Osmussaar: dessant, mida ei tehtud

Osmussaar oli viimane Eesti osa, mille Saksa relvajõud 1941. aastal oma kontrolli alla võtsid. Saart ei vallutatud, sest operatsiooni peeti liiga raskeks ja ohvriterohkeks ning eeldati, et enne Soome lahe külmumist evakueerib Balti laevastik Osmussaare garnisoni ise. Küll aga tehti saare vallutamiseks mitu plaani. Plaanid ja nende ümber peetud arutelud näitavad, millised asjaolud rääkisid Osmussaare dessandi poolt ja vastu ning kuidas mõjutasid otsustamist lahingute venimine Saare- ja Hiiumaal, sügise saabumine, aga ka laiemad strateegilised kaalutlused.



Allikad


Osmussaare kaitsmisest 1941. aastal kirjutas erupolkovnik Fjodor Mitrofanov kogumiku „Таллин в огне" (1971) peatükis „Непокоренный Осмуссаар“. Hiljem avaldas ta samal teemal eraldi raamatu „Флаг над Осмуссааром: воспоминания участника обороны острова в 1941 г.“ (Tallinn: Eesti Raamat, 1980). Mitrofanov (s. 1905) teenis 1941. aastal leitnandi auastmes Osmussaare 314. rannakaitsepatarei 1. torni ülemana. Saksa mereväe ja 61. jalaväediviisi Osmussaare vallutamise plaane puudutavad materjalid on Kriegsmarine Läänemere staapide ja asutuste fondis Saksa Liiduarhiivis. Meresõda Läänemerel, sealhulgas Osmussaare vetes, kirjeldab Šveitsi ajaloolane Jürg Meister oma raamatus „Der Seekrieg in den osteuropäischen Gewässern 1941/45“ (München: Lehmann, 1958).


Osmussare kaitsjad


Osmussaare asukoht oli suure strateegilise tähtsusega. Rannakaitsepatareid koos Hanko poolsaare patareidega Soome lõunarannikul   sulgesid Soome lahe suu igasugusele laevaliiklusele. Isegi pärast Tallinna mahajätmist augusti lõpus ning Saare- ja Hiiumaa langemist sakslaste kätte oktoobris said Saksa laevad Tallinna sõita ainult pimeduse varjus. Osmussaare patareid ohustasid ka Paldiski reidil ankrus olevaid laevu.
Eesti valitsus rentis Osmussaare NSV Liidule 1940. a. kevadel mõni kuu enne Eesti okupeerimist.
Osmussaare elanike evakueerimine 1940. aasta juunis. Elanikud lahkuvad saarelt, tõrkuvad lehmad veetakse praamile. 11. juuni 1940. Ferdinand Linnuse foto. Eesti Rahva Muuseum, ERM Fk 907:59

Aprilli lõpus paigutati saarele 46. üksiku ehituspataljoni allüksused. Pataljoni ülem oli Saraatovi kubermangus sündinud kapten Nikolai Tokarev (s. 1898), kes jäi 1941. a. augustis Eestis teadmata kadunuks. Ehitustöid juhtisid 3. järgu sõjaväeinsener (= mereväe kaptenleitnant) Boriss Slezinger (s. 1909, jäi Hanko evakueerimisel 1941. a. detsembris teadmata kadunuks) ja Arhangelski kubermangus sündinud 2. järgu sõjaväeinsener (= mereväe 3. järgu kapten) Pjotr Sošnev (s. 1909, oli 1946. a. alampolkovnik). Ehitustööd plaaniti lõpetada 1941. aasta lõpuks, kuid sõja alguse tõttu tõsteti tööde tempot. Saarele ehitati kolm patareid: soomustatud patarei nr. 314 nelja 180 mm suurtükiga, patarei nr. 90 kolme 130 mm suurtükiga ja 76 mm õhutõrjepatarei nr. 509. Kõik kolm allutati 205. üksikule suurtükiväedivisjonile. Esimesena valmis õhutõrjepatarei. 130 mm patarei astus teenistusse 3. juulil ja 180 mm patarei tegi esimesed lasud 1. septembril 1941. 205. divisjoni esimene ülem oli ülem Kiievi lähistel sündinud kapten Mihhail Tsepenjuk (s. 1907).
Kapten Tsepenjuk määrati septembris uuele ametikohale, kuid sinna ta ei jõudnud. 1941. a. 4. novembril hukkus ta koos paljude teiste ohvitseridega, kui Hanko evakueerimise teise konvoisse kuulunud hävitaja Smetlivõi, mille pardal nad olid, miinile sõitis. Laev kaotas juhitavuse, sattus järgmise miini otsa, mis pani plahvatama laeva laskemoona, mis laeva lõpuks uputas. Hukkunute seas oli ka Hiiumaalt Hankosse toodud major Anatoli Tihhomirov.
Seejärel oli divisjoniülem kapten Jevgeni Veržbitski, kes oli sündinud 1910. aastal Izmaili linnas Bessaraabias (praegu Odessa oblastis). 1953. aastal läks ta polkovnikuna erru. Divisjoni staabiülem oli kapten Gavriil Kudrjavtsev (1914–1993), kes oli pärit Trubtševskist Orjoli kubermangus. Osmussaarel teeninud ohvitseridest oli tema karjäär kõige kõrgema lennuga. Sõja lõpus oli ta rannakaitse Kroonlinna sektori suurtükiväeülem, hiljem lõpetas mereväeakadeemia ja Vorošilovi nimelise kõrgema sõjaväeakadeemia. Oli polügooniülem, sealhulgas 1959–1963 kaitseministeeriumi Novaja Zemlja polügooni ülem ajal, kui seal katsetati vesinikupommi. Enne erruminekut oli kindralstaabi akadeemia operatsioonikunsti kateedri vanemõpetaja, kindralleitnant. Nõukogude ajal nimetati ta Haapsalu aukodanikuks.
Erukindralleitnant Gavriil Kudrjavtsev (keskel ordenite ja medalitega) koos meenutab Haapsalu muuseumi töötajate ekskursioonil Osmussaare patarei juures 1941. aasta lahinguid. August 1985. Rahvusarhiiv, EFA.332.0.125830 
Divisjoni komissar oli pataljonikomissar Nikita Gussev, kes oli sündinud 1909. a. Armeenias ja läks 1956. a. polkovnikuna erru.

180 mm rannakaitsepatarei nr. 314 ülem oli kapten Ivan Kleštšenko, kes oli sündinud 1907. a. Harkivi lähedal ja läks 1947. a. erru majori auastmes. 130 mm patareid nr. 90 juhtis kapten A. Panov ja 509. õhutõrjepatarei ülem oli vanemleitnant Pavel Sõrma, kes oli sündinud 1916. a. Nikolajevis (Mõkolajiv Ukrainas) ja läks 1960. a. erru polkovniku auastmes.

Divisjon allus kuni 8. septembrini SUSile Hiiumaal, misjärel allutati Hanko mereväebaasile, mida juhtis rannakaitse kindralleitnant Sergei Kabanov.


Osmussaare vallutamise katse ja kaitsjate dessant mandrile


Kui Saksa väed septembri alguses Mandri-Eesti läänerannikule jõudsid, kavatseti Osmussaar käigult vallutada. Seda pidi tegema eestlaste Erna salk ülemleitnant Kurt Reinhardti juhtimisel. Kasutati ilmselt korvetikapten Cellariusele allutatud kohalikke mootorkalapaate. Sarnaselt Beneschi eriüksuse rünnakule Kübassaare patarei vastu 14. septembril (vt peatükk Suure väina dessant ja Muhu vallutamine) nurjus seegi ettevõtmine. Kaotused ei olnud väga suured, samasugust põhjalikku järeluurimist, nagu tehti Beneschi operatsiooni nurjumise põhjuste väljaselgitamisel, ei näi tehtud olevat. Asi võis olla selleski, et Erna salga eesti vabatahtlike saatus sakslastele nii palju korda ei läinud kui hästi väljaõpetatud Abwehri eriüksuslaste oma.

Arvatavasti lähtuti Haapsalust. Operatsioon oli hulljulge, sest Osmussaar oli tugevasti mehitatud ja relvastatud, kuigi suurtükipatareide, kuulipildujapositsioonide ja tõkete ehitamine oli veel pooleli. 4. septembri hilisõhtul kanti XXXXII armeekorpuse sõjapäevikusse ülemleitnant Kurt Reinhardti teade: Osmussaarele teel olnud maabumiskomandot tulistati kolmest suurtükist šrapnellidega ja ettevõtmine nurjus. Hiljem teatas 217. jalaväediviisi 1. kindralstaabiohvitser XXXXII armeekorpusele, et Erna salga paadid jõudsid ainult Luksi jooneni (Riguldist lõuna pool), kui neid kell kuus hommikul tulistasid Osmussaarelt 7,5 cm suurtükid; kell kuus õhtul jälle 7,5 cm ja 15 cm ning kell seitse Vormsilt 7,5 cm suurtükid. Näib, et paadid jõudsid Hara lahte Riguldi juures või siis sealt veidi põhja poole, kui Osmussaare suurtükiväereke nad avastas. Vormsi 76 mm õhutõrjekahurite (Saksa 7,5 cm) jaoks olid paadid laskeulatuse piiril ja Osmussaare õhutõrjekahurite laskeulatusest väljas. Arvatavasti tabas paate Osmussaare 130 mm rannakaitsesuurtükkide tuli. Kaotused pole teada: 217. jalaväediviis kaotas 4. septembril kaks meest haavatuna ja ühe teadmata kadununa ning 5.–7. septembril kaotusi ei olnud. Kuid eesti vabatahtlikud Saksa üldises kaotuste arvestuses alati ei sisaldunud.

Fjodor Mitrofanov kajastas maabumiskatset oma mälestustes. Tema väidab selle toimunuks 6. septembril ja kirjutab, et Saksa suurtükiväe ettevalmistustule järel tuli Põõsaspealt 12 dessantkaatrit ja Riguldi poolt üheksa. (Põõsaspealt lähtunud paatidest Saksa sõjapäevikud ei kirjuta.) Osmussaare patareide „kanonaadi kõmin lõi hingekella fašistlikule dessandile. Enamik elavjõuga mehitatud kaatreid lendas pilbasteks pärast esimesi suurtükikogupauke.“ Nõukogude sõjamälestuskirjandusele omaselt värviga ei koonerdata. Samuti kirjutab Mitrofanov 5. septembril mandrile tehtud dessandist (Saksa sõjapäevikute järgi oli see 9. septembril). Ühele kaatrile ja 45 mm kahuritega relvastatud transpordilaevale paigutati 50 dessantväelast ülesandega hävitada Põõsaspea neemel kolm kuunarit, mille ehitamine oli Põõsaspea sadamas pooleli, samuti lasta õhku sidesõlm ja vaatlustorn Osmussaare vastas metsas, kust kogu saar oli binokliga hästi vaadeldav. Maabumine õnnestus, kuid sel ajal, kui punaväelased lasid õhku sidesõlme ja vaatlustorni, olid sakslased vallutanud Põõsaspea sadama. Dessant pidi kaatrile naasma mererannast ja et transpordilaeval peeti neid algul sakslasteks, sattusid mehed kahe tule vahele. Kaotuste suurust Mitrofanov ei nimeta – ta kirjeldab kahe laevastiklase kangelassurma ja ühe vanema (staršina) mahajäämist, kes siiski lõpuks eluga pääses –, kuid näib, et enamik mehi jõudis Osmussaarele tagasi.
Põõsaspea rand 1934. aastal. Gustav Vilbaste foto. Rahvusarhiiv, EFA.554.0.183111
XXXXII armeekorpuse ja 217. jalaväediviisi sõjapäevikute järgi teatas Põõsaspea rannakaitsepatarei vaenlasest 9. septembril. „Maabus umbes 60 punaarmeelast, kes oletatavasti tulid Osmussaarelt, ja ründasid Põõsaspea suurtükipatareid.“ 217. jalaväediviisi kiirreageerimisjõud (jalgrattaüksus ja motoriseeritud üksused) lõid rünnaku tagasi. Saksa mereväe teatel oli rannakaitsepatarei mõnda aega võitlusvõimetu.


Saksa väejuhatuste arutelud Osmussaare vallutamise üle


18. oktoobril, Hiiumaa lahingute ajal, kirjutas 61. jalaväediviisi 1. kindralstaabiohvitser major Clauß 18. armee peakorterile, et luureandmetel on saarel 1500–2000 punaväelast, neli 18 cm suurtükki soomustornides, kolm 13 cm suurtükki ja mitu 7,6 cm õhutõrjepatareid. Saare vallutamiseks eeldati vaja minevat tugevdatud jalaväepataljoni ja pioneeripataljoni, 777. pioneeri-maabumiskompaniid, 130 ründepaati, 18 Siebelfähre-parvlaeva (seal hulgas kolm suurtükkidega lahinguparvlaeva), üht raskesuurtükiväedivisjoni tuletoetuseks mandrilt ning ründelennukeid ja hävitajaid. Dessandi lähtekohaks plaaniti Haapsalu, sest mujal oli meremiinioht liiga suur. Voosi kurk Vormsi ja mandri vahel tuli läbida õhtuhämaruses ja maabumine Osmussaare edelaranniku keskel oli kavas hommikul kell kuus ühe lainena.
Maabumisettevalmistused said alata kõige varem kolm päeva pärast lahingute lõppu Hiiumaal, sest varem poleks jõutud ujuvvahendeid koondada. Operatsiooni ettevalmistamise ajal ei saanud 61. jalaväediviisi mandrile vedada. Kuid diviisi oodati pingeliselt Leningradi all. Selles olukorras tegi major Clauß diviisi staabi nimel ettepaneku sundida Osmussaar alistuma suurtükitulega mandrilt, milleks pidanuks kasutama kõiki diviisi käsutusse antud väegrupi raskesuurtükiväeüksusi ja diviisi enda suurtükiväge. Pärast kahepäevast suurtükituld pidid ründelennukid saart raskemate pommidega pommitama ja siis heitma alla lendlehed üleskutsega alistuda.

Diviisi ja diviisile allutatud üksuste äraveoks Hiiumaalt – ja seda normaalse ilma ja veeseisu korral – arvestati kuluvat 15–16 päeva.

20. oktoobril koostas mereväe läviohvitser väegrupi Nord ülemjuhatuse juures mereväekapten Konrad Weygold märgukirja Osmussaare vallutamise kohta (Vortragsnotiz). Saare vallutamise vastu 61. jalaväediviisi üksustega rääkis asjaolu, et diviisi vajati Leningradi all ja Osmussaare operatsioon oleks diviisi Leningradi rindele saatmise mitu nädalat edasi lükanud. Eeldati, et Osmussaare garnison jääb varustamise katkemise tõttu varem või hiljem nälga, mis lihtsustaks saare vallutamist.

Saare kiire vallutamise vajadus tulenes asjaolust, et Osmussaare patareid kontrollisid mereteed Tallinna. Vallutamine polnud hädavajalik meresõja seisukohalt, küll aga transpordivajaduste rahuldamiseks, eriti mis puudutas väegrupi Nord ja 1. õhulaevastiku varustamist. Tallinna mereühenduse avamine aidanuks ka Eesti majandust kiiremini käima saada. Seadmed põllumajanduse ja tööstuse jaoks jõudnuksid meritsi pärale lihtsamini kui ülekoormatud raudteel. Pealegi võimaldanuks meretransport leevendada raudtee ülekoormust. Toodangu ülejääke Saksamaale vedada oli meritsi samuti kasulikum; ka rahu ajal oli Eesti väljavedu toimunud Tallinna sadama kaudu. Majanduse käimasaamine oli hädavajalik väegrupi Nord varustamiseks ja Eesti lõimimiseks Suur-Saksa majandusse.
Saare mahasurumise võimalikkusse suurtükiväe ja õhuväega suhtus Weygold skeptiliselt ja toetas dessanti. 18. armee peakorter oli seisukohal, et see nõuab vähemalt kahte pataljoni. Weygoldi märgukirja alusel otsustas väegrupi Nord ülemjuhataja dessandi kasuks.

Väegrupi peakorteris kõheldi esialgu 61. jalaväediviisi äraviimise pärast saartelt. Võimalikku rünnakut Hanko poolsaarelt Hiiumaale või Saaremaale peeti ebatõenäoliseks, kuid mitte võimatuks. Aga juba 23. oktoobril otsustati 61. jalaväediviis võimalikult kiiresti Leningradi rindele transportida. 27. oktoobril kinnitas väegrupi Nord ülemjuhataja veel kord oma nõusolekut Osmussaare vallutamisega; 29. oktoobril teatas 18. armee, et üks 61. jalaväediviisi rügement (ilmselt 162.) jääb Hiiu- ja Saaremaale kuni 5. novembrini.

Saksa mereväe jaoks oli tegu operatsiooniga mitme mereväe väejuhatuse vastutusala piiril. Mereväejuhataja (Marinebefehlshaber) „C“ kontradmiral Franz Claasseni vastutusala algas Saksa-Leedu piirist ja ulatus Haapsalu-Hiiumaa põhjatipu jooneni, kaasa arvatud Lääne-Eesti saared. Sellest joonest kuni rindejooneni oli mereväejuhataja „D“, viitseadmiral Theodor Burchardi vastutusala. Osa Soome lahel ja Lääne-Eesti saarte piirkonnas kasutatud kohapeal teenistusse võetud veesõidukitest allus viitseadmiral Burchardile, kaasa arvatud Abwehri Helsingi osakonna juhile korvetikapten Alexander Cellariusele allutatud mootorkalapaadid.

(Mereväejuhataja „C“ liideti 6. novembril mereväejuhataja „D“-ga ja nimetati ümber Ostlandi mereväejuhatajaks – Marinebefehlshaber Ostland, kelleks sai kontradmiral Burchardi.)

Mereväejuhatajad allusid mereväe ülemjuhatusele Läänemerel (vastas armee ülemjuhatusele maaväes) ja see omakorda mereväegrupi ülemjuhatusele Nord. Merel tegutsesid miinitraalerite ja väikeste miinitraalerite (Räumboote) flotillid. Mereväejuhataja „C“ alluvuses tegutses endiselt Erprobungsverband Ostsee transpordilaevastik. Pioneeri-maabumisalused ja ründepaadid olid aga maaväe üksused.

22. oktoobril esitas oma kaalutlused mereväeülema „C“ staabiülem. Talle teadaolevalt oli 18. armee operatsiooniks eraldanud ühe jalaväerügemendi, kolm motoriseeritud rannakaitsesuurtükidivisjoni, ühe haubitsadivisjoni ja 660. pioneeripataljoni. Selleks oli 61. jalaväediviis oma alluvuse taotlenud mereväejuhatajale „C“ allutatud motoriseeritud rannakaitsepatareisid nr. 509, 512, 2./914 ja 3./914, mis olid saanud juba käsu end ärasõiduks valmis seada. Operatsiooni pidi juhtima 61. jalaväediviisi staap. Enne dessanti tuli 61. jalaväediviis Hiiumaalt ja Saaremaalt Mandri-Eestisse vedada. Niisiis ei saanud rünnak toimuda varem kui kolme nädala pärast. Erprobungsverband Ostsee ülema teatel poleks tema ujuvvahendid pärast 61. jalaväediviisi mandrilevedu enam tehnilises mõttes lahinguvõimelised, mistõttu dessant Osmussaarele tuli ette näha ründepaatide ja pioneeri-maabumisalustega. Siiski oli mereväejuhataja „D“ nõus, et kaasatakse korvetikapten Cellariuse 40–60 mootorkalapaati, kuid tagasivedu Osmussaare vallutamise järel pidi jääma Erprobungsverband Ostsee aluste hooleks. 61. jalaväediviis soovis tungivalt, et merevägi teeks dessandi ajal pettemanöövreid, kuid ristlejad olid Lääne-Eesti saarte lähistelt ära viidud ja miinitraalerite rakendamine oli mineeritud mere ja vaenlase suurtükiväe ülekaalu tõttu vaevalt võimalik.

Lisatud oli korvetikapten Cellariuse eriüksuse (Sondergruppe) kiri mereväejuhataja „D“-le samast päevast. 20. oktoobril oli mereväejuhataja „C“ taotlenud 80 mootorkalapaati. Cellarius käskis kõik sõidukorras mootorpaadid ida pool Tallinna, mida kalapüügiks ei kasutata, kohe Tallinna tuua. Kalapüügil olevate paatide omanikke kohustati 24 tunni jooksul pärast käsu saamist Tallinna jõudma. Meeskonnad kutsuti kokku ja saadeti kuni väljakutseni puhkusele. Sedasama tehti ka lääne pool Tallinna. Paadid kavatseti koondada Paldiskisse, ülejäänud jäid esialgu Haapsallu ja Pärnusse. Tehti kindlaks kogu kütusevajadus paatide ülesõiduks Pärnust, Haapsalust ja Loksalt vastavalt Tallinna või Paldiskisse. Kui operatsiooni aeg on umbkaudu kindlaks määratud, tuli kõik paadid Paldiskisse koondada. Hoolitseti meeskondade (umbes 200 meest) majutuse ja toitlustuse eest. Paadimeeskondadele nähti Paldiskis ette vähemalt kaks päeva õppust. Iga paat oli võimeline pardale võtma 8–10 meest.

Lähtekohaks plaaniti Põõsaspea neem, sest sealt oli Osmussaare edelaranna keskpunkti viis meremiili ja paadid said seal olla ka päeval, nii et neid Osmussaarelt näha polnud. Meeskonnad sai majutada Põõsaspea ümbruse taludesse ja Põõsaspeale läks hea tee, mis sobis üksuste kohaleveoks. Üksuste paatidesse paigutamiseks tuli pioneeridel ehitada umbes 10–15 m pikkune sadamasild kuni 1,5 m sügavuseni. Kuna Osmussaarelt sai Põõsaspead tulistada, tuli paadid Paldiskist sinna tuua alles operatsiooni eelõhtul. Maabumisoperatsiooni eeskujuks oli Cellariuse üksuse (s.o Erna salga) maabumine Muhus 1941. a. septembris.
Vajaminevate vahendite loetelu ei olnud väga pikk: 200 päästevesti, kuus väikest paadikompassi ja petrooleumilaternat, 80 taskulampi, 300 m 7 cm jämedust köit, 8–10 10–15 kg raskust ankrut, 10 valgustusraketti, 200 esmaabipakki ja teraskiivrit, 10 ründepaati ja 10 keskmist kummipaati, mõned suuremad kummipaadid tankitõrjekahuri jaoks ning 12 merekaarti Pärnust Paldiskini.


Operatsiooniplaan „Isegrim“


26. oktoobril andis 61. jalaväediviisi ülem diviisikäsu operatsioonipaaniga „Isegrim“.
Ta sõnastas operatsiooni põhjenduseks: „Vaenlane tõkestab Osmussaarelt piki Eesti rannikut kulgevat veeteed, mis on vajalik looderinde tegevuse toetamiseks. Mulle on ülesandeks tehtud oma diviisi osadega ning koostöös Kriegsmarine ja Luftwaffega vaenlane Osmussaarel hävitada.“ Järgnes Osmussaare kirjeldus: 5 km pikk ja 1–1,5 km lai, kivine pinnas, saare loodeosas paekaljud, läänekaldal 10 m kõrgune pankrannik. Kaguosas arvukad järvekesed, mis vihmaga üle ujutatakse. Elanikud olid alates 1941. a juulist mandrile viidud. Saare sõjalised objektid olid umbes 100 m pikkune ja 6 m laiune puidust sadamasild külast edelas. Teine sadamasild oli saare lõunatipust läände jäävas lahes, samuti puidust, 200 m pikkune ja 6 m laiune. Tuletorn saare loodetipus oli muudetud komandopunktiks, maa poolt kaitsesid seda kolm muldonni-punkrit. Raadiojaam oli umbes 100 m tuletornist edelas. Ohvitserid olid majutatud Osmussaare külla, laatsarett oli koolimajas. 600 m koolimajast põhja pool mõlemal pool teed olid rannakaitsepatareid: teest paremal 18 cm patarei à kahe suurtükiga kahes soomustornis. Teest vasakul 13 cm patarei, arvatavasti neli (tegelikult kolm) kahurit soomuskupli all (tegelikult ainult soomuskilbiga). Patareid pöörasid 360 kraadi. Kirik külast lõunas oli ümber ehitatud laskemoonalaoks ja töökojaks. Kirikust lõunas teeristil oli elektrijaam. Kasarmutes lõunatipu muulist loodes paiknes ehituspataljoni staap. Puitalused raskekuulipildujate jaoks olid paigutatud üle kogu saare. Traattõkked saare lõunarannas olid valmis ainult põhjapoolses servas. Arvatavasti oli kohati mineeritud ka rannariba.

Osmussaare kirik ja kalmistu 1934. aastal. Gustav Vilbaste foto. Rahvusarhiiv, EFA.554.0.183114
Saart mehitas umbes 2000 meest, neist 1200 inseneripataljonide nr. 36 ja 52 üksustes. 18 cm rannakaitsepatareis oli 350, 13 cm patareis 180, nelja 7,5 cm (tegelikult 76 mm) välikahuri meeskondades 60 ja 4–6 raske (s.o 76 mm) õhutõrjekahuri meeskondades 115 meest, lisaks 50 tankitõrjekahurite meeskondades. Osa olid trahviüksuste mehed. Saarel oli kuus sõiduautot ja 40 veoautot.

Dessandi jalaväeks plaaniti 162. jalaväerügement, mida rünnakul pidi toetama diviisi 161. pioneeripataljon. Raskesuurtükiväest oli kavas kaasata 511., 436. ja 536.  raskesuurtükidivisjon, 24. vaatlusdivisjoni 2. (helimõõdu) patarei, 509. ja 2./914. maaväe rannakaitsepatarei ning 111. õhutõrjerügemendi 3. ja 5. patarei. Suurtükiväe tegevust juhtis 609. suurtükiväerügemendistaap (z.b.V.). Pioneeriüksustest allusid 680. pioneerirügemendi ülemale 660. pioneeripataljon, 100. ehituspataljon, 683. sillaehituspataljoni 4. kompanii, 777. pioneeri-maabumiskompanii, 904., 905. ja 906. ründepaadikompanii ning ettevalmistustel ka 161. pioneeripataljon (mis hiljem pidi toetama dessanti). Diviisistaabi otsealluvuses olid 161. tankitõrjedivisjoni 3. patarei, 161. sidepataljon ja õhurekke lennueskadrill 4. (H) 21. Operatsiooni toetas mereväejuhataja „C“ koos Erprobungsverband Ostsee ja Cellariuse erigrupi ujuvvahenditega. Kriegsmarine laevade toetus julgestuseks oli veel lahtine. Samuti oodati 1. õhulaevastiku lennukeid.

Operatsioon kavandati kolmejärgulisena. Esimeses järgus pidi vaenlast kurnatama suurtükitule, lennukipommide ja lendlehtede ning rünnakuähvardusega ja ta maha surutama. Teises järgus oli kavas dessandipäeval maabuda enne koitu kahe lahingugrupina, üks saare kirde- ja teine edelarannal. Kolmandas järgus pidid lahingugrupid edasi tungima, ühinema põhja pool kirikut ja kuni tuletornini läbi murdma, samal ajal lõunasuunda tõkestades. Saare kaguosa puhastamine oli plaanis viimasena.

Kirderannal pidi plaani järgi maabuma üks tugevdatud pataljon, mis lähtunuks Keibu lahest 100 ründepaadil ja 50 Cellariuse erigrupi mootorkalapaadil, ning pidi maabuma avatud rannal umbes kilomeetri jagu põhja pool kirikut. Lahingugrupp pidi ründama lõuna poolt väikest järve, mööduma külast ja ühinema edela lahingugrupiga. Viimasesse kuulus ülejäänud rügement. Grupp pidi koonduma merelahes lõuna pool Rooslepatning sõitma Osmussaarele Siebelfähre-parvlaevadel, pioneeri-maabumisalustel ja ülejäänud mootorkalapaatidel, randudes saare edelarannal sadamasillast loodes. Esmalt tulI vallutada sadam ja sadamsild, et seal saaksid silduda pioneeri-maabumisalused. Seejärel tuli moodustada sillapea ja jõulise löögiga itta tungida, et ühineda kirde lahingugrupiga. Viimase rünnakuga põhja suunas pidi vallutatama mõlemad rannakaitsepatareid tuletornist kagus. 660. pioneeripataljon pidi olema samuti valmis saarele sõitma, kui olukord seda nõuab.

Enne dessanti pidi suurtükiväe ettevalmistustulega alustama 511. raskesuurtükidivisjon, mis oli juba operatsioonipiirkonda jõudnud. Seda toetanuksid vastavalt saabumisele ülejäänud maaväe suurtüki- ja rannakaitsepatareid. Suurtükiväe ülesanne oli maha suruda vastase patareid, purustada tema asupaigad ja laod ning nõrgestada ebakorrapäraste tulelöökidega eriti öösel vastase võitlusvaimu. Umbes viis päeva enne dessanti tuli anda iga päev kella poole viiest seitsmeni hommikul tulelöök, et vaenlast eksitada ja teda ühtlasi suurtükitulega harjutada, et ta ei oskaks oodata tegelikku rünnakut. 15 minutit enne dessandi maabumist tuli anda tulelöök maabumispaikadesse ja rannakaitsepatareide pihta. Edasi pidi eelvaatlejate juhtnööride järgi pealetungi toetama maaväe suurtükivägi.

680. pioneerirügemendiülemale alluvad üksused vastutasid koostöös mereväejuhatajaga „C“ ujuvvahendite kohaleveo ja ettevalmistamise ning merepääste eest. Koos 162. jalaväerügemendiga tuli teha veesõidukitesse asumise õppus. Pioneerid pidid lahingugrupid alustele paigutama ja kohale vedama, pealetungitrassid kindlaks määrama ja tähistama ning 660. pioneeripataljoni üleveoks ette valmistama.

Mereväejuhatajal „C“ paluti tagada mõlema lahingugrupi üleveo mereväeline juhtimine, taotleda mereväe vastavatelt väejuhatustelt pettemanöövrite korraldamist vaenlase jõudude sidumiseks ja alustada miinitõrjet Osmussaare loodekalda vetes, et juhtida vaenlase tähelepanu sellele suunale.

Õhutõrjeks allutati 111. õhutõrjerügemendi 3. ja 5. patarei 609. suurtükiväerügemendistaabile (z.b.V.), et kaitsta ja julgestada maabumist.

61. jalaväediviisi staap paigutati 27. oktoobril Haapsallu.


Täpsustatud luureandmed


28. oktoobril edastas mereväeluure sihtüksus (Marine-Abwehr-Einsatz-Gruppe) mereväejuhataja „C“ juures ülevaate Osmussaarest. Allikaks oli Grigori Šitskov (Štšitskov), kes oli 13. septembrini Osmussaare garnisoni majandusülem, siis vangi langenud ja sõjavangina Kuressaares. Teavet jagasid ka eelpoolnimetatud major Aleksandr Halapsin ja kapten Aleksandr Markin.

1940. a. sügisel oli lõppenud ühe sadama ehitus. Sadamasilla tipus oli vesi 12–14 jalga sügav, muuli pikkus oli 80 m ja laius 4–6 m. 1. septembril 1941 purustati sadamasild osaliselt, mineeriti ja ümbritseti okastraadiga. Sellest 500 m põhja pool oli punane maja, kus oli raadiojaam. Majast 200 m kirdes oli 180 mm patarei. Meeskond oli patarei juures betoonvarjendeis. Saarel oli oma elektrijaam, peale selle sai patarei voolu ka suurest elektrijaamast (500 m sadamasillast kirdes). 1941. a. augustis tegi patarei proovilaskmise Haapsalu suunas ja 13. septembril 1941 tulistas Vormsit. Mürsuvaru umbes 500 lasku. Tuletorni juurde viiva tee ristmiku lähedal, umbes 600 m kaugusel ja 40 m teest vasakul, oli kolme suurtükiga 130 mm patarei. 13. septembril oli neil vähe mürske. Kuues kohas olid maasse kaevatud raskekuulipildujapesad.

13. septembril ei olnud saare rand veel mineeritud. Miine oli umbes 100. Rannas olid meres traattõkked. 13. septembril oli saarel 165 mobiliseeritud ehitustöölist ja 80 meest 46. ehituspataljonist, mille 1000–1200 meest olid 28. augustil Hankosse veetud. Nad võtsid kaasa kolm tankitõrjekahurit ja 10 raskekuulipildujat. Veel oli saarel 18 mobiliseeritud ehitusinseneri ja 422 mereväelast, kokku 685 meest.  Saar on mandriga ühendatud kaabliga. Kus kaabel mandril maa peale tuli, seda pidi teadma leitnant Kalinin, kes oli arvatavasti Osmussaarel. Saarel oli 15 veoautot, neli sõiduautot, kaks mootorratast, 14 jalgratast ja 15 hobust. 13. septembril oli sadamasilla juures üks kutter, 12 kaluripaati, neli purjepaati ja eesti meeskonnaga 100 BRT aurik Alf. Toiduvarusid oli samal päeval 100–120 t jahu, 30 t kruupe, seitse tonni soolakala, kaheksa tonni soolaliha jm, samuti 90 lehma ja 10 siga. 16. septembril tõid kolm purjelaeva talverõivad ja umbes 15 tonni bensiini.

29. oktoobril teatas mereväegrupi Nord ülemjuhataja, et Osmussaare vallutamine ei ole nii vajalik, et seda peaks tegema 1941. a oktoobri lõpus või novembris.


30. oktoober: Mereväejuhataja „C“ arvamus operatsiooniplaani „Isegrim“ kohta


Miinitraalerite ja suurtükikandjate suunamine saare ümbrusse tähendaks miiniolukorra tõttu täisoperatsiooni. Seetõttu pidas miinitraalerite ülem saare tulistamist miinitraaleritelt nii distantsi kui ka vähese mõju tõttu tarbetuks. Vahemaa juures üle 1000–1200 m jäätusid ründepaatide mootorite karburaatorid (Vergaser) alates kolmest soojakraadist ja see juhtus igal juhul. Suurtükitule tõttu saarelt ei saanud paate mereväe parvlaevadel kohale vedada isegi suitsukatte varjul. Miinitraalerite ülem ei tahtnud enda peale võtta kala- ja ründepaatide juhtimist Keibu lahest, sest ka selleks oli miiniohu tõttu vajalik täisoperatsioon.

61. jalaväediviis plaanis ujuvvahendite olemasolul mereületuse ilma mereväeta umbes 80 Cellariuse mootorkalapaadil, kaheksal pioneeri-maabumisaluse ja 150 ründepaadil järgmiselt:
a) 50 kaluripaati 100 vaheldumisi sleppi võetud ründepaadiga, 500 meest Keibu lahest, kohalejõudmine 5–8 tundi, Navigatsioonijuht Cellarius;
b) 25 kaluripaati ja kaheksa pioneeri-maabumisalust 50 sleppi võetud ründepaadi ja umbes 300 mehega merelahest Rooslepast lõunas. Navigatsiooni juhivad kaks väikest miinitraalerit. Kohalesõit umbes viis tundi. Maabumine pimedas arvestamata veealuseid traattõkkeid, mille vastu pole vahendeid.
Pärast maabumist plaaniti pidada jalaväelahing ilma mereväe toetuseta. Mereväe arvates oli mõistlikum lähtuda lahtedest kummalgi pool Põõsaspea neeme ainult kaluripaatidel ja ründepaatidel, sest Põõsaspea on poole lähemal ja meresõidu seisukohalt lihtsam, ning loobuda pioneeri-maabumisalustest, mis oleksid heaks märklauaks saare suurtükkidele.
Saare patareide mahasurumiseks vajati umbes 60 15 cm maaväesuurtükki, 21 cm mörseripatareid ja tugevat lennuväge ning see olnuks võimalik ainult vaikse ja sooja ilmaga. Isegi kui viimane eeldus olnuks täidetud, polnuks saare vallutamine dessandiga enam vajalik. Jääolud ei lubanud saart vallutada ka üle jää, seist väinas on tugev hoovus ja jääpangad.


Alistumisettepanek


Novembri alguses saatsid sakslased Osmussaarele palamentäärid ettepanekuga alistuda. Üks neist oli nähtavasti major Halapsin, kes oli Hiiumaal sakslaste poole üle läinud. Saksa- ja venekeelne üleskutse tekst, mis saarele viidi, on säilinud, alla on kirjutanud Saksa maaväe juhatus Eestis. Osmussaare kaitsjad ei võtnud ettepanekut vastu. Fjodor Mitrofanov kirjutab samuti allaandmisettepanekust, kuid omistab selle kindraladmiral Rolf Carlsile ja nimetab teda Saksa väegrupi juhatajaks Eestis. Tegelikkuses oli Carls mereväegrupi Nord ülemjuhataja.

14. novembril, kirjutab Mitrofanov, lähenesid saarele 18 kaatrit. „Meile olid need erikonstruktsiooniga kaatrid juba tuttavad,“ kirjutab ta, „ja me eeldasime, et 18 kaatrit, see on ligikaudu 1000 kergerelvadega sõdurit.“ Tema teatel jagunesid kaatrid 60–65 kaabeltau (s.o 11–12 km) kaugusel kolme rühma ja hakkasid kalda poole kihutama, kuid rannakaitsepatareide ja õhutõrjepatarei täpne tuli hävitas dessandi. Saksa mereväe allikate järgi olid need baaslaeva MRS 11 (endine Osnabrück, vt peatükk Saaremaa vallutamine ja lahingud Sõrve poolsaarel) väikesed miinitraalimiskaatrid (nn pinassid), mis Osmussaare lähedal miine otsisid. Üks neist sai täistabamuse ja uppus, viis said vigastada. Pole teada, kui palju oli neid parajasti Osnabrücki pardal ja kui palju neist vette lasti; kuid isegi kui neid olnuks 18, ei suutnuks nad tuhandet meest pardale võtta.


2. detsember: väegrupi Nord peakorteri telegramm Ostlandi mereväejuhatajale


Osmussaart tulistavad maaväe rannakaitsepatareid nr. 509 (15 cm) ja nr. 2./914 (10 cm). Kaheksa päevaga on võimalik juurde tuua pool maaväe rannakaitsepatareist (10 cm) nr. 1./129. Ostlandi mereväejuhataja pidas neid patareisid Osmussaare mahasurumiseks piisavaks. Väegrupp Nord peaks komanderima ühe vilunud suurtükiväe vanemohvitseri ja ühe suurtükiväerekke lennuki sisselaskmise korraldamiseks. Osmussaare vallutamine pole lähemal ajal võimalik, sest meri jäätub ja sel aastaajal üle mere ei pääse. Väegrupp Nord andis ründepaadikomandod ja Siebelfähre-parvlaevad ära. Väegrupil pole vabu jõude saare ründamiseks ja merevägi ei saa toetada. Püsiv jääkate Osmussaare ja mandri vahel tekib ainult külmal talvel kaheks kuni neljaks nädalaks jaanuaris-veebruaris. Jääb üle ainult oodata, et venelased ise Osmussaare maha jätavad, kui evakueerivad Hanko mereväebaasi. Veebruaris üksusi üle jää ründamiseks loota ei ole.

Väegrupp jõudis seisukohale, et kaotusterohkel rünnakul Osmussaare vastu olukorras, kus saar varem või hiljem niikuinii maha jäetakse, ei ole ilmselt mõtet .


Punaväelaste evakueerimine Osmussaarelt


Hanko mereväebaasi miinitraaler Laine (mis oli endine Eesti mereväe vahilaev, mille Balti laevastik 1940. aasta augustis üle võttis) vedas öödel vastu 23., 25. ja 29. novembrit Hankosse kokku 441 meest. Ööl vastu 2. detsembrit võttis ta pardale veel 543 meest ja viis nad otse Suursaarele. 17 õhkimiskomandode liiget viidi veidi hiljem torpeedokaatritel Suursaarele.


5. detsember: Saksa merejalaväelased maabuvad Osmussaarel


4. detsembril teatas Ostlandi mereväejuhataja, et saare tulistamise järel heisati seal kaks valget lippu, kuid ebasoodsate ilmaolude tõttu pidid välja sõitnud paadid tagasi pöörduma. Lõpuks heisati Saksa sõjalipp Osmussaarel 5. detsembril. Operatsiooni juhtis Tallinna mereväekomandant (Kommandant der Seeverteidigung Reval) mereväekapten Heinrich Jörss, kes seadis oma välikomandopunkti sisse Põõsaspeal ja kellele allutati mereväe löögipataljoni von Diest (Marine-Stoßtrupp-Abteilung) 2. kompanii.
Mereväe löögipataljon kandis oma esimese ülema korvetikapten Gerhard von Diesti nime, kes langes 24. juunil 1941 Lätis. 1941. a. juulis kaitses üksus Virtsu paigutatud suurtükipatareid, kuid sunniti vastase ülekaalu tõttu taganema. 1941. a. detsembris reorganiseeriti pataljon 531. mereväe suurtükidivisjoniks, mis võitles Leningradi rindel. 1944. aasta suvel sõdisid merejalaväelased Narva rindel ja Kuramaal ning novembris Sõrve poolsaarel.
17. detsembril allkirjastatud aruandes kirjutas Osmussaare hõivamist juhtinud mereväe suurtükiväeleitnant Abitz mereväe löögipataljoni von Diest 2. kompaniist, et vastavalt käsule 5. detsembril Osmussaarel maabuda sõitis ta oma üksusega – kaks 12-mehelist jagu, üks kahe kuulipildujaga raskekuulipildujajagu ja kaks sideüksust – hommikul kell 6.15–9.15 Paldiskist Põõsaspeale. Seejärel sõideti ühe laskurjao ja sideüksusega kolmel mootorkaluripaadil Osmussaarele. Tunginud läbi palktõkke saare lõunaosas jõuti 10.30 randumissilla maapoolsesse otsa. Maabumissild ja kai olid tugevasti mineeritud. Maaväe pioneerid võtsid hiljem välja 270 puute- ja elektrimiini. Osa miine olid nähtaval. Puutemiinide peas oli umbes 2 cm pikkune spiraaltraat, mis maa seest välja ulatus. Elektrimiinid – 30 cm pikkused ja 8 cm jämedused raudtorud, mis olid lõhkeainega täidetud – olid maabumissillale puistatud.

Seejärel otsiti saar otsiti põhjast lõunasse hoolega läbi. Kõik majad peale kolme (pagaritöökoda ja kaks ladu-töökoda) olid hävitatud. Kõik patareid olid õhku lastud või kasutuskõlbmatuks muudetud. Edelas ja kagus oli kummaski üks 7,6 cm õhutõrjepatarei. Läänes, küla kõrgusel, oli 18 cm rannakaitsepatarei kaksiklafettidel, kirdes oli üks 13 cm patarei. Külast läänes suur staabipunker raadiojaama ja mõõteseadmetega, kõik purustatud. Ka tuletorn oli täiesti purustatud. Ümber saare oli metallpostidel traataed, millesse oli võimalik elektrivool sisse lasta. Traataedade vahel ja ees olid miiniväljad 80 kg ja 50 kg miinidega, samuti miinideks kohandatud 18 cm ja 7,6 cm mürsud ning puute- ja elektrimiinid. Vangide sõnul oli maha pandud 3000 miini, maaväe pioneerid võtsid üles 672.
Saarel tegutses 9. või 10. detsembrini väegrupi Nord tagalapiirkonna juhatajale alluva 207. pioneeripataljoni üks pioneerirühm, kellele Ostlandi mereväejuhataja 10. detsembril selle eest tänu avaldas.
Osmussaare tuletorn küla poolt vaadatuna. 9. juuni 1940. Ferdinand Linnuse foto. Eesti Rahva Muuseum, ERM Fk 907:210
Sõjasaagiks saadi 50 vaati soolatud looma-, sea- ja hobuseliha, 20 kotti jahu, 250 küpsetatud leiba. Kõik sõidukid peale ühe Opeli sõiduauto ja kahe traktori olid purustatud.
Külast lääne pool leiti ühes kruusaaugus bolševike poolt maha lastud eestlaste surnukehad. Sõjakorrespondentide soovil kaevati haud osaliselt lahti.
Nagu kirjutas 1942. a. 6. juuni Eesti Sõna, tuvastati hauast leitud seitsmest surnukehast 1942. a. kevadel kolm meest. Need olid 1941. a. sügisel Osmussaare sadamas Saksa rannakaitsepatareide tules hukkunud kahe Eesti kaubaauriku, Alfi ja Vohi meeskonnaliikmed Voldemar Oit (Alfi kapten), Olev Abner (meeskonnaliige) ja Endel Korel (Vohi 3. mehhaanik). Punaväelased olid nad enne saare mahajätmist maha lasknud. Osa laevade meeskonnaliikmeid viidi Hankosse, mõned mehed suutsid end aga kuni sakslaste saabumiseni saarel varjata. 
Kell 11 heisati Saksa sõjalipp ja kell kaks päeval lõpetati saare kontrolli alla võtmine. Kaotusi ja kokkupuudet vaenlasega polnud.

*         *         *

Sellega oli kogu Eesti territooium Saksa vägede kontrolli all. Juhuse tahtel anti Eesti territoorium (v.a Narva ümbrus, mis oli 18. armee tagala koosseisus) samal päeval tsiviilokupatsioonivalitsuse alla, mida juhtis Eestimaa kindralkomissar Karl-Siegmund Litzmann.


Epiloog: Hanko evakueerimine ja reisilaeva Jossif Stalin hukk


Hanko garnisoni evakueerimine algas 1. novembril. Kümnes konvoi saadeti 29. novembril ära tooma viimaseid 12 000 Hankosse jäänud meest. Konvoi alustas oma teekonda Suursaarelt ja sellesse kuulus turboelektrimootoriga reisilaev Jossif Stalin, hävitajad Stoiki ja Slavnõi, miinitraalerid  Т-205, Т-207, Т-215, Т-211, Т-217 ja Т-218 ning seitse MO-tüüpi kaatrit. Laevastikku juhtis viitseadmiral Valentin Drozd. 30. novembril järgnesid neile aeglasemad laevad: transpordilaevad Maija ja Gajak, vahilaev Virsaitis (endine Läti laevastiku lipulaev), miinitraaler Udarnik, suurtükipaat Volga ja kaks MO-kaatrit kaptenleitnant P. Ševtsovi juhtimisel. Esimene rühm jõudis Hankosse 30. novembril, teine 1. detsembril. 2. detsembri pärastlõunal lahkus kaptenleitnant Ševtsovi aeglasemate laevade rühm Hankost. Öösel sõitis Virsaitis miinile ja läks põhja, hukkus 130 meest. Varahommikul sõitis miinile suurtükipaat Volga, viis meest hukkus, alus suudeti päästa. Laevad jõudsid 4. detsembril Suursaarele.

2. detsembri hilisõhtul väljus Hankost viitseadmiral Drozdi kiiremate laevade rühm: reisilaev Jossif Stalin, kaks hävitajat, kuus miinitraalerit, seitse MO-tüüpi kaatrit, neli torpeedokaatrit ja üks abikaater. Ööl vastu 3. detsembrit kell veerand kaks sõitis Jossif Stalin Saksa miinivälja Corbetha miinile, kaotas juhitavuse ja triivis inertsi mõjul miinivälja sisse, kus sattus veel ühele miinile. Laeval oli palju hukkunuid, kuid veekindlate vaheseinte tõttu laev ei uppunud. Teised laevad üritasid päästa pardalolijaid. Kell pool neli öösel plahvatas laeva all veel üks miin, mis pani plahvatama ka ühes trümmis olnud laskemoona. Sadu mehi sai surma, puhkes paanika. Teised laevad eemaldusid, et mitte miinidele sõita. Siiski jätkati pardalolijate päästmist väikeste kaatritega kuni hommikul kella üheksani. Jossif Stalini pardal olnud rohkem kui 5500-st punaväelasest pääses Suursaarele eri andmetel 1700–1800 meest. Suursaarelt appi saadetud laevu sundis tagasi pöörduma tormine meri ja miiniväljad.
4. detsembril avastasid Jossif Stalini Saksa ja Soome laevad, saatsid laeva juurde pukseri ja kolm pargast ning võtsid ellujäänud mehed laevalt maha.
10. detsembri 1941. a. ajalehe Eesti Sõna teatel olid olid Eesti kalurid enne seda laevalt päästnud 73 eestlast, kes olid olnud augustis Eestist mobiliseeritud ja Hankosse viidud meeste hulgas.
Nõukogude andmetel hukkus Jossif Stalinil või langes vangi üle 3800 mehe (arvestamata meeskonnaliikmeid). Teistel andmetel hukkus laeval ligi 1400 sõjaväelast ilma meeskonnaliikmete ja tsiviilisikuteta, nii et vangi langes üle 2000 inimese. Sõjavangid viidi Paldiskisse.
Pooleldi uppunud reisilaev Jossif Stalin punaväelastega. Detsember 1941. Saksa Liiduarhiiv, Bild 101II-MN-2787-30
Reisilaevad Jossif Stalin ja Vjatšeslav Molotov olid NSV Liidu tellimusel ehitatud Amsterdami laevaehitusettevõttes Nederlandsche Dok en Scheepsbouw Maatschappij (tegutses 1894–1979) Balti merelaevanduse jaoks. Mõlemad lasti vette 1939. aastal ja võeti ekspluatatsiooni 1. mail 1940. Jossif Stalini pikkus oli 136 m ja laius 18,6 m, kiirus 15 sõlme. Meeskonda kuulus 108 inimest ja laeval oli kohti 512 reisijale.
Sõsarlaeval Vjatšeslav Molotov (aastast 1957 Baltika) oli rohkem õnne. 1960. a. reisis Nikita Hruštšov sellel New Yorki ja 1962. aasta Kariibi kriisi ajal vedas Baltika salaja Kuubale 51. raketidiviisi. 1980. a. Moskva olümpiamängude purjeregati ajal oli laev Tallinnas ujuvhotelliks. Baltika kanti maha 1987. aastal.
Autor: Toomas Hiio
Otsi