimesed üksused joonel lõuna pool Kriitsit – kõrgendik nr. 7 – põhja pool Imari maju. Metsaserval lõuna pool kõrgendikku nr. 7 ja Imari tugevasti kindlustatud majades panid punaväelased endiselt kõvasti vastu. Selleks ajaks oli võetud umbes 180 vangi, nende hulgas mõned ülejooksikud ja ohvitserid. Kell 14.45 oli 151. jalaväerügemendi III pataljon üle Kaugatuma kuni Tiinuse T-ni (mõeldakse Tiinuse T-tähte 1935–1938 koostatud 1:200 000 Eesti kaardil) edasi tunginud. II pataljon vallutas Imari. Rinde kesklõigus takerdus pealetung metsaalal põhja pool Mõisaküla. Rügemendi rindelõik oli veninud rohkem kui nelja kilomeetri laiuseks, seetõttu allutati rügemendile ka 176. jalaväerügemendi III pataljon. Õhtuks oli rügemendi tugevdatud parem tiib tunginud kuni Lõu tuletorni (kaardimärgi) põhjaosani. Vange oli võetud üle 200.

XXXXII armeekorpuse kokkuvõtte järgi vallutati 41 punkrit ja võeti 262 vangi ning kaheksa tunniga võtsid poolteist rühma pioneere Sõrves üles 2050 miini. Vaenlase vasturünnakuid sel päeval rohkem ei olnud, rünnakujõud näis olevat nii 61. jalaväediviisi tegevuse kui ka Luftwaffe ja Kriegsmarine toetuse tõttu tugevasti kahanenud. Luftwaffe heidetud lendlehti peeti suureks abiks vastase vastupanutahte murdmisel. Õhtul teatas 61. jalaväediviisi staap armeekorpuse peakorterisse, et pealetung jätkub järgmisel päeval kell üheksa hommikul ja et rindele tuuakse ka 176. jalaväerügemendi III pataljon. Armeekorpuse staabiülem teatas, et ainsat suurtükiväerekke lennukit 29. septembril kasutada ei saa, sest see vajab ühe päeva hooldustöödeks.

28. septembril saadeti Sõrve 15. lennuväepolgu viis МБР-2 lennukit. Üks sai maandumisel viga ja hävitati, ülejäänud võtsid peale haavatud ja lendasid tagasi, kuid ainult kaks jõudsid kohale.


29. september


151. jalaväerügement koos sellele allutatud 176. jalaväerügemendi III pataljoniga alustas pealetungi kell üheksa ja jõudis keskpäevaks suurtüki- ja lennuväe toetusel, murdes vastase ikka veel visa vastupanu, joonele sild lõuna pool Lõu majakat – Anseküla kirik. BOBR-i suurtükiväest tulistas veel ainult kaks patareid, mida Saksa patareid edukalt maha surusid. Nõukogude lennukeid polnud enam näha.

Rügemendi komandopunkt oli Massinõmme kalmistul.

Vastase jala- ja suurtükiväe vastupanu vaibus pärastlõunaks. Õhtuks saavutati joon Lõu küla – Ranna (talu mere ääres Kotkaninast edelas, tänapäevaks kadunud) – Lõu mõis. Selleks ajaks oli võetud 370 sõjavangi ja vallutatud 94 punkrit. Mäe ja Salme küla piirkonda toodi ka 176. jalaväerügemendi II pataljon, et see oleks 151. jalaväerügemendi staabile vajaduse korral käepärast.

Merevägi toetas pealetungi viie miinitraaleri 10,5 cm kahurite tulega Rahuste piirkonnas ja sealt lõunas hoolimata Balti laevastiku aluste vastutegevusest (vt eespool).
Anseküla kiriku juures korraldas kaitset 46. laskurpolgu I pataljoni ülem kapten Ogorodnikov.
Fliegerführer Ostsee küsis XXXXII armeekorpuse peakorterilt, kas 30,5 cm [tegelikult 180 mm] Sõrve patarei soovitakse purustada Luftwaffe jõududega. Sel juhul jääks ära jalaväe õhutoetus. Korpuse peakorteris otsustati, et esialgu Sõrve rannakaitsepatareid õhust ei rünnata.

Üks eelmisel päeval saabunud lennukitest МБР-2, mis ööl vastu 29. septembrit kella kahe ja kolme vahel Sõrvest startis, ei saanud pinnaudu tõttu Leningradis maanduda ja lendas piki Neevat edasi. Rindejoone asukoht ei olnud lenduritele teada. Saksa õhutõrjetules süttis lennuk põlema ja tegi Neeval hädamaandumise. Pardalolijad päästeti, nende seas oli üks naine. Piirkonna eest vastutanud XXXIX armeekorpuse luureosakond kuulas vangid üle ja ülekuulamisprotokollide koopiad saadeti asjassepuutuvatele üksustele.

Pardal olnud naine oli Vera Bogdanova-Vogelson, pooleldi soomlane. Ta kuulus kultuuribrigaadi, mis koosnes balalaikakapellist ja väikesest näitetrupist ning pidi Saaremaa sõjaväeüksustele pakkuma kunstilist meelelahutust. Nende trupi mängukava koosnes klassikaliste näidendite (Ostrovski) lõikudest ja propagandistlikest paladest. Enne sõda oli Vera Vogelson töötanud Punaarmee teatris Leningradis. Ta oli lõpetanud lavakunstitehnikumi ja õppinud mõne kuu ülikoolis.

Sõrvest äralennu ajaks oli tema hinnangul poolsaare lõunatippu kokku surutud umbes 15 000 meest, enamasti Balti laevastiku mereväelased ja rannakaitseüksuste sõdurid. Nad ei kavatsenud alla anda, sest kartsid, et sakslased kohtlevad sõjavange halvasti. BOBR-i komandandi kindralleitnant Jelissejevi staap asus tema teada Mõntu lähedal.
Mõntu mõisa häärber 1930. aastatel. Saaremaa Muuseum SA,  SM F 3770:177 F 


BOBR-i poliitosakonna ülema Kopnovi ettekanne


Lennukist leiti BOBR-i poliitosakonna ülema polgukomissar Lavrenti Kopnovi ettekanne Balti laevastiku poliitosakonna ülemale diviisikomissar Aleksei Lebedevile ja kaaskiri. Kaaskirjas kirjutas ta, et rindeolukord on halvenenud. Vastane on ründelennukitega hävitanud umbes 50% isikkoosseisust nagu ka enamiku kuulipildujapesi ja suurtükipositsioone. Võitlejaid langeb sadade kaupa, sest Luftwaffe vastu ollakse võimetud. Kopnov kirjutas, et ta ei usu, et Nõukogudemaal ei ole 10–15 lennukit, mida viieks-seitsmeks päevaks Sõrve kaitsjate käsutusse anda. Kui lennuväe toetust kohe ei tule, hävitab vastane Sõrve kaitsjad kolme-nelja päeva jooksul. „Peab tõele silma vaatama – oma jõududega ei suuda me vaenlast peatada,“ kirjutas ta.

Aruandes kandis Kopnov kõigepealt ette vaenlasele tekitatud kaotustest:
1) 12. septembril uputasid torpeedokaatrid Lõu lahes neli transpordilaeva ja ühe aluse, mis vedas sõdureid.
2) 14. ja 15. septembril uputas Kübassaare 43. rannakaitsepatarei viis transpordialust, kuus vahilaeva, seitse mootorpaati ning 10 alust sõdurite ja sõjamaterjaliga, mis lähenesid patareile.
3) 14. septembril [s.o Saksa dessandi ajal] hävitasid rannakaitsepatareid ja välisuurtükivägi Suures väinas 70–80 mootorpaati. 19. septembril uputas 1. patarei [Kõiguste lahe ääres] ühe pargase ja vigastas mitut transpordialust; viimased pöördusid tagasi.
4) 27. septembril uputasid 2. divisjon [s.o torpeedokaatrite 2. divisjon] ja rannakaitsesuurtükivägi ühe ristleja ja kaks torpeedopaati; üks torpeedopaat sai vigastada.
5) 22.–27. septembrini hävitati 13 vaenlase lennukit.
Lavrenti Kopnovi nimetatud sõjasündmused toimusid, kuid vastase kaotusi on tema aruandes tunduvalt suurendatud.

Kopnov teatas, et kõik suurtükipatareid on oma laskemoonavaru ära kulutanud. Oma kaotuste kohta andis ta järgmised andmed:
1) Vaenlase lennuvägi hävitas 2. õhutõrjepatarei, 5. ja 6. välipatarei ja 5. rannakaitsepatarei (130 mm) [kirjaviga, mõeldakse patareid nr. 25 Tagamõisa poolsaarel] ning 45 mm patarei kaks suurtükki.
2) Luftwaffe rünnakutes löödi puruks 91. üksiku inseneripataljoni 3. rood, 37. üksiku inseneripataljoni 1., 3. ja 4. rood ning üks mereväe vabatahtlike rood. Kõik need üksused olid Muhu saarel.
3) Õhurünnakutes hävitati 85. mereväelaste rood, jalgratturite rood ja üksik merejalaväerood.
4) Pärast laskemoona lõppemist hävitasid suurtükimeeskonnad oma relvad, mis olid vaenlase õhurünnakutes terveks jäänud. Hävinud olid 43. rannakaitsepatarei (130 mm, Kübassaares), 317. rannakaitsepatarei (180 mm, Ninasel), 167. rannakaitsepatarei (100 mm, Pammanas), 24. rannakaitsepatarei (130 mm, Tagamõisa poolsaarel). Samuti hävitati neli välisuurtükiväe suurtükki. 25. rannakaitsepatarei kahe suurtüki ja 50-mehelise meeskonna saatus on teadmata.
5) 1. merejalaväepataljoni umbes 300 meest jäid sakslaste vallutatud alale. Nende saatus on teadmata.
6) Sõrves langes suurem osa gaasikaitseroodu meeskonnast. Kaotusi on ka teistes üksustes ja allüksuses. Suurem osa OVR-i laevu on õhku lastud.
Nende suurte kaotuste põhjenduseks tõi Kopnov järgmised asjaolud:
1) Luftwaffe absoluutne õhuülekaal. 30. augustist 10. septembrini pommitas Luftwaffe vahetpidamata lennuvälju, laevu ja sõjaväeobjekte. Suurem osa BOBR-i laevu (vahilaevad ja pukserid) uputati. Alates 13. septembrist ründas Luftwaffe vahetpidamata positsioone, eesliini ja suurtükipatareisid. Õhurünnakud sidusid Sõrve kaitsjaid kogu päeva ja tegid igasuguse liikumise võimatuks. Saksa üksused liikusid koostöös Luftwaffega kiiresti edasi, Balti laevastiku lennuvägi ei suutnud aga oma Sõrves olevate väheste lennukitega vastupanu osutada.
2) Enamik kohalikke eestlasi toetab sakslasi. Lahingute käigus tehti korduvalt kindlaks, et elanikud teavitasid sakslasi punaväe üksuste liikumisest. Eestlastest koosnenud allüksus läks sakslaste poole üle või deserteerus.
3) BOBR-i üksusi on Saaremaal erakordselt vähe ja reservid puudusid, mistõttu iga pataljon pidi katma 25–30 km pikkust rindelõiku. Paljud kohad saarel olid üldse mehitamata. Samuti oli väga vähe automaatrelvi ja osa vintpüsse olid kasutuskõlbmatud. Vaenlase õhuülekaalu tõttu õnnestus tal mitmes kaitseliinist läbi murda, et kaitsjate üksused ümber piirata. BOBR-il ei olnud jõudu läbimurrete riivistamiseks.
4) Esines argust ja paanikameeleolusid. Lisaks jättis osa sõdureid ja ohvitsere ilma käsuta oma positsioonid maha. Märgatav osa BOBR-ile allutatud 3. üksikust laskurbrigaadist, eriti ohvitserid, osutusid võimetuks raskes olukorras võitlema ja oma alluvaid juhtima. Luftwaffe hävitas telefoniliinid. Eri üksuste ülemad ei võtnud aga side taastamiseks midagi ette. Reke oli tihti väga puudulik. BOBR-i juhtkond oletas, et vastase jõud olid umbes kahe rügemendi suurused. Kuid kaks päeva varem oli neile selgunud, et vaenlasel on kaks diviisi.
5) Poliitkoosseisu võimetus moodsa sõja rasketes tingimustes töötada sunnib enamikku poliittöötajaid ja sõjakomissare tavaliste sõduritena võitlema (millega nad tahtsid olla eeskujuks kangelaslikus võitluses oma kodumaa eest). Lahingutes osalesid kõik politrukid, oli kaotusi:
a) 41. [kirjaviga, tegelikult 43. Kübassaare] rannakaitsepatarei komissar vanempolitruk Grigori Karpenko juhtis kaitset maa poolt ja tõi oma patarei meeskonna piiramisrõngast välja. Hiljem jäi ta kadunuks. [Kaotuste arvestuses on vanempolitruk Karpenko teadmata kadunud alates 19. septembrist.]
Vanempolitruk Grigori Karpenko, Kübassaare 43. rannakaitsepatarei komissar. Saaremaa Muuseum SA, SM F 1939 F
b) Langes BOBR-i jalgratturite roodu sõjakomissar Grigori Kotšurjan. [Kaotuste aruande järgi 17. septembril.]

c) Raskelt haavata said 91. üksiku inseneripataljoni 3. roodu poliitjuht Grigorjev ja gaasiroodu komissar Jermolajev.
6) Raskete lahingute päevil tunti puudust [Balti laevastiku] sõjanõukogu ja kõrgema poliitilise juhtkonna toetusest. BOBR-i korduvad palved saata lennukeid, õhutõrjekahureid ja automaatrelvi ning täiendust isikkoosseisule – kui see oli veel võimalik – jäid tulemusteta. Ei täidetud isegi rahvakomissari käsku saata viivitamatult lennukeid.
Kopnovi sõnul oli arusaamatu Balti laevastiku lennuväe ja selle tagalateenistuse hoiak, kes ei saatnud [õigel ajal] lennukibensiini. Küll aga jõudis 400 tonni bensiini kohale siis, kui lennukid olid juba rivist välja langenud, mistõttu suur osa sellest hävitati enne Sõrve taganemist. Samuti ei mõistnud BOBR-i juhatus, miks saadeti Saaremaale jätkuvalt lennukipomme, mida oli lõpuks juba 18 000. Lennukite ja transpordivahendite puuduse tõttu oldi sunnitud need hävitama.

Vaatamata kangelaslikule võitlusele fašistlike bandedega oli üksuste olukord saarel erakordselt raske. Olukorda parandanuks ainult lennuväeüksuste saatmine. Lubadused enam ei aita, kirjutas ta.

Kui Sõrves oleks ainult kümme И-16 lennukit, polnuks seal ühtki fašisti. 10–15 lennukit, mille Hanko baas oleks võinud kolmeks-neljaks päevaks ilma pikemata BOBR-i käsutusse anda, ei jõudnud kohale. Sakslased paiskasid Sõrve pidevalt lisaüksusi ning sunnivad hoolimata oma kaotustest punaväe üksusi taganema. BOBR-i isikkoosseisu kaotused olid suured. Probleemiks oli suure hulga haavatute (umbes 600) saarelt ära viimine. Lavrenti Kopnov palus oma kirja lõpuks
a) teatada 2. järgu armeekomissarile Rogovile [Ivan Rogov (1899–1949), sõjalaevastiku poliitilise peavalitsuse ülem] ja seltsimees Ždanovile [Andrei Ždanov (1896–1948), sel ajal Leningradi rinde sõjanõukogu liige] taotlusest saata kohe Sõrve lennuväge;
b) silmas pidada, et suurtükkide laskemoon on vahetpidamatute lahingute tõttu lõppemas. 180 mm suurtükkidest saab tulistada veel ainult kildmürskudega (arusaamatutel põhjustel polnud neil šrapnellmürske). Kildmürskudest ei olnud palju kasu;
c) võtta kõik meetmed, et raskelt haavatud saarelt ära viia, sest nende ravi oli välitingimustes võimatu. Pealegi lisandus iga päev uusi haavatuid.
d) saata lennukid МБР-2, mis võiksid tuua ajalehti, kirju, tubakat, lennukite varuosi ja automaatrelvi.
Ta kirjutas, et pisiasjad nagu suitsud, kirjad ja ajalehed, mis maarindel on iga sõduri jaoks iseenesestmõistetavad, olid Sõrves probleemiks. See kõik mõjus rusuvalt võitlusvaimule. Kopnov rõhutas, et kõrgem poliitiline juhtkond polnud selles suhtes Sõrve kaitsjate jaoks midagi teinud.

„Me teeme kõik, mis on inimvõimete piires, lõpetas ta oma kirja. „Enamik BOBR-i võitlejatest sõdib vapralt ja müüb oma elu kallilt; argpükse, paanikatekitajaid ja joodikuid (?) kohtleme me karmilt ja ilma halastuseta“.

Kopnovi aruanne vaatamata vaenlase kaotuste suuruse ülehindamisele näitab Sõrve kaitsjate meeleheitlikku olukorda 1941. aasta septembri lõpus. Märgata on vastuolud BOBR-i ja 3. üksiku laskurbrigaadi vahel, keda Kopnov süüdistab nii kehvas võitlusvaimus kui ka suutmatuses oma allüksusi juhtida. Kopnov süüdistab saarlasi sakslaste toetamises; huvitav on, et ka sakslased süüdistasid saarlasi Nõukogude sõdurite toetamises. Õigus oli mõlemal, sest oli nii neid, kes punaväelastele kaasa tundsid ja sakslaste saabumist pelgasid, kui ka neid, kes nägid sakslastes vabastajaid.
BOBR-i poliitosakonna ülem polgukomissar Lavrenti Kopnov (1909–2000) pääses Sõrvest, teenis sõjalaevastikus kuni 1969. aastani ja läks erru kontradmirali auastmes. 1986. aastal, 45 aastat pärast 1941. aasta lahinguid Eestis, osales ta Kuressaare, mis sel ajal kandis nime Kingissepa, uue laululava avamisel. Vasakult: erukindralleitnant Ivan Romanenko, Eestimaa Kommunistliku Partei Kingissepa rajoonikomitee I sekretär Jüri Räim, erukontradmiral Lavrenti Kopnov ja kindralmajor Vello Vare. Rahvusarhiiv, EFA.382.0.139528

30. september


BOBR-i suurtükituli elavnes ööl vastu 30. septembrit. Punaväelased proovisid põhja poole läbi murda, kuid 151. jalaväerügemendi I ja II pataljon lõid nad tagasi.

Kell 8.45 alustas 151. jalaväerügement pealetungi eelmisel päeval saavutatud joonelt. Vastase vastupanu tugevnes ja seda oli eriti tunda mõlemal piki randa kulgeval teel. Siiski vallutati juba enne keskpäeva hulk punkreid ja pärast vihast metsavõitlust jõuti joonele lõuna pool Lõu küla – Lõpe – Ranna. Suurtükiväe lühikese ettevalmistustule ja Luftwaffe rünnakute järel sisenesid pataljonid metsaalale lõuna pool teed. Edasiliikumist raskendasid tankitõkked, miiniväljad ja punkrid. Põhja pool Lõpe-Kaimri teed langes oma pataljoni komandopunkti edasipaigutamisel 176. jalaväerügemendi III pataljoni ülem dr. major Helmut Wolff (1895–1941), kelle lasid maha oma üksustest maha jäänud punaväelased. Kell 13.55 palus 151. jalaväerügement, et edasiliikunud üksuste tagalasse jäänud maa-ala läbikammimiseks toodaks järele 176. jalaväerügemendi I pataljon. Viie minuti pärast anti käsk pataljonile edasi. Esimesena liikus lõunasse üks kompanii jalgratastel, et alustada maa-ala puhastamist. Kell 17.00 tõusid punaväelased pärast tugevat ettevalmistustuld Lõpe juures vasturünnakule, jalaväelasi toetas kaheksa Ratat (lennukid И-16). Selle teate peale allutas 61. jalaväediviisi staap kell kuus õhtul 151. jalaväerügemendile 176. rügemendi viimase seni rakendamata pataljoni, II pataljoni, käskis sellel koonduda Marise-Lõu piirkonnas ja võimalike öiste rünnakute vastu julgestus välja panna. Järelejäänud 176. jalaväerügemendi allüksused koondati Tehumardi-Lassi piirkonda.

151. jalaväerügemendi komandopunkt oli 300 m põhja pool Anseküla kirikut. Õhtuks jõudsid väed Sõrve sääre kaela lõunapiirini, kus aga edasiliikumist tõkestas juba uus punkriliin.

„Pealetung Sõrve poolsaarel oli nõudnud juba õige tuntavaid kaotusi ning vaenlase lõplikuks alistamiseks Sõrves tuleb veelgi kaotusi kanda,“ kirjutati XXXXII armeekorpuse sõjapäevikusse. „Jalaväe, eriti laskurkompaniide lahingujõud on sedavõrd kahanenud, et rünnakut Hiiumaale ei saa alustada ilma jalaväeüksuste eelneva täiendamiseta.“ Polnud teada, kas see oli üldse võimalik. Kuigi vastupanu Sõrves oli palju tugevam, kui seda Saaremaa kiire vallutamise taustal eeldada oleks võinud, tuli poolsaare vallutamine sellegipoolest lõpule viia. Sõrve sääre riivistamine eeldanuks diviisi tagasitõmbamist kuni säärekaela põhjaservani, mis sidunuks ühe tugevdatud rügemendi, mis oleks sel juhul Hiiumaa vallutamisel puudu jäänud. Samuti häirinuks Sõrve patarei ka edaspidi laevaliiklust läbi Irbe väina. Armeekorpuse juhtkond lootis, et pärast punkriliini murdmist Lõpe-Kaimri joonest lõuna pool, kus Sõrve säär laiemaks muutub, on rohkem ruumi tugevamate jõudude rakendamiseks, mis lubab pealetungi tempot tõsta.

30. septembril olid Sõrves alampolkovnik Jevgeni Kudrjavtsevi lennugrupi üheksa И-153 (neist seitse töökorras), viis И-16 (neist kolm töökorras) ja kolm И-15 (neist kaks töökorras) hävitajat. Leningradist saadeti Hankosse Sõrve poolsaarele edasisuunamiseks veel kolm Balti laevastiku 71. lennupolgu lennukit И-153.


1. oktoober


Pealetungi jätkati kell üheksa hommikul. 61. jalaväediviisi staap pidi arvestama sellega, et 151. jalaväerügement ei suuda suurte kaotuste tõttu enam tugevamat vastupanu murda ega katta ka maakitsuse kogu laiust. Oli kahtlane, kas ainult üks rügement suudab poolsaare laiemasse lõunaossa tungida. Kohe sattusid 176. jalaväerügemendi II ja III pataljon ning 151. jalaväerügement lahingusse miiniväljadega julgestatud punkriliini pärast lõuna pool Lõpe-Kaimri teed. Vaenlane kaitses endise visadusega ning diviisistaap pidi 162. jalaväerügemendi uuesti Sõrve tooma, et pärast maakitsuselt väljamurdmist vallutada poolsaare laiem lõunaosa. Kell 10.45 sai rügement käsu asuda Koimla-Riksu-Üüdibe-Länga piirkonda; ainult I pataljon jäi senisesse asukohta.

Kell 12.00, kui kohale jõudis tema rügemendi I pataljon, võttis 176. jalaväerügemendi ülem üle parempoolse rindelõigu juhtimise. Pealetung polnud edukas. Ka kahe rügemendiga ei murtud punkriliinist läbi, kuigi Luftwaffe ja suurtükivägi tegid kõik, et jalaväele teed sillutada.

176. jalaväerügemendi lõigus toetasid punaväelaste kaitset suurtükipatareid, mis olid Rahuste juures, ja tõkestasid jalaväe edasiliikumise oma flankeeriva tulega. Maastik polnud vaadeldav ning Saksa suurtükivägi ja Luftwaffe ei suutnud patareisid kahjutuks teha.

Maalahingusse sekkusid oma pardarelvade tulega viis Nõukogude hävitajat.

14.00 maandus Kuressaares 18. armee ülemjuhataja, et arutada olukorda 61. jalaväediviisi ülemaga. Diviisiülem ütles, et kui vastase visa vastupanu jätkub ja sakslaste kaotused kasvavad, tuleb pealetung katkestada. Kindralooberst Georg von Küchler aga nõudis lisaks Sõrve vallutamise lõpetamisele ka operatsiooni Beowulf III (Hiiumaa vallutamine) teostamist. Täiendust ta diviisile ei lubanud, ainult ühe lennugrupi mõneks päevaks.

Õhtuks vallutasid 151. ja 176. rügement küll mõned punkrid, kuid punkriliini läbi ei murdnud. Juba 162. jalaväerügemendi väljavahetamisel 151. rügemendi vastu oli diviisiülemale selge, et otserünnak punkriliinile toob endaga kaasa hulga langenuid ja haavatuid, mida keegi diviisile enam ei korva. 162. jalaväerügemendi ülem lootis, et leegiheitjate, mägikahurite ja löögiüksuste kasutamine on edukam kui senine võitlusviis. 151. jalaväerügemendi ülem proovis teist meetodit. Ta kavatses ühe tiiva edasinihutamisega ohustada vastast tiivalt ning ta niiviisi taganema sundida.

Kitsalt säärekaelalt välja tungida polnud veel õnnestunud. Niisiis pidi 176. jalaväerügement, mis oli mõeldud rinde laiendamiseks pärast väljamurret säärekaelalt, Lõpe juures üle võtma rinde parema tiiva. Läbimurde kavatses diviisistaap saavutada suurtükiväe massiivse tulelöögiga. Kogu kasutada olev suurtükivägi pidi kõigepealt edasi aitama ühe pataljoni, misjärel tuli koondati teise pataljoni lõiku. Pärast kogu suurtükiväe ettevalmistustuld alguses 151. jr siis 176. jalaväerügemendi läbimurdelõigus, kummaski veerand tundi, pidid üksused peale tungima. Kitsasse lõiku koondatud suurtükituli pidi lämmatama vastase vastupanutahte. Rügementide eraldusjooneks Sõrve poolsaare lõunaosas määrati Easte mõis – Teesu teine e (s.o täht kaardil) – Pallu metsavaht – kõrgendik 27 – Sõrve läänepoolne lõunatipp.

Kell 17.00 teatas XXXXII armeekorpuse luureosakond staabiülemale, et Vilsandis vaenlasi ei ole ja sealne Omakaitse oli kinni võtnud kaks punaväelast.

Kriegsmarine tugevdas allveelaevavastast blokaadi. Patrullisid miinitraalerid M 251, M 252 ja M 31. Kuressaare juures traalinud väike miinitraaler (Räumboot) R 205 sõitis miinile ja uppus, kuid tõsteti hiljem üles. Ristlejate juhatajale allunud 15. ja 18. miinitraalerite flotilli laevad tegid luuretraalimist lääne pool Saaremaad ja Hiiumaad.
Miinitraalerite kõrval traalisid Irbe väina ja mereteed Haapsalust Tallinna väiksemad miinitraalimiskaatrid (Motor-Pinassen), mis paiknesid kahe baaslaeva (MRS – Minenräumschiff või ka Minenräumbootsmutterschiff) pardal. Haapsalu-Tallinna mereteed traalis MRS 11 (baas oli Riias), mis oli endine laevakompanii Norddeutscher Lloyd kauba-reisilaev Osnabrück. See ehitati 1935. aastal ühenduse pidamiseks Lõuna-Ameerika Vaikse ookeani rannikuga. Laeva suurus oli 5095 BRT, see oli 133,3 m pikkune, kajutites oli ruumi 20 reisijale. MRS 11 sõitis 1942. aasta juunis Eesti põhjarannikul miinile, surma sai 84 meest ja 40 haavata, kuid laev suudeti Tallinna sadamasse tuua ja remonditi. 1945. a. veebruaris sõitis laev Swinemünde lähedal uuesti miinidele ja uppus. Irbe väina traalisid baaslaeva MRS 12 miinitraalimiskaatrid, laev baseerus Ventspilsis. MRS 12 oli Osnabrücki veidi suurem sõsarlaev, 1936. aastal ehitatud Nürnberg. Viimastel sõjakuudel oli ta evakuatsioonilaev, millega veeti põgenikke Läänemere äärsetest sadamatest Saksamaale. Pärast sõda jäi laev sõjasaagina brittidele ja müüdi 1948. aastal ühele Belfasti laevakompaniile, mis andis sellele uue nime Dundalk Bay. Aastatel 1949–1950 tegi Dundalk Bay kaheksa reisi Lääne-Euroopast Austraaliasse ja Uus-Meremaale, pardal Ida-Euroopa väljarändajad Saksamaa DP-laagritest. Varem ainult 28 reisijat mahutanud laev võttis ümberehitatuna pardale 1025 väljarändajat, kelle olmetingimused olid küll väga nigelad. Hiljem oli ta prahilaev nimega Westbay, kuni 1962. aastal Hamburgis vanarauaks lõigati.

Osnabrück 1940. aastal miinitraalimiskaatrite baaslaevana MRS 11. Pardal on näha miinitraalimiskaatrid. Württembergische Landesbibliothek
Hankost startisid Sõrve suunas kuus 13. lennupolgu И-16 hävitajat. Kaks pöördusid tagasi tehnilistel põhjustel, ülejäänud halva ilma tõttu. Hankost lendas Sõrve kolm И-153 hävitajat. Tehniliste probleemide tõttu naasid Sõrvest Hankosse üks И-16 ja neli И-153 hävitajat.


2. oktoober


Punaväe rekkeüksused tegutsesid aktiivselt kogu rindelõigus. 151. jalaväerügemendi I ja II pataljon tõrjusid vastase läbimurdekatsed. Hommikul alustasid Saksa suurtükid ettevalmistustuld 151. jalaväerügemendi lõigus. 15 minutiga tulistati 1152 lasku ja keskpäevaks suutis rügement oma parema tiivaga vallutada Sopi metsavahitalu. Seejärel pööras parem tiib oma rinde tee suunas Hindu poole. Õhtuks vallutati tugevasti kindlustatud Hindu küla ja viidi vasak tiib edasi kuni Teesoo veskini. 151. jalaväerügemendi üksused said suurtükituld arvatavasti Abrukalt. 176. jalaväerügemendi vasak tiib vallutas Teesu, kuid suurtükitule tõttu Rahuste ja Põllu juurest peatus rügemendi parem tiib tugeval punkriliinil enne silda üle Sopi oja Lausa küla juures. Rügemendi kavatsus kogu oma parem tiib läände keerata ja piki rannikut Rahusteni tungida nurjus, sest Sopi ojast üle ei saadud. Õhtuks vallutati siiski Lõu lahe lõunakallas ja Kaimri tuuleveski.

Fliegerführer Ostsee lennukid ründasid vastupanupesi ja patareide positsioone ning Abruka ja Hiiumaa patareisid.

XXXXII armeekorpuse peakorteris loodeti, et 61. diviisi üksused suudavad Sõrve sääre kaelast välja tungida, misjärel rinne kiiremini lõunasse liikuma hakkab. Kell 21.30 otsustas korpusejuhataja, et 660. pioneeripataljon peab 4. oktoobril Abrukal maabuma ja selle vallutama.

2. oktoobrist vahetati välja ja tugevdati Saksa merejõude, mis tegid allveelaevatõrjet. Patrulli läksid traalerid M 81, M 202, M 203 ja M 151 ning fregatikapten Günther von Selchowi juhitud 11. allveelaevakütiflotilli (Unterseebootsjagdflottille) allveelaevakütid Uj 1109 (endine kalatraaler St. Georg) ja Uj 1105 (endise nimega Wilhelm Loh). Traalerid M 251, M 252 ja M 31 tulistasid ööl vastu 2. oktoobrit Torgu piirkonda. Vangidelt saadud teadetel oletati, et seal on BOBR-i komandopunkt. Tulistati 236 10,5 cm mürsku. Kaater-traaler R 59 sai viga, kui seda tulistasid maa pealt 69. üksiku kuulipildujapataljoni kuulipildujad.

3. oktoober


Ööl vastu 3. oktoobrit kästi Balti laevastiku torpeedokaatrite 2. divisjonil asuda Mõntu sadamast ümber Lehtma sadamasse Hiiumaal Tahkuna poolsaarel. Ülesõiduks olid valmis kaatrid nr. TKA-57, TKA-67, TKA-111 ja TKA-164. TKA-154 oli eelmisel päeval vigastada saanud ja jäi maha, seda jäeti remontima seitse inimest 2. järgu sõjaväetehniku Pjotr Agejevi (1908–1941 juhtimisel, kes jäi Saaremaal teadmata kadunuks (vt 4. oktoober). Kell 01.10 jõudsid Mõntusse BOBRi komandant kindralleitnant Jelissejev ja tema asetäitja poliitalal diviisikomissar Gavriil Zaitsev. Nemad sõitsid Hiiumaale kaatril TKA-67. Lisaks meeskondadele võeti pardale: TKA-57 44 inimest, TKA-67 42 inimest, TKA-111 45 inimest ja TKA-164 47 inimest. 01.25 väljusid kaatrid Mõntust. Ülekoormuse tõttu pidid TKA-57 ja TKA-67 kumbki kaks torpeedot vette viskama. TKA-67 ja TKA-111 liikusid eespool; Kell 7.30 jõudsid eesolijatest maha jäänud TKA-57 ja TKA-164 Kalanasse Ristna poolsaare tipus. TKA-57 ja TKA-111 jõudsid Lehtmasse kell üheksa hommikul, olles tee peal tõrjunud Saksa vesilennuki rünnaku. Koos BOBR-i komandandi ja komissariga jõudsid Hiiumaale poliitosakonna ülem polgukomissar Lavrenti Kopnov, BOBR-i staabiülema abi mereväe alal 3. järgu kapten Mihhail Radkevitš (s. 1904, läks 1958 erru 1. järgu kaptenina), NKVD eriosakonna ülem pataljonikomissar Pavlovski, inseneriteenistuse ülem jt. Samadel kaatritel olid ka kolm šifreerijat. Nende ülem, 2. järgu tehnik-intendant Aleksandr Pantelejev jäi Saaremaale ning põletas 4. oktoobri hommikul koos oma abiga dokumendid. Tema saatus on teadmata.
BOBRi komandant Aleksei Jelissejev enne 1941. aastat. Saaremaa Muuseum SA,  SM F 1946 F
3. oktoobriks olid punaväe eesliiniüksused maakitsuselt välja löödud ja hakkasid poolsaare sisemusse taganema, osutades vastupanu piki teid.

Vastu sakslaste ootusi möödus öö rahulikult. 176. jalaväerügement viis öösel eesliinile ühe suurtüki, mis hävitas Lausa silla juures olnud punkrid soomustläbistavate mürskudega. Seejärel tungis rügement piki Lausa-Lõupõllu teed kuni Pallu metsavahimajani ja võttis sisse poolkuukujulise rinde läände ja edelasse. 151. jalaväerügemendi lõigus oli vastupanu väiksem kui eelmisil päevil. Paremal tiival vallutati pärastlõunal punkritega kaetud kõrgendik nr 24, vasakul tiival pärast rasket lahingut aga Vintri küla. Õhtul liikusid rügemendi üksused veel 600 meetrit edasi.

162. jalaväerügement toodi rinde tugevdamiseks eesliiniüksuste tagalasse. II pataljon peatati esialgu Lõpe-Kaimri tee joonel, sest pataljoni oletati vaja minevat Kaimri lähedal võimaliku dessandi tõrjumiseks. Nimelt sõitis umbes kell 19.40 üle eesliini üks Punaarmee leitnant, kelle juurest leiti 17.40 kirjutatud käsk pealetungiplaaniga, mille kohaselt pidi kogu Abruka garnison maabuma öösel paatidel Kaimri juures 151. jalaväerügemendi tagalas, murdma läbi läände Lõpe suunas ja siis lõunasse pöörama. Samal ajal pidid Sõrve poolsaare lõunaosas olevad üksused üle Vintri Hindu ja üle Lõupõllu Lõpe peale tungima, hävitama Sõrve sääre kaelast välja tunginud sakslased koostöös Kaimri juures maabunud üksustega ja taastama olukorra Lõpe-Kaimri liinil.

Ööl vastu 3. oktoobrit tulistasid 2. miinitraalerite flotilli laevad M 81, M 151, M 202 ja M 203 Torgu piirkonda ja hakkasid seejärel traalima Irbe väina. Seal tegutses ka Uj 1105.

Armeekorpuse päevakokkuvõttes kirjutati, et vastupanu 61. jalaväediviisi lõigus andis mõnevõrra järele. Diviis saavutas joone teerist Lausast läänes – Lõupõllu teerist – Pallu metsavaht – teerist Vintrist lõunas. Põhja pool Koltsit tuvastati uus vaenlase positsioon. Ülejooksikuid oli järjest rohkem. Balti laevastiku lennuväe lennukid, mille baasid olid poolsaare lõunatipus, enam lahingusse ei sekkunud ja olid arvatavasti Leningradi lennanud. Kaks lennukit tegid Haapsalu juures hädamaandumise, lendurid võeti vangi.

Keskpäevaks tehti kindlaks, et Rahustest tulistas kolm patareid, poolsaare lõunaosast kaks. Suurtükiväetuli oli tugevam kui eelmistel päevadel. Sõjasaagiks saadi kolm 7,5 cm suurtükki ja mitu tankitõrjekahurit, vange võeti 430. Vastasel oli väga palju langenuid.


4. oktoober


Diviisiülem käskis siirda 162. jalaväerügemendi 151. rügemendi paremale tiivale ja jätkata pealetungi. 176. jalaväerügement pidi ründama läände, välja lülitama vaenlase vastupanu Rahuste juures ja seega ka ohu Saksa vägede paremale tiivale. Punaväelased Kaimri juurde dessanti ei teinud. Sakslased ei teadnud, kas Abruka garnison loobus operatsioonist pärast rünnakukäsu kaotsiminekut või siis polnud Sõrve poolsaarel olevad üksused vasturünnakuks enam piisavalt tugevad.

Abrukal maabus hoopis Saksa 660. pioneeripataljon ja võttis 171 sõjavangi. Abrukalt lähtuvat võimalikku maabumiskatset tõrjuma pidanud 162. jalaväerügement jäi nüüd vabaks nagu ka Kuressaaret julgestanud 161. rekkepataljon. Viimane sai käsu asuda positsioonile Lõpe-Kaimri joonele juhuks, kui rügementidel peaks poolsaare lõunaosas raskusi tekkima.

176. rügemendi pealetung Põllu ja Rahuste suunas kohtas nõrka vastupanu. Vaenlane oli oma väed nähtavasti tagasi tõmmanud, sest ootas sakslaste lööki edelasse Lõupõllult Ohesaare peale, mis oleks üksused Rahuste piirkonnas kotti jätnud. Kella 10 ajal jõudis rügement Põllu juurde ja samal ajal ka teeristile 1,5 km kõrgendikust nr. 28 lääne pool. Ülejooksikuid oli järjest rohkem. Rügement sai korralduse liikuda Põllult piki rannikut üle Kordoni Kaunispele ja jõuda õhtuks joonele Kaunispe – teerist põhja pool Jõepõllut.

162. jalaväerügement oli liikunud Lõupõllult piki maanteed üle Kiltri edelasse ja vallutas 15.45 raske lahinguga kõrgendiku nr. 36. Muu hulgas saadi sõjasaagiks kaks suurtükipatareid.

151. jalaväerügement põrkas tugevale vastupanule teeristil lõuna pool Põllumaad ja peatus rannateel olnud punkriliini ees. Kell kaks pärast lõunat läks rügement tugeva ettevalmistustule järel uuesti rünnakule, kuid ei suutnud punkreid vallutada. Pealetung hakkas edenema pärast Luftwaffe sekkumist ja õhtuks jõudis rügement Mäebeni.

Õhtuks saavutas diviis nõrgenevat, kuid vasakul tiival siiski visa vastupanu murdes Kargi-Jõepõllu-Koltsi ning poolsaare idarannikul 151. jalaväerügemendi lõigus Mäebe-Kaavi joone. Tuvastati kaks õhutõrjekahurit kõrgendiku nr. 26 juures, mis tulistasid teeristi Vintri ja Koltsi vahel.

61. jalaväediviisi staap eeldas, et järgmisel päeval murtakse vaenlase vastupanu lõplikult.
Mehitatud ründepaadid väljasõidu eel.  Foto on küll tehtud 14. septembril 1941 Suure väina dessandi ajal. Saaremaa Muuseum SA, SM F 3901:2 F
XXXXII armeekorpusele allutatud 660. pioneeripataljon sai ülesande vallutada hommikuhämarust kasutades üllatusrünnakuga Abruka. Korpusejuhataja isiklikult saatis ründepaatidesse istunud pataljoni Kuressaare sadamast teele. XXXXII armeekorpuse 7. oktoobri aruande järgi osalesid operatsioonis pioneeripataljoni kaks kompaniid, mida oli tugevdatud ühe miinipildujajaoga 162. jalaväerügemendist. Üleveoks vajati 75 ründepaati. Saarele jõudis pataljon kell 8.15. Abrukal lehvisid valged lipud, saare garnison, 171 meest, andis end vastupanuta vangi. Abruka vallutamine lõpetati kell 9.30. Sealne 130 mm rannakaitsepatarei oli juba eelmisel päeval nähtavasti õhurünnakuga rivist välja löödud. Pataljoni maabumist toetasid Luftwaffe pommitajate lüli ning Erprobungsverband Ostsee rasked suurtükikandjad August, Ost ja West. Kriegsmarine võttis üle Abruka mehitamise. Abruka 130 mm patarei ülem vanemleitnant Mihhail Savvin (1912–1941), patarei komissar, kaks nooremleitnanti ja patareivanem püüdsid mootorpaadil saarelt põgeneda, kuid said Saksa vesilennuki rünnakus surma. 

Kell 4.50 teatas  61. jalaväediviis korpuse peakorterisse, et sakslaste poole on üle tulnud mitu punaväe autojuhti, kes olevat öelnud, et 10–15 vanemohvitseri ja komissari sõitsid Mõntusse, kust ilmselt torpeedokaatril Hiiumaa suunas teele läksid. Korpuse peakorterist anti see teade edasi Fliegerführer Ostsee staapi. Kell 8.40 teatatigi Fliegerführer Ostsee staabist, et enne kella poolt seitset nähti 15 mehega kaatrit umbes 15 km Hiiumaalt edelas. Kaatrist avati lennukite pihta kuulipildujatuli, need omakorda tulistasid kaatrit ja see süttis põlema. Lendurite hinnangul oli kellegi ellujäämine välistatud. See oli eelmisel päeval Sõrve maha jäetud kaater TKA-154. (Saartel peetud lahinguid uurinud Sergei Buldõgini arvates võis selle kaatri uputada ka Kriegsmarine: 5. oktoobri hommikul kell kaheksa kanti mereväegrupi Nord sõjapäevikusse, et 30 miili Hiiumaalt läänes uputati Nõukogude torpeedokaater, kedagi vangi ei võetud.) TKA-154 pardal olid komandör vanemleitnant Aleksei Tkatšenko (1910–1941. Punaarmee kaotuste nimekirjades on ta hukkumise ajaks märgitud november, kuid tagantjärele koostatud dokumendid teadmata kadunute kohta sisaldavad mõnikord oletusi või valedaatumeid.) ning osa 3. üksiku laskurbrigaadi juhtkonnast: brigaadiülem polkovnik Pjotr Gavrilov, tema asetäitja poliitalal pataljonikomissar Ivan Kulakov (1906–1941), poliitosakonna ülem pataljonikomissar Vassili Batrakov (1908–1941), inseneriteenistuse ülem kapten Mihhail Ginzburg (1909–1941), 2. järgu sõjaväetehnik Pjotr Agejev ja brigaadi NKVD eriosakonna ülem V. N. Morozov.
Polkovnik Pjotr Gavrilov, 3. üksiku laskurbrigaadi ülem. Saaremaa Muuseum SA, SM F 1942 F
Pimeduse saabudes tulistasid Erprobungsverband Ostsee suurtükikandjad August, West ja Ost Mõntu sadamat, et takistada evakueerimist. August tulistas 45 12,7 cm mürsku, West ja Ost vastavalt 45 ja 44 15 cm mürsku.

BOBR-i ja sellele allutatud 3. üksiku laskurbrigaadi üksuste vastupanu hakkas vaibuma. Järelejäänud 11 hävituslennukit lendasid 3. ja 4. oktoobril ära. Sõrves baseerunud Balti laevastiku õhuväe lennugrupi ülem alampolkovnik Kudrjavtsev lendas lennukil U-2 Hiiumaale.
Alampolkovnik Jevgeni Aleksandrovitš Kudrjavtsev (s. 1907) õppis 1926–1931 Leningradi sõjaväeringkonna 2. suurtükiväekoolis ja 2. lendurite koolis. 1931–1935 oli viimases instruktor, seejärel suunati Balti laevastiku õhujõududesse. Teenis 4. ja 38. eskadrillis ning 13. lennuväepolgus lüliülema, eskadilliülema ja lendur-inspektori ametikohtadel. 1939. aasta detsembrist kuni 1942. aasta jaanuarini oli Balti laevastiku õhujõudude 12. üksiku eskadrilli ülem, sh 1939–1940 Soome talvesõjas. 1942–1943 oli Balti laevastiku 11. lennupolgu ja 2. reservlennupolgu ülema asetäitja, veebruarist 1943 kuni 1944. a. maini 9. üksiku lennueskadrilli ülem. Siis degradeeriti „korduvate distsipliinirikkumiste“ eest reameheks ja saadeti Põhjalaevastiku õhuväe trahvirühma. Pärast teenistusse ennistamist 1944. a. augustis oli Valge mere laevastiku õhuväe juhatuse laskeasjanduse teenistuse osakonna ülema kohusetäitja.
Kindralleitnant Jelissejevi ja polkovnik Gavrilovi lahkumise järel võttis Sõrves juhtimise üle 3. üksiku laskurbrigaadi ülema asetäitja polkovnik Nikolai Kljutšnikov (s. 1894, langes Saaremaal vangi, naasis NSV Liitu 1945. a. sügisel ja saadeti 1946. aastal erru). Ta jaotas järelejäänud üksused kahte lõiku, mida juhtisid 3. üksiku laskurbrigaadi 79. laskurpolgu ülem major Anatoli Ladejev (s. 1903, jäi Saaremaal teadmata kadunuks) ja BOBR-i 12. patarei (152 mm, Hiiumaal Hiiesaares) ülem kapten Grigori Korgun (1907–1941). Viimase juurde määras ta brigaadi luureülema kapten Ivan Dvoinõhhi (s. 1910, langes 13. oktoobril Saaremaal vangi, naasis pärast sõda NSV Liitu). Kuid kaitsjate lahingukord oli juba segi paisatud.

4. oktoobril sai XXXXII armeekorpuse peakorter Saaremaalt lahkumise eelkäsu. 61. jalaväediviis teatas, et järgmise hommiku pealetung algab kell üheksa.


5. oktoober


Kriegsmarine alveelaevakütt Uj 1105 ning 4. miinitraalerite flotilli laevad M 151, M 203 ja M 81 tulistasid ööl vastu 5. oktoobrit 220 mürsku Sõrve lõunaosa ja Torgu küla pihta. Hommikul vahetasid nad välja 5. miinitraalerite flotilli (M 251, M 252, M 202 ja M 31) ja 18. miinitraalerite flotilli (M 1801 ja M 1805) laevad, mis seni sulgesid Irbe väina.

Öösel tulistasid BOBR-i või 3. üksiku laskurbrigaadi järelejäänud suurtükid mõned tagajärjeta lasud. Hommikul pealetungile läinud sakslased avastasid, et vastase kaitse oli kokku varisenud. 162. jalaväerügemendi rindelõigus kaitses end kõhklemisi veel üks õhutõrjepatarei, mille tegi kahjutuks 161. suurtükiväerügemendi 4. patarei otsesihtimisega lask. Punaväelased alistusid massiliselt. Nad koondati marsikolonnideks ja saadeti põhja poole. Diviisiülem andis rügementidele vabad käed poolsaare lõunatipu vallutamiseks. Kell 10.15 jõudis 151. rügemendi 3. kompanii Sõrve tuletorni juurde, viis minutit hiljem ületas 176. rügement Jämaja oja ning kell 11 jõudis 162. rügement Kargi – Järve metsavahi teeni. 161. rekkepataljon puhastas metsa, mis oli Teesust lõuna pool, ja võttis vange.

13.05 käskis diviisiülem 176. jalaväerügemendil tagasi Saaremaa poole liikuda. Uueks paiknemisalaks määrati Üüdibe ümbrus. Sõrve poolsaare puhastamine jäeti 162. ja 151. rügemendi ülesandeks. Kell kaheksa õhtul anti ülejäänud üksustele käsk põhja poole liikumiseks, et valmistuda Hiiumaa vallutamiseks.

61. jalaväediviisi hilisema aruande järgi oli soomuskupliga rannakaitsepatarei nelja 180 mm suurtükiga sakslaste kohalejõudmise ajaks õhku lastud. „Poolsaare lõunaosas leiti hulk vangi langenud Saksa ohvitseride ja sõdurite surnukehi, kes olid elajalikult mõrvatud,“ kirjutati aruandes. „Suur osa komissaridest püüdis sõdurivormi või erariietesse rõivastununa pääseda. Kogu lõunarannik oli tugevasti mineeritud.“

Diviisi sõjapäevikusse kirjutati 5. oktoobril, et lahingud Sõrves olid diviisi kõige raskemad alates sõjategevuse algusest NSV Liidu vastu.


6. oktoober


61. jalaväediviisi 176. jalaväerügement marssis terve öö ja jõudis hommikul kella seitsme paiku kästud asukohta Lümanda juures. 151. jalaväerügement siirdi Kuressaare ümbrusse, kuhu rügement pidi jõudma õhtu eel. 161. rekkepataljon paigutati Vanakubja juurde Mustjalast põhja pool, 161. tankitõrjedivisjon koondus Kihelkonna ümbruses. 162. jalaväerügemendi kõik kolm pataljoni pidid pioneeriüksuse toetusel päeva jooksul puhastama Sõrve poolsaare mahajäänud punaväelastest ja miinidest. 162. rügemendi I pataljon kohtas Kargi mõisa juures veel vastupanu.

Muhus ja Saaremaal kokku võeti umbes 13 000 vangi. Ainuüksi Sõrves võeti üles 4000 miini. Kell kaheksa õhtul anti diviisikäsk operatsiooniks Siegfried (Hiiumaa vallutamine).
Nõukogude sõjavangide kolonn Saaremaal 1941. aasta oktoobris. Saaremaa Muuseum SA,   SM F 3901:31 F
XXXXII armeekorpuse peakorter tegi ettevalmistusi juhtimise üleandmiseks 61. jalaväediviisi staabile, mis sai käsu juhtida Hiiumaa vallutamist koostöös mereväe ja Luftwaffega. Korpuse aruande järgi vallutati Sõrves 410 punkrit ja võeti 8481 sõjavangi ning saadi sõjasaagiks 56 suurtükki, 19 õhutõrje- ja 18 tankitõrjekahurit, 130 kuulipildujat ja muud sõjamaterjali.

Armeekorpuse juhatus, mille peakorter oli Sõrve lahingute ajal Maasis Orissaare lähedal, hakkas 9. oktoobri hommikul koos korpuseüksustega Saaremaalt lahkuma. Üksused liikusid oma transpordil Riiani, kus laaditi vagunitesse ja saadeti alates 11. oktoobrist Iasisse Rumeenias. Seal allutati korpusejuhatus väegrupi Süd 11. armeele. 1941. aasta hilissügisest 1943. aasta alguseni juhtis korpusejuhatus Krimmi poolsaarel Saksa ja Rumeenia vägesid, 1943. aasta kevadest 1944. aasta veebruarini oli aga Ukrainas ja hävitati Tšerkassõ kotis (Nõukogude sõjaajaloos Korsun-Ševtšenkovski lahing).


Sõrve saarel võidelnud punaväelaste saatusest


Oktoobri esimestel päevadel jätsid paljud ohvitserid oma üksused maha ja püüdsid Sõrvest pääseda. Oli kolm võimalust – Rootsi, Kuramaale või Hiiumaale. Nõukogude ajal avaldatud mälestuste järgi hakkas osa ohvitsere moodustama üksusi tegutsemiseks Saaremaal sakslaste tagalas. Kura poolsaar oli Sõrve lõunatipule lähim maismaa – Irbe väin on vähem kui 30 km laiune. Sõrves võidelnud mehed teadsid, et Kuramaa on sakslaste käes, kuid lootsid läbi sakslaste tagala ja üle rindejoone omade juurde jõuda.
4. oktoobril lahkus Sõrve majaka paadikuuris seisnud kaatril Kuramaa suunas kaptenleitnant Ivan Tšiško (1908–1941), kes oli Balti laevastiku hüdrograafiateenistuse saarte jaoskonna ülem. Tema edasine saatus ei ole teada. Samal päeval peatas miinitraaler M 203 kalalaeva, millel olnud kuuest mehest neli võeti vangi. Viies uppus ja kuues keeldus päästmisest. Saaremaa looderannikul Küdema lahes (?) peatas miinitraaler M 81 mootorpaadi, milles olnud kuus mereväeohvitseri ja kolm madrust võeti vangi. 4. oktoobri õhtul võeti Läti rannikul kinni 11 paati, milles oli 105 Sõrvest põgenenud punaväelast. 5. oktoobri hommikul kell kaheksa võttis väike miinitraaler R 29 vangi 49 meest, kes üritasid Sõrvest põgeneda mootorpaadi, kahe aerupaadi ja kummipaadiga. Pärast kella kahte avastas väike miinitraaler R 168 kuus tühja kaatrit ja ühe ümber läinud kummipaadi. Kell 17.10 vangistas väike miinitraaler R 28 12 sõdurit, kes põgenesid aerupaadil. Kell 17.30 võttis R 77 ühelt kaatrilt maha kaks ohvitseri, ühe tsiviilisiku ja ühe surnud sõduri, kelle ohvitserid olid mingil põhjusel maha lasknud. Kokku võeti 4. ja 5. oktoobril merel kinni ligi 100 meest: 4. miinitraalerite flotill seitse ohvitseri ja 13 sõdurit, 18. miinitraalerite flotill seitse meest, 36. miinitraalerite flotill kaks seersanti ja 47 sõdurit ning 2. väikeste miinitraalerite flotill (R-laevad) 12 sõdurit, kaks ohvitseri ja ühe tsiviilisiku.
Sõrve sääre tuletorn sääre tipu poolt pildistatuna. Keskel merepääste paadikuuri varemed, kus arvatavasti oli paat, millega püüdis põgeneda kaptenleitnant Tšiško. Paadikuur oli maakitsusele ehitatud nii, et paadi sai välja lükata kuuri mõlemast otsast, vastavalt vajadusele kas Liivi lahte või Läänemerre. Paremal betoonist kuulipildujapositsioon. Hans Clausseni foto pärineb Saksa okupatsiooni ajast. Saaremaa Muuseum SA, SM F 3955:13 F
Katsel Lätti pääseda võeti kinni ka endine Kübassaare 43. rannakaitsepatarei ja hiljem Rahuste rannakaitsepatarei nr. 25a ülem vanemleitnant Vassili Bukotkin.

8. oktoobri õhtuks olid Kuramaa rannikut julgestanud 75. maakaitseväerügemendistaabile (z.b.V.) allutatud üksused võtnud vangi 621 Sõrvest tulnud meest. Kokkupõrgetes nendega oli surma saanud neli sakslast. Vangid saadeti Salaspilsi vangilaagrisse. Mereväe kaldaüksused võtsid Kuramaa rannikul vangi 104 meest, kes saadeti Ventspilsi. Kriegsmarine laevad võtsid vangi umbes 150 meest. Paljud Saaremaal ja Sõrves vangi langenud punaväelased olid hiljem mõnda aega Valga sõjavangilaagris, mille ebainimlikke tingimusi kirjeldavad oma mälestustes mitu ellujäänut.
Nõukogude ajal avaldatud mälestustes on lugusid meestest, kes suutsidki omade juurde pääseda. 34. üksiku inseneripataljoni kirjutaja D. Drožak maabus Läti rannikul, lätlased varjasid teda ja ta jõudis Valgevenesse, kus võitles partisanisalgas. Balti laevastiku 37. üksiku inseneripataljoni komissar vanempolitruk Sergei Kolegajev (s. 1905) langes vangi ja varjas end valenime all (politrukina oleks ta ilmselt maha lastud) ning suutis viiendal katsel vangilaagrist põgenedes 1944. aasta kevadel Narva juures üle rindejoone minna.
Sõrves langesid viimaste lahingute ajal vangi kaitse juht polkovnik Kljutšnikov, BOBR-i staabiülema kohusetäitja major Ivan Šahhalov, 3. üksiku laskurbrigaadi suurtükiväeülem alampolkovnik Dmitri Gordejev (s. 1901), brigaadi varustus- ja majandusülem 2. järgu intendant Fjodor Jelizarov (s. 1896), staabi operatiivosakonna ülem kapten Jakov Jatsuk (s. 1907), staabi 1. osakonna ülema abi kapten Dmitri Balõkov (s. 1905), BOBR-i varustusosakonna ülem 2. järgu intendant Ivan Frolov (s. 1902), 37. üksiku inseneripataljoni ülem major Vassili Sarajev (s. 1899) jt. Ehkki Saksamaa ja NSV Liit omavahelises sõjas Haagi maasõja konventsiooni ei tunnustanud näib, et sõjavangidest ohvitsere koheldi mõnevõrra paremini kui alamväelasi. Kõik nimetatud elasid sõja üle, naasid kodumaale, läbisid julgeolekukontrolli ja saadeti erru.

Teadmata kadunuks jäi Sõrve 180 mm 315. rannakaitsepatarei ülem kapten Aleksander Stebel (s. 1906), kes kaotuste arvestuse kaardi järgi aga suri sõjavangina Tallinnas.

Endine Balti laevastiku juhataja Vladimir Tributs kirjutab oma raamatus „ Балтийцы вступают в бой“ (1972) 3. üksiku laskurbrigaadi staabiülema polkovnik Viktor Pimenovi (vt eespool) kangelassurmast. Tributsi väitel hävitas Pimenov lahingute lõppedes kõik dokumendid ning moodustas sõdurite ja ohvitseride rühma, millega hiilis läbi sakslaste lahingukorra nende tagalasse, kus tegutses kuni 21. oktoobrini, kui langes raskelt haavatuna vangi. Pärast üheksat päeva ülekuulamisi ja piinamist olevat ta Kuressaare linnaväljakul maha lastud. Sõjakirjanik 1. järgu kapten Juri Tšernov (1923–1998), kes 1950. aastatel teenis Läänemerel miinitraaleritel, kirjutab oma raamatus „Меридианы балтийской славы“ (1968), et sakslased kogusid raskesti haavatud punaväelased 34. üksiku inseneripataljoni klubi hoonesse ja põletasid nad seal elusalt. Ta kirjutas ka, et 300 vangilangenud punaväelast rakendati miiniväljade puhastamisel. Neid väiteid ei saa kontrollida ja lood teevad kahtlaseks juba episoodid, mis korduvad samasuguses sõnastuses paljudes kangelaslugudes.

Saaremaal kohalikest elanikest moodustatud 12. hävituspataljoni liikmed üritasid koju minna. Sakslaste kätte sattunutest hukati 95 ja vangilaagrisse saadeti 104. Lahingus langes kaheksa. Saaremaal hukati ka umbes 70 inimest NKVD agendiks olemise süüdistusega.
Hävituspataljonlased Pärsamaal 1941. a. suvel. Saaremaa Muuseum SA, SM F 3578:10 F
Põgenemine Rootsi. Sadakond mereväelast ja BOBR-ile allunud üksuste punaarmeelast suutsid üle Läänemere Rootsi põgeneda, kus nad kuni 1944. aasta sügiseni elasid interneeritute laagris ja siis NSV Liitu saadeti. Mitu meest keeldusid kodumaale naasmast ja jäid Rootsi, nagu näiteks eelpool nimetatud kaptenleitnant Nikolai Bassukov (ka Bazukov). Arvatavasti esimesed Sõrvest põgenejad jõudsid Rootsi vetesse 4. oktoobril. Siis maabusid Gotska Sandöni saarel Gotlandist põhja pool poolsada meest, nende hulgas kaks 2. järgu sõjaväeinseneri (majorile vastav auaste), üksteist 3. järgu sõjaväeinseneri (vastas kaptenile), üks 2. järgu tehnik-intendant (vastas leitnandile), kaks 2. järgu intendanti (vastas majorile) ja üheksa töölist. Gotska Sandönile jõudsid ka BOBR-i sõjaväeloots leitnant Vladimir Bekleništšev, neli NKVD eriosakondade ohvitseri eesotsas BOBR-i NKVD eriosakonna ülema asetäitja vanempolitruk (vastas kaptenile) Anton Hrjapoviga (ka Hrjapo), neli poliitosakondade ohvitseri eesotsas BOBR-i poliitosakonna vaneminstruktori politruk (vastas vanemleitnandile) Semjon Savostikoviga jt.

Samal päeval jõudsid Gotlandi randa 22 inimest, nende hulgas 3. üksiku laskurbrigaadi 39. suurtükiväepolgu ülem alampolkovnik Georgi Anissimov ja komissar pataljonikomissar (vastas majorile) Gavriil Tõtškin, 46. laskurpolgu ülem major Arkadi Margolin ja komissar pataljonikomissar Grigori Matjašov. Kõik nad naasid sõja lõpus NSV Liitu. Major Margolin oma eespool viidatud mälestuskatkes Rootsi pääsemisest ei kirjutanud. Samas paadis oli BOBR-i OVR-i staabiülem kaptenleitnant Ilja Mišarin, kes ei naasnud NSV Liitu või suri Rootsis.

5. oktoobril jõudis Gotlandile paat 13 mehega, kelle seas kõrgeima auastmega ohvitser oli 2. Balti piirivalvelaevade rühma 2. divisjoni suurtükiväeülem vanemleitnant Konstantin Dolinin. 7. oktoobril jõudsid Gotlandile veel kaheksa meest, nende seas endised Riia mereväebaasi ohvitserid kapten Pjotr Gontšarov ja 2. järgu tehnik-intendant Ivan Dubrov. Vähemalt üks paat jõudis päris Rootsi randa. 4. oktoobril maabusid Stockholmi lähedal Korsö saarel seitse mereväelast, keda juhtis Balti laevastiku tantsu- ja mänguansambli rindebrigaadi tantsija 2. järgu vanem Nikolai Tkatš, kes sõja lõpus NSV Liitu ei naasnud.

1942. aasta augustis koostas Rootsi rittmeister vabahärra Karl Rosenblad ettekande tema juhatatavas III interneeritute laagris kinnipeetavate venelaste kohta. Selle järgi saabusid esimesed 60 venelast 22. septembril (eespool nimetatud traaleritel nr. 82 ja 89 olnud 13 ohvitseri, 17 seersanti ja 30 madrust) ning hiljem veel 104 meest. Nende seas oli 21 ohvitseri (sh viis maaväeohvitseri), kaheksa ohvitserkoosseisu komissari ja politrukki, viis intendanti, 19 sõjaväeinseneri, neli sõjaväetehnikut, kaks velskrit, 44 seersanti, üks seersantkoosseisu politruk, 51 sõdurit ja madrust ning üheksa tsiviilteenistujat.

Rootsis interneeritud ohvitseride auastmed näitavad, et suur osa neist olid staabimehed. Major Margolini esimeste oktoobripäevade kohta kirjutatu – „Kommunistid ja kommunistlikud noored olid esiridades. Eesliinile läksid poliitosakonna, prokuratuuri, eriosakonna ja tagalatöötajad“ – ei pea päriselt paika. Meritsi Rootsi põgenemine nõudis ettevalmistusi, mida eesliinil poleks teha saanud.



Saaremaa lahingute kokkuvõtted


Sergei Buldõgin tsiteerib oma raamatus BOBR-i komandandi kindralleitnant Jelissejevi aruannet lahingutest saartel. Jelissejev nimetas lüüasaamise põhjustena esimeses järjekorras õhutoetuse vähesust. Lennukeid ei saadetud vaatamata korduvatele palvetele. Teiseks oli tema alluvuses liiga vähe mehi – 7000 meest – kelle väljaõpe ei olnud vajalikul tasemel. See etteheide käis nii 3. üksiku laskurbrigaadi kui eriti 37. ja 34. üksiku inseneripataljoni ning mereväe mobiliseeritute salga kohta. Pole teada, keda ta 7000 tema käsutuses olnud mehe all silmas pidas, sest 6. oktoobril teatas XXXXII armeekorpus Sõrve lahingutes võetud rohkem kui 8400 sõjavangist.

Jelissejev tõi välja ka kahe mobiliseeritud eestlaste pataljoni reetmise (s.o deserteerimise või sakslaste poole ülemineku). Muude allajäämise põhjuste hulgas, mida ta nimetas, olid elementaarsete sidevahendite ja raadiojaamade puudus, mistõttu Saksa õhurünnakud katkestasid side üksuste vahel; insenerivarustuse ja laskemoona varude puudumine, mis oleks tulnud luua enne sõda, ning kohalike elanike toetus sakslastele. Pärast Balti laevastiku evakueerimist Tallinnast lakkas saartel võitlevate üksuste varustamine. Juhtimist raskendas asjaolu, et 3. üksik laskurbrigaad ja piirivalvesalk allusid kuni augusti lõpuni 8. armeele, mis raskendas saarte kaitsmise ettevalmistamise koordineerimist. Lõpuks oli ka ülekaal elavjõus ja relvastuses sakslaste poolel.

Õhujõudude nappust ning kohalike elanike toetust vastasele kurtsid nii Nõukogude kui ka Saksa aruanded.
Sõrves vangi langenud eestlastest punaväelaste kolonn Torgus 5. oktoobril 1941. Hans-Eberhard Brossoki foto.  Saaremaa Muuseum SA, SM F 3901:32 F
61. jalaväediviisi hilisema aruande järgi võeti Muhu ja Saaremaa lahingutes 12 000 vangi (mõnes dokumendi järgi ka 13 000). Sõjasaagiks saadi või vallutati kaks 28 cm kahurit, üks soomuskupliga 180 mm patarei kolme ja teine nelja kahuriga (s.t Ninase ja Sõrve patareid), kaks 130 mm rannakaitsepatareid kumbki kolme kahuriga, neli laevakahurit, 24 122 mm ja 43 75 mm suurtükki, 38 76 mm ja kolm 20 mm õhutõrjesuurtükki, 36 tankitõrjekahurit, 12 rasket 120 mm, 19 keskmist 81 mm ja 29 kerget 50 mm miinipildujat, 100 raske- ja 70 kergekuulipildujat, viis Vierling-raskekuulipildujat (nelja ühisele alusele monteeritud Maxim-kuulipildujaga õhutõrjesüsteem), kaheksa maasse kaevatud keskmist tanki, üks luuresoomuk, 4593 miini, kaks 2,4 tonnist elektrilist miinitõket ja kaks lennukit. Vallutati rohkem kui 400 punkrit, saagiks saadi 14 laeva ja paati kokku 5000 BRT, üks laev konservilastiga, 300 veo- ja 31 sõiduautot, 30 pontooni, 33 suurtükiveokit, viis sanitaarmootorratast, neli kütuseautot, kaks sideautot, üks kinobuss sisustusega, kaks valgustusmasinat, 2000 jalgratast, viis laskemoona-, kütuse-, rõivastuse- ja toiduaineladu ning üks laatsaret.

Loetelus nimetatud 28 cm (280 mm) suurtükke – ehkki selliseid Punaarmee relvastuses oli – Saaremaal ei olnud. Ei ole tegu ka näpuveaga, sest järgmisena nimetatakse 18 cm suurtükke. Saksa trofeeloendites (hoolimata ühelise täpsusega arvudest) on mõnikord ebatäpsusi, mistõttu absoluutse tõena neid võtta ei saa.

Luftwaffe Sõrve lahingute kokkuvõtte järgi tehti 14 rekke-, 350 pommitaja- ja 130 hävitajalendu ning kaotati kolm Junkers 88 pommitajat ja kaks Messerschmitt Bf 110 raskehävitajat. Alla tulistati kaks И-153 hävitajat ja üks vesilennuk (МБР-2); sõjasaagiks saadi kaks И-153 hävitajat. Saaremaa lahingutes kokku tegid pommitajad 488, hävitajad 318, Messerschmitt Bf 110 raskehävitajad 118, rekkelennukid 30, vesilennukid 318, miiniotsijad („Mausi“) 39 ja merepäästelennukid kaks lendu. Kaotati 13 lennukit: kaheksa Junkers 88, kaks Messerschmitt Bf 110, kaks Messerschmitt 109 ja üks merepäästelennuk. Alla tulistati üks И-16 ja üheksa И-153 hävitajat ning viis МБР-2 vesilennukit. Lisaks löödi rivist välja 15 ja tabati 12 suurtükipatareid, 11 õhutõrjepatareid sunniti vaikima või asukohta vahetama, hävitati 25 suurtükki (sh õhutõrje- ja rannakaitsesuurtükid). Muude sihtmärkide seas on loetletud tsiviilobjektid, mida vastane kasutas: 22 talu said pihta ja põlesid maha, lisaks hävitati pommidega või hävisid pommitamise tagajärjel süttinud tulekahjus 27 maja. Lauspommitati kuut asulat. Lisaks uputati või kahjustati mitukümmend laeva ja muud veesõidukit, sealhulgas kuut torpeedokaatrit ja kaht allveelaeva.

XXXXII armeekorpusele allutatud üksused (s.o ilma Luftwaffe ja Kriegsmarine kaotusteta) kaotasid Saaremaal langenuna 367, haavatuna 1127 ja teadmata kadununa 45 meest. Kõige kaotusterohkemad lahingud peeti 17. septembril, kui üle Väikese väina Saaremaale tungiti, 24. ja 28. septembril Sõrve sääre kaelale tungimisel ning 1. oktoobril Sõrve sääre kaelast välja tungimisel. Sel päeval langes 40 meest ja haavatuid oli üle 100. Inimkaotusi päevade kaupa kujutab järgnev graafik.

Langenud ohvitseride enamik olid rühmaülemad. Kõrgemate ametikohtade täitjatest langes 17. septembril Pöide-Tornimäe teel 161. pioneeripataljoni kompaniiülem ülemleitnant Gerhard Günther (1919–1941) ning 21. septembril Kuressaare all 18. armeele allutatud 621. propagandakompanii filmiüksuse juht leitnant Christian Klier (1905–1941).


Kuressaare lähedal langenud leitnant Christian Klier. Saksa Liiduarhiiv, BArch Bild 146-1992-021-17
Sõrve lahingute ajal langes 27. septembril Üüdibe lähedal 162. jalaväerügemendi 2. kompanii ülem leitnant Franz Dafner (1920–1941). Järgmisel päeval suri Kuressaares välilaatsaretis haavadesse 161. pioneeripataljoni 3. kompanii ülem ülemleitnant Heinz Joachim Friedrich (1915–1941). 25. septembril Üüdibe juures kogemata üle eesliini sõitnud ja teadmata kadunuks jäänud 162. jalaväerügemendi adjutant ülemleitnant Harald Schröder (1917–1941) leiti 29. septembril surnuna. 30. septembril langes Lõu lähedal eespool juba nimetatud 176. jalaväerügemendi III pataljoni ülem reservmajor dr. Wolf (Wolff) ning 3. oktoobril sai surma 176. jalaväerügemendi III pataljoni arst Assistenzarzt (leitnandile vastav auaste) dr. Günter Jahnke (1915–1941).
Otsi