Külm sõda

 Külmaks sõjaks nimetatakse kahe üliriigi – Ameerika Ühendriikide (USA) ja Nõukogude Liidu (NL) – vastasseisu pärast Teist maailmasõda.

Mõiste „külm sõda” võttis kasutusele USA Riigidepartemangu nõunik Bernard Baruch 1947. a, kui kirjeldas maailmasõja-aegsete liitlaste suhteid kui murenevaid ja konfliktiga asenduvaid. Lisaks rõhutas Baruch, et bipolaarsus võtab esimest korda inimkonna ajaloos globaalse mõõtme. 1946. a peetud kõnes oli vastasseisule viidanud ka Suurbritannia sõjaaegne peaminister Winston Churchill. Tema kasutas ka esimesena mõistet „raudne eesriie”, märkimaks eraldusjoont demokraatlike lääneriikide ja NLi mõjusfääri kuuluva Ida-Euroopa vahel. Külma sõja esimeseks kuulutajaks pidada võib pidada ka Jossif Stalinit, kes esimese sõjajärgse viisaastaku kõnes formuleeris „kahe leeri” doktriini, mille kohaselt jagunes maailm kaheks antagonistlikuks pooleks: imperialistlik-kapitalistlikuks ja progressiivseks kommunistlikuks leeriks.

1950.–1980. aastatel oli rahvusvaheliste suhete üks peamisi valuküsimusi võidurelvastumine. Lisaks tuumalõhkepeaga rakettidele püüti vastaspoolt üle trumbata ka tavarelvastuses: tankid, sõjalaevad, hävitus- ja pommituslennukid, õhutõrjesüsteemid jms. Siiski ei kasutatud relvi otseselt teise üliriigi vastu, vaid nad leidsid rakendust nn puhversõdades, kus USA ja NL toetasid sõdivaid vastasleere kolmanda maailma riikides: Korea sõda (1950–1953), Vietnami sõda (1964–1973), mööndustega ka Afganistani sõda (1979–1989). Samuti võis ainuüksi mingi relvasüsteemi olemasolu ühes või teises piirkonnas põhjustada rahvusvahelise kriisi – selle eredaimaks näiteks on nn Kariibi kriis (1962), kus NLi tuumarakettide paigutamine Kuubale viis maailma tuumasõja puhkemise äärele. Pidev hirm tuumasõja ees ja maakera ressursside ühe laastavam kasutamine andsid tõuke rahu- ja roheliste liikumiste tekkeks, mis on elujõulised tänini. Väärib märkimist, et enne NLi kokkuvarisemist rahastasid NLi salateenistused mitmeid rahuliikumisi eesmärgiga süvendada Ameerika-vastasust ja destabiliseerida sisepoliitilist olukorda.

Eesti jaoks tähendas külm sõda pea viis aastakümmet kestnud okupatsiooni liiduvabariigina NLi koosseisus. Ehkki pärast Stalini surma säilitasid Eestis võimu 1950. a ametisse nimetatud vanameelsed kommunistid, nähti viiekümnendate teisel poolel positiivseid muutusi. Venemaa eestlaste ja Venemaalt toodud funktsionääride võim kahanes ja parteisse võeti tagasi osa 1950. a kõrvale tõrjutud kohalikke kommunistlikke tegelasi, kes olid pärast 1950. a puhastust parteiladvikus veel ellu jäänud. Tervendavaks muudatuseks oli kümnete tuhandete arreteeritute ja küüditatute tagasipöördumine, kes tulid tagasi koos oma mälestusega Eesti Vabariigist, mida sovetlik argipäev ei olnud ähmastanud. 1960. a-tel jõudsid aktiivsesse ikka ka põlvkonnad, kes stalinliku terrori ajal olid alles lapsed ega teadvustanud tolleaegseid hirme. See tõi ühelt poolt kaasa teatud vabameelsuse ja värskuse, teisalt aga algas Nõukogude režiimiga kohandumine, kõneldi „inimnäolisest sotsialismist”. Ent peagi – pärast 1956. a Ungari ülestõusu ja iseäranis pärast 1968. a Praha kevade mahasurumist NLi tankide poolt – saabus pettumus ning ängistav teadmine, et süsteem ei salli reforme.

Lisaks Kodu-Eestile eksisteeris ka Välis-Eesti. Teise maailmasõja tõttu läände põgenenud lõid tugevad Eesti kogukonnad USAs, Kanadas, Rootsis ja Austraalias, mis rajasid oma organisatsioonid, koolid, kogudused, ajalehed jne, kasvatasid nooremat põlvkonda eestluse vaimus, kuid teavitasid ka asukohariikide võime ja laiemat avalikkust NLi okupatsioonist Eestis, nõudes Eesti iseseisvuse taastamist. Tänu lääneriikide mittetunnustamispoliitikale, mille sümboliks olid Eesti välisesindused USAs, Suurbritannias jm, säilis Eesti õiguslik järjepidevus ka „rahvusvahelise õiguse pelgupaigas”.

Afganistani sõda (1979–1989) tõi kaasa Helsingi rahukonverentsiga (1975) kulmineerunud pingelõdvenduse ajajärgu lõpu. 1980. a presidendiks saanud Ronald Reagani aktiivne NLi-vastane välispoliitika (tema ajal toodi käibele mõiste „kurjuse impeerium”) ja algatatud sõjalis-tehnoloogiline võidujooks (nt Tähesõdade programm) viisid Nõukogude Liidu kokkuvarisemise lõpusirgele. Külm sõda oli lõppemas.

Rahvusvaheline kontekst ja reformaatorist NLi uue liidri Mihhail Gorbatšovi võimuletulek 1985. a lõid soodsa pinnase Eesti taasiseseisvumiseks. 1986. a asutati Eesti Muinsuskaitse Selts, 1987. a kevadtalvel algas „fosforiidisõda” kavandatavate uute fosforiidimaardlate kasutuselevõtu vastu Ida-Eestis. Järgnes Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutamine ja Hirvepargi koosolek Molotov-Ribbentropi lepingu aastapäeval 23. augustil 1987, sini-must-valge lipu väljatoomine 1988. a kevadel Tartus ja nn „laulev revolutsioon” 1988. a kevadsuvel koos suurte rahvapidudega Tallinna Lauluväljakul. Pärast Eesti NSV Ülemnõukogu iseseisvusdeklaratsioone ja ebaõnnestunud riigipöördekatset Moskvas tunnustasid Eesti iseseisvuse taastamist 1991. a sügisel nii Boriss Jeltsini juhitud Vene Föderatsioon kui ka lääneriigid.