Metsavennad ja Omakaitse

Metsavennad on avar mõiste, mis katab mehed ja naised, kes end Nõukogude võimu eest lihtsalt metsades varjasid, aga ka sõjaväeliselt organiseeritud relvastatud vastupanu salgad. Mõistet metsavennad – eelmise lause viimasena nimetatud tähenduses – kasutatakse eelkõige Eesti, Läti ja Leedu kontekstis. Rahvusvaheliselt on rohkem levinud mõisted partisanid ja geriljad, sõjandusterminina ka irregulaarvõitlejad, s.o võitlejad, kes ei kuulu ei sõjaväe ega paramilitaarüksuste koosseisu. (Viimatinimetatute sekka võib liigitada Saksa okupatsiooni ajal tegutsenud Omakaitse.) Metsavendlusele sarnanevad liikumised olid ka Poola koduarmee ehk Armia Krajowa ning Ukraina Ülestõusuarmee ehk UPA, kuid mõlemad olid Leedu, Läti ja Eesti metsavendadest palju suuremad ja paremini organiseeritud. Mõiste partisanid – mida kasutati 1941. aastal Eestis ka metsavendade kohta – on hiljem tähistanud ja tähistab veel praegugi peaasjalikult Nõukogude partisane Saksa tagalas.

Esimesed mehed varjusid metsadesse ja üksiktaludesse juba 1940. aasta hilissuvel, kui Nõukogude poliitiline terror hoogu koguma hakkas. Eesti kliima ei soosi aastaringset elu lageda taeva all ja 1940/1941. aasta talvel metsavendlus ei laienenud. Alates 1941. aasta juunist andsid metsadesse varjumisele hoogu mitu Nõukogude võimu aktsiooni. Kõigepealt 14. juuni küüditamine, pärast mida väga paljud inimesed end uue küüditamise kartuses varjama hakkasid. Juuni lõpul, juba pärast sõja algust, viidi Eestist välja 1940. aasta suvel Eesti sõjaväe baasil formeeritud Punaarmee 22. territoriaalkorpus. Hulk eesti sõdureid ja ohvitsere deserteerus ja läks metsa. Korpuse üksiku lennueskadrilli 38 eesti lennuväelase metsa põgenemine pälvis ka Punaarmee kõrgemate väejuhatuste tähelepanu. Metsavendadega liitusid ka Läti-Eesti piiri valvanud eesti piirivalvurid – sellele piirile jäeti 1940. aastal teenistusse endised Eesti piirivalvurid. 1941. aasta juuli alguses algas kutsealuste ja veidi hiljem reservväelaste mobilisatsioon Punaarmeesse. Metsavendadega liitus palju mobilisatsioonist kõrvalehoidjaid. Punaarmee üksuste ja hävituspataljonide „põletatud maa taktika“ sundis metsadesse põgenema talupidajaid koos peredega. Hävituspataljonlaste ja NKVD üksuste kokkupõrked metsavendadega ning esimeste karistus- ja kättemaksuaktsioonid suurendasid samuti metsades varju otsivate meeste ja naise hulka.

Metsavennad ründasid Nõukogude asutusi ja väiksemaid Punaarmee üksusi ning võitlesid hävituspataljonide vastu. Esialgu olid nad halvasti relvastatud, sest 1940. aasta suvel oli enamik kaitseliitlaste ja rahva käes olnud sõjapüsse karmi karistuse ähvardusel kokku korjatud. Rahva käes – kui üksikud peidetud relvad välja arvata – olid enamasti ainult jahi- ja sportrelvad ning püstolid. Pärast sõja algust saadi relvi rünnakutes Nõukogude asutustele, miilitsajaoskondadele, kokkupõrgetes hävituspataljonidega jm. Mõnevõrra saadi relvi ka lähenevatelt Saksa vägedelt ja Soomest.

Metsavendade salku juhtisid endised Kaitseliidu ohvitserid ja allohvitserid. Tegevohvitsere oli mõnevõrra vähem – paljud neist olid arreteeritud, suur osa aga ka Punaarmee 22. territoriaalkorpusesse üle võetud. Metsavendade arvu kohta on esitatud erisuguseid arve, kuid et nimekirju ei koostatud, siis ongi tegu hinnangutega. Ennast varjavate inimeste arvu hinnatakse umbes ühele protsendile rahvastikust, s.o kuni 12 000 inimest. Aktiivseid võitlejaid oli nende hulgas palju vähem. Sama umbmäärane on metsavendade kaotuste suurus, sest piir võitlejana langenu või terroriohvina mõrvatu vahel ei ole üheselt kindel; samuti on eraldi arvestatud Saksa jalaväediviiside alluvuses langenuid, Omakaitses surma saanuid jm. Hinnangud ulatuvad 500st rohkem kui 800ni.

Metsavendlus oli aktiivsem Lõuna-Eestis, kust Punaarmee kiiresti läbi taganes, et Kesk-Eestis uus kaitseliin mehitada. Seal võtsid metsavennad mitmes vallas võimu oma kätte juba mõni päev enne Saksa vägede saabumist: 3. juulil Tali, Saarde, Tihemetsa ja Laiksaare vallas ning Kilingi-Nõmmel, 4. juulil Abja, Orajõe ja Häädemeeste vallas, 5. juulil Mõisakülas ja Tõrvas, 9. juulil Elvas ja Otepääl. 4. juulil toimus Kilingi-Nõmme lähistel suurem lahing major Paul Lillelehe juhitud metsavendade ja hävituspataljonlaste vahel. Mitmel pool, kus Nõukogude asutused hävituspataljonide ja Punaarmee üksuste toetusel korraks naasid, käis võim käest kätte.

Põhja-Eestis ja saartel oli metsavendadel palju raskem, sest seal oli Punaarmee ja Balti laevastiku üksuste kontsentratsioon väga suur ning aktiivselt tegutsesid ka hävituspataljonid.

Tuntumad metsavendade juhid olid kolonel Viktor Koern Pärnumaal, majorid August Vask ja Friedrich Kurg Kagu-Eestis, kapten Karl Talpak Otepää kandis ja hiljem Põhja-Eestis, major Hans Hirvelaan Türil ja Järvamaal ning kolonel Ernst Leithammel Harjumaal. „Erna“ salgast, mis ei olnud otseselt metsavendade üksus, tuleb eraldi juttu.

Pärast Saksa vägede kohalejõudmist nimetati Friedrich Kurg Lõuna-Eesti partisanide üldjuhiks. Pärnus kuulutas Viktor Koern end Pärnu ja Pärnumaa Eesti Vabariigi volinikuks, mida Pärnu Saksa sõjakomandant ei tunnustanud. Koern langes 19. juulil Põhja-Pärnumaal Audru lahingus, Hans Hirvelaan 20. augustil Rapla vabastamisel.

Paralleelselt hakati 1941. aasta augustis kohati juba varem Omakaitseks nimetatud vabatahtlike üksusi regulaarseks abipolitseiformatsiooniks, Eesti Omakaitseks ümber formeerima. Omakaitse maakondlik struktuur kujundati 1940. aasta juulis laiali saadetud Kaitseliidu eeskujul. Igas maakonnas oli üks malev, millele allusid pataljonid, kompaniid ja rühmad. Omakaitse pidi jälitama ja hävitama Nõukogude langevarjureid, kaitsma väiksemaid asulaid, külasid ja talusid oma üksustest maha jäänud punaarmeelaste ja hävituspataljonlaste vastu, valvama raudteid ja maanteid, samuti ladusid ja teisi objekte ning tähtsaid hooneid ja asutusi. Alguses allusid Omakaitse üksused väli- ja asulakomandantidele, kuid 1941. aasta septembri lõpus moodustati Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi Politsei- ja Omakaitse Valitsus, millele Omakaitse halduslikult allutati. Omakaitse üksuste nimekirjas oli 1941. a. setsembris ligi 43 000 meest, kõige rohkem Tartu- ja Virumaal.