Märgituba

Esimesed teenetemärgid sündisid antiikmaailmas. Vana-Kreekas autasustati sõjamehi rinnal kantava pronks-, hõbe- või kuldplaadiga (phalera). Rooma riigis arendati välja juba täpse statuudiga aumärkide süsteem. Rooma kõrgemateks aumärkideks olid mitmesugused peapärjad (corona), madalamateks kaela- ja käevõrud ning rinnaplaadid.

Pärast Rooma riigi hävingut katkes aumärkide traditsioon rohkem kui viieks sajandiks.

Kaasaegse autasude süsteemile panid aluse sõdurmunkade ordud ristisõdade ajal. Vanim neist on 1048. aastal rajatud Johanniitide (Malta) ordu, 1118 asutati Templiordu, 1190 Saksa ordu.

Eesti alistas 1202. aastal asutatud Mõõgavendade ordu. 1237. aastal liideti see Saksa orduga viimase Liivimaa haruna.

14. sajandil hakati asutama ilmalikke rüütliordusid. Vanimaks peetakse Sukapaela ordut, mille 1348. aastal asutas Inglise kuningas Edward III. 1430. aastal asutas Burgundia hertsog Philippe Hea Kuldvillaku ordu. Rootsi kuningas Gustav Vasa asutas 1522. aastal Rootsi Mõõgaordu. Taani kuningas Christian V asutas 1671. aaastal Dannebrogi ordu. Sellega mälestati võitu eestlaste üle lahingus Tallinna all 1219. aastal. Venemaa vanima, Püha Andreas Esmakutsutu ordeni asutas Peeter I 1698. aastal.

Ordude välismärke, mis esialgu õmmeldi orduvendade hõlstile, hakati hiljem valmistama metallist. 17–18. sajandiks kaotas enamik ordusid iseseisvuse või hääbus hoopis. Nende sümbolid võeti riikide poolt üle riiklike teenete eest antavate ordenitena. Kuni 19. sajandini olid ordenid seisuslikud teenetemärgid. Nende saamise eelduseks oli reeglina kuulumine aadliseisusesse.

Suure Prantsuse revolutsiooniga algas Euroopas seisusliku ühiskonna allakäik ja kodanikuühiskonna võidukäik. Esimene kavaleri seisusest sõltumatu teenetemärk oli Auleegioni orden, mille Napoleon asutas 1802. aastal. Auleegioni ordenist sai alguse ka Eesti teenetemärkide puhul rakendatav 5-klassiline süsteem:

I klass (suurrist) – laia lindiga üle õla puusal kantav märk koos rinnatähega

II klass (suurohvitser) lindiga kaelas kantav märk koos rinnatähega

III klass (komandör) lindiga kaelas kantav märk

IV klass (ohvitser) lindiga rinnas kantav märk, lindil rullmärk ehk rosett

V klass (rüütel) lindiga rinnas kantav märk.

Ordenite juurde kuuluvad algselt mitteaadlikele mõeldud risti- ja medaliklassid. 18. ja 19. sajandil võeti kasutusele teeneteristid, millega hinnati isiklikku vaprust. Näiteks asutas Vene keiser Aleksander I 1807. aastal Georgi risti ning Briti kuninganna Victoria 1856. aastal Victoria risti. Juba 17. ja 18. sajandil võeti kasutusele mälestusmedalid, millega tunnustati osavõttu mõnest sõjast, kampaaniast või lahingust.

Eesti teenetemärgid

Vajadus rahvusliku ordeni järele tekkis Eestis koos omariikluse sünniga. Eesti võitles oma iseseisvuse välja Vabadussõjas. Sellepärast oli loomulik, et esimene Eesti orden oli sõjaline teenetemärk – Eesti Vabaduse Rist (VR), mis asutatud Ajutise Valitsuse 3. märtsi 1919. aasta otsusega. VR jaguneb kolmeks liigiks. I liiki annetati sõjaliste teenete, II liiki isikliku vapruse ja III liiki tsiviilteenete eest. Igas liigis oli omakorda kolm järku. Risti kavandas kunstnik Nikolai Triik, kes valis risti tüübiks pikendatud allharuga sulus- ehk karkristi. Vabadusristi südamikul on E-täht, mis sümboliseerib Eestit ning selle ümber on kaitseks kõverdunud soomustatud käsi mõõgaga, mis moodustab V-tähe. III liigi südamikus on vaid E-täht. Aastatel 1919–1925 said 3132 kavaleri kokku 3224 Vabaduse Risti.

23. märtsil 1925 otsustati Vabadusristide annetamine lõpetada. Seejärel puudus Eestil üldse riiklik teenetemärk. 1920. aasta põhiseaduse § 7 sätestas nimelt, et „autähti” võib anda vaid kaitseväelastele sõja ajal.

Tekkinud tühimiku täitsid mitme organisatsiooni asutatud nn. poolavalikud teenetemärgid, mida annetati nii Eesti riigi kodanikele kui ka välismaalastele. Üks neist oli 6. augustil 1920 asutatud Eesti Punase Risti mälestusmärk (EPR). See asutati üheklassilise medalina, kuid muudeti 1926. aastal viieklassiliseks tsiviilordeniks (4 ristiklassi + medal). EPR on Punase Risti sümbol, punane genfi rist, mille keskmes on sini-must-valge lindiga ümbritsetud E-täht. Risti tagaküljel on ladinakeelne deviis INTER ARMA CARITAS (halastus relvade keskel e. sõjas).

17. veebruaril 1928 kinnitas Vabariigi Valitsus Kaitseliidu Kotkaristi statuudi. Uus teenetemärk oli 5-klassiline ning mõeldud riigikaitselise töö vääristamiseks. Kotkarist (KR) on musta emailiga malta rist, mille keskmes on Kaitseliidu vapikotkas. Risti tagaküljel on ladinakeelne deviis PRO PATRIA (Isamaa eest). Otseselt sõjaliste teenete eest (relvaga relvastatud vaenlase vastu) annetatud KR-ile lisati ristatud mõõgad.

Mõlemat teenetemärki annetasid vastavalt Eesti Punane Rist ja Kaitseliit, kuid seda tehti, eriti välisriikide kodanike puhul, ka valitsuse palvel.

7. oktoobril 1936 kehtestatud teenetemärkide seadusega asutati kaks uut riiklikku teenetemärki – Valgetähe (VT) ja Riigivapi (RV) teenetemärk. Need kujundas Paul Luhthein. VT asutati Eesti vabadusvõitluse mälestuseks ja seda anti riigiteenistuse eest. RV asutati Eesti iseseisvuse väljakuulutamise mälestuseks ja see oli Eesti kõrgeim autasu, mida annetati kõigi teenete eest. RV teenetemärgi kett oli (ja on) aga presidendi ametitunnus, mida antakse edasi koos presidendi ametiga. Teenetemärkide seadusega „riigistati” ka Kaitseliidu Kotkarist ja Eesti Punase Risti mälestusmärk. Kõigil ordenitel oli nüüd 5 põhiklassi (VT-l ja RV-l ka 2 eriklassi), ja kolm (RV-l koguni 5) medaliklassi.

Eesti 1937/1938. aasta põhiseaduse järgi sai teenetemärkide annetamisest presidendi eriõigus.

Pärast Eesti Vabariigi taastamist taastati 5. mai 1994 seadusega väheste muudatustega ka vanad teenetemärgid. Uue autasuna lisandus 16. mail 1995 Maarjamaa Rist, mida annetatakse ainult välisriikide kodanikele.

Roman Tavast

Roman Tavast sündis 11. mail 1895 Tallinnas. Aastast 1909. õppis ta kullasepa ametit Erich Tederi ja Julius Losmanni töökodades ning joonistamist Kunsttööstuskooli kursustel. Vabadussõjas võitles ta 1. jalaväepolgus, hiljem teenis kuni 1924. aastani varustusvalitsuses sõjaväeametnikuna.

1923. aastal asutas ta kolme töölisega töökoja, mis 1931. aastal sai nimeks Väärtmetallasjade & Märkide Tehas Roman Tavast (VMT RT). Arenev Eesti riik ning eriti tema kaitsevägi ja kaitseliit, aga ka lugematud seltsid ja organisatsioonid vajasid kõikvõimalikke tunnuseid ja märke. Olemasolevad töökojad (Ruuben Rekkor, Heinrich Kiiver, Oskar Kattenberg jt.) ei suutnud kindlustada vajalikke koguseid ning kvaliteeti, välismaalt tellimine oli liiga kallis.

Tavast tegi esialgu ka kavandid ise, hiljem kasutas aga üha rohkem tuntuid kunstnikke nagu Paul Luhthein, Günther Reindorff, Ferdi Sannamees, Eduard Järv, Peet Aren jt. Ettevõte esines oma töödega kõigil Rakenduskunsti Ühingu näitustel ja ka 1937. aasta Pariisi maailmanäitusel.

1930. aastate lõpus tegutses VMT RT juba oma hoonetes Pärnu mnt. 20, kus oli oma aja uusim tehnoloogia. Ettevõttes töötas 67 meistrit. Samas asus ka firma esinduskauplus. Tavasti ettevõte tootis suurema osa Eesti märkidest. Seal tehti kõiki Eesti teenetemärke peale Riigivapi teenetemärgi, mida valmistati kullassepp Josepf Kopfi töökojas.

Tavasti tehases tehti vähe lihtsaid ja odavaid massmärke. Ettevõtte põhitoodanguks olid keerukad mitmekihilised, kuumemailitud, skulptuurselt komponeeritud märgid. Omaniku hea kunstimaitse, stiilitunne ja nõudlikkus töö suhtes tõstis toodangu nii kõrgele tasemele, et ta tõrjus Eesti turult välja nii teised kodumaised kui ka välismaised tegijad. Tellimustöid tehti ka Läti ja Leedu ning Põhjamaade tellijatele. Lätis ja Leedus ei olnud üldse võrdväärset tööstust. Vaid Soomes tegutses kuulus Tilanderi firma, mis märkide valmistajana oli mõisteks nagu meie Roman Tavast.

Lisaks valmistas VMT RT väärtmetallist tarbeesemeid, sealhulgas peekreid, pokaale ja karikaid auhindadeks. Kallimad neist olid unikaalauhinnad, mida panid suurvõistlustel välja Vabariigi President ja ministrid. Koostööd tehti Eduard Taska nahatöökoja ja Johannes Lorupi klaasitööstusega.

Nõukogude okupatsiooni ajal natsionaliseeriti VMT RT 26. juulil 1940. See sai uueks nimeks „Metallmärk”. Pärast sõda töötas see Tallinna Juveelitehase nime all. Roman Tavasti järeltulijad said ettevõtte 1993. aastal tagasi.

Roman Tavast jätkas esialgu oma endises ettevõttes tehnilise nõunikuna. Ta arreteeriti 14. juunil 1941, mõisteti surma ja hukati Sosva laagris 3. augustil 1942.

Kaitseväe märgid

Eesti väeosade sümboolika ja märkide loomine algas Vabadussõja ajal. Esimesena asutas 1918. aasta detsembris oma märgi Scoutspataljon. Märgil on hirvepea, tekst EESTI SCOUTS ning ladinakeelne deviis E PLURIBUS UNUM (üks paljudest). Neid valmistati kahest metallist, vasest sõduritele ja hõbedast ohvitseridele. Viimast annetati ka sõduritele vapruse eest – nii oli märk ühtlasi ka Eesti esimesene sõjalisene aumärk. Mõnede muudatustega on Scoutspataljoni märk ka täna samal kujul kasutusel.

Vabadussõja ajal sündisid veel kolme väeosa embleemid. Jaanuaris 1919 kehtestas leitnant Julius Kuperjanov oma väeosale vene surmapataljonide eeskujul käiseembleemi ja mütsimärgi – hõbedase kolba ristatud säärekontidega. Sakala partisanide polgule kehtestati käiseembleem, mis kujutab mõõka, mis sümboolselt eraldab elu (sõduri pea profiilis) surmast (profiilis kolp). Embleemi kujundas kunstnik Rasmus Kangro-Pool. Kalevlaste Malev kasutas käiseembleemina spordiseltsi „Kalev” märki, millel on kolm korda püstloodis rahvusvärvid ning ülaosas mustal põhjal 12 hõbedast tähte (11 maakonda + väliseestlus). Kõik need embleemid võeti hiljem aluseks väeosade märkide valmistamisel.

Pärast sõda ja kaitseväe reorganiseerimist kujundati alates 1921. aastast ka teiste väeosade rinnamärgid. See toimus alul süsteemitult. Olukorra reguleeris Vabariigi Valitsuse 1. oktoobril 1932 antud Väeosade rinnamärkide seadlus, mille alusel kehtestas kaitseminister 12. aprillil 1934 rinnamärgi tüüppõhikirja.

1930. aastate lõpus olid oma märgid praktiliselt kõigil väeosadel –jalaväerügementidel, üksikpataljonidel, ratsarügemendil, vahipataljonil, suurtükiväegruppidel, tehnilistel väeosadel (soomusrongi- ja auto-tanki rügement, side- ja pioneerpataljon) ning merekindlustel.

Lisaks väeosadele olid oma märgid sõjaväe keskasutustel – varustusvalitsusel, topo-hüdrograafia osakonnal, keskhaigemajal ja juriidilistel asutustel. Lennuväele kehtestati lenduri, lendur-vaatleja ja aviomotoristi kutsemärgid.

Omaette komplekti moodustasid sõjaliste õppeasutuste lõpumärgid. Oma märgid olid Eesti sõjakoolil, kõrgemal sõjakoolil, sõjaväe tehnikakoolil ja allohvitseride koolil. Erinevatel lendudel võisid olla erinevad märgid.

Taastatud Eesti kaitseväe üksused on taastanud ka vana sümboolika. Kuperjanovi, Kalevi, Scouts-, side- ja vahipataljon kasutavad vana märki, Viru pataljon kunagist 4. üksiku jalaväepataljoni märki. I Jalaväebrigaad kasutab I Jalaväerügemendi, tänaseks likvideeritud Pärnu pataljon kasutas aga 6. üksiku jalaväepataljoni märki. Kunagised kutsemärgid on taastanud meie õhuvägi.