Kindral Johan Laidoner

20. sajand algas talupojapäritolu Johan Laidoneri (s. 1884) ja poola aadliverd Maria Kruszewska (s. 1886) jaoks rõõmsalt ja lootusrikkalt – ees ootas kogu elu! 1904. aastal kohtusid nad esimest korda ühel peol Vilno sõjakoolis. Maria oli peole kutsutud tütarlastegümnaasiumi parimate õpilaste seas. Neiu pilk peatus kohe pruunisilmsel noormehel. Johan märkas seda ja vaatas ka Mariat uudishimulikult. Orkester hakkas mängima valssi, Johan lähenes Mariale ja kutsus ta tantsima. Johan tutvus Maria emaga, kes tütart peol saatis, ja sai kutse tulla neile koju külla. Kunagi varem polnud ükski talupoeg külalisena üle nende koduläve astunud. „Ma kartsin, et Johan võib käituda äkki kohmakalt või teeb siis meie jaoks midagi naeruväärset,” meenutas Maria hiljem, „aga tema käitumine oli laitmatu.” Johan kinkis Mariale oma foto, mille tagaküljele kirjutas „Навеки Ваш” („Igavesti Teie”), millele Maria lisas küsimärgi. 30. oktoobril 1911, mil nad Peterburis Nikolai sõjaväeakadeemia kirikus laulatati, kustutas ta selle küsimärgi.

1. juunil 1912 lõpetas leitnant Johan Laidoner sõjaväeakadeemia ja pärast puhkust sõitis tagasi Manglisi linna Tbilisi lähedal, kus ta alates 1905. aastast teenis Tema Kõrguse ihukaitsegrenaderide 13. Jerevani polgus.

21. märtsil 1913 sündis Maria ja Johan Laidoneri poeg Michael.

1914. aasta suvi lahutas paljud perekonnad. Mehed sõdisid, naised ootasid ja lootsid, et abikaasat ei tabaks kuul või mürsk. Nii lootis ka Maria.

„1914. aastal me elasime Tifilisis. Johan sõitis rindel, aga mina haige ema ja väikese lapsega pidime kiirelt evakueeruma... ja kõik mu asjad, kaunis kaasavara hõbe, pärsia vaibad ja mis peamine, minu uus klaver Schröder, isegi hõbe pangas – kõik läks kaduma.”

Aastad läksid, kuid sõja lõppu ei paistnud tulevat. 1917. aasta veebruarirevolutsioon, bolševike võimuhaaramine ja Bresti rahu olid pöördelised sündmused, mis mõjutasid kõigi elu. Johanil õnnestus oma pere juurde jõuda. „Vabanenud” sõdurite vägivalla eest varjas ta end ja oma peret Kozlovi linnas. Ent koos said Laidonerid olla lühikest aega – Johanit ootas Eesti. Saatus oli kinkinud eestlastele sajandeid oodatud võimaluse võita kätte iseseisev riik. Algas Vabadussõda ja Eesti sõjavägede ülemjuhatajaks määrati alampolkovnik Johan Laidoner. 1919. aastal saatis ta Venemaale Eesti ohvitseri, kes aitas Marial Eestisse jõuda. 1920. aasta aprillis jõudis koju ka Laidoneride 7-aastane poeg Michael koos vanaemaga.

Hiljem, 26. septembril 1944, kirjutas Johan Laidoner Nõukogude vanglas: „Riiklik iseseisvus on iga kultuuriliselt arenenud rahva suurim ideaal, ilusaim paleus. Et Eesti sai iseseisvaks riigiks ... selles on teiste kõrval väike osa ka minu teeneid ... ja selle oma töö eest ei karda mina vastutust ei ajaloo, ei inimeste ees.”

Need olid kõige ilusamad kakskümmend aastat nii eesti rahva kui Maria ja Johani jaoks. Sõjaliste teenete eest Vabadussõjas sai Laidoner 1923. aastal Viimsi mõisa südame Tallinna lähedal. Viimase Viimsi omaniku Felix Schottländeri perekond oli lahkunud 1919. aastal ja nüüd tuli palju vaeva näha, et majapidamine taastada. Seda tehti suure hoole ja armastusega. Johani lapsepõlves avaldunud loodusehuvi leidis siin täie rakenduse. Ka Maria armastas Viimsit, tema erihuviks olid lilled. 1938. aastal märgiti talukoha suuruseks 146 ha. Viimsis peeti hobuseid, piimakarja, tõuloomi ja noorkarja ning tõukanu ja -kalkuneid. „Minu kanakari”, nagu Maria Laidoner seda kutsus ja lisas: „Kalkuneid on võimalus müüa, kuid kanad lähevad oma tarviduseks. Mis jääbki järele, need kingin ära. Just, just – kingin! Vaadake, mõned kingivad lilli, mõned torte, kooke või ükskõik mida – mina kanu! Nende liha on tõepoolest maitsev – selgete teradega söödetud.”

28. aprill 1928 oli Laidoneride perele traagiline. Maria kavatses koos pojaga külla minna. Kuid Michael ei tahtnud minna inimeste juurde, kes talle ei meeldinud. Puhkes tüli. Michael oli väga iseteadev ega loobunud oma otsusest koju jääda. Keegi ei tea täpselt, kust võttis ta revolvri, millega otsustas mängida „vene ruletti". Lask osutus surmavaks.

See juhtus Laidoneride Tallinna kodus Õllepruuli tänava majas. Hiljem tuli Laidoneride juurde elama Maria vennapoeg Aleksei Kruszewski, kes oli Michaeliga peaaegu ühevanune.

Johan Laidoneri teened Eesti Vabariigi riigikaitse ülesehitamisel, majandus- ja välispoliitiliste küsimuste lahendamisel on väga suured. Kindral Laidoneri esinemised nii Riigikogus kui väljaspool äratasid laialdast huvi. Alati olid tema esinemised korrektsed ja tasakaalukad. Laidoneri silmapaistvateks omadusteks olid põhjalikkus ja täpsus, /... / ülesastumisel paelus tema loomulikkus. Abikaasa Maria püüdis talle kõiges toeks olla. Nende Viimsi suveresidentsis käis palju külalisi ja Maria võis nendega suhelda prantsuse, saksa, inglise, poola, eesti ja vene keeles. Ka Johan Laidoner rääkis viies võõrkeeles.

„Johanil oli palju kohustusi riigielus ja ta sõitis tihti kodunt ära, kuid saatis alati kirju. Hästi on meeles, kui ta kirjutas, et räägitakse, et ärasõit tähendab natuke surra. Seda tunnet mul aga praegu ei ole. Oleme niivõrd lähedased, et oma mõtteis olen ma alati koos sinuga.” (M. Laidoner)

Laidoneridel oli nii Viimsis kui ka Õllepruuli tänava kodus suur raamatukogu. 1940. aasta suveks oli kogunenud 7500 raamatut. 1938. aastal kirjutas Päevaleht: „Osa raamatuid, muusikakirjandust ja muud proua Laidoneri lähemalt huvitavat literatuuri on salongis. Põllu- ja aiatöökirjandus aga oma rohkearvulises kogus asetseb Viimsis. Tähtis osa on sõja-, sõjaajaloo-, ning sõjateaduslikul kirjandusel, peale selle baltica kogu, siin leidub riiulite kaupa Balti ajaloosse, rahvateadusse, agraaroludesse jm. puutuvat kirjandust. Veel on kapp, kus süstemaatilise kogumise tulemusel on kõik meie iseseisvuse kestel väljaantud teosed, mis käsitlevad meie ajalugu (eriosakond Vabadussõda puudutav literatuur), maateadust ja loodusteadust, peale selle statistika.”

Saatuslikul 1940. aasta suvel elasid Laidonerid Viimsis. 19. juulil oli soe ja vaikne ning nii kaugele kui silm ulatus vaatama, paistsid hästihooldatud põllu- ja heinamaad, karjakoplid ja eeskujulikud majapidamishooned. Peremehe soov oli, et Viimsi talu läheks pärast tema ja ta abikaasa surma Eesti riigile.

Pikaajalise tegutsemise vältel diplomaadina Rahvasteliidus oli Johan Laidoner selgesti näinud, milleni võivad viia suurriikide ambitsioonid ja kui vähe arvestatakse väikeriikidega. Nõukogude Liitu pidas ta brutaalseks ja agressiivseks riigiks, väikerahvaste hävitajaks. 24. novembril 1939 ütles ta: „Tegelikult käib praegu sõda võimu pärast. Iga riik tahab omale rohkem võimu, suuremat eluruumi oma rahvale ja mis peaasi , levitada neid ideid, mis lubavad laiendada ja tagada seda võimu. Kes on sõja algataja? Sõjas suurriikide vahel on seda küsimust olnud alati raske lahendada ja ka nüüd.” 26. septembril 1939 ütles Laidoner Riigikogus: „Kui oleks lootust, et kusagilt abi tuleb, ja me teame, et sel ja sel ajal – siis võitleksime ... Meie ajalooline kohus on mitte viia rahvast hävitamisele, vaid katsuda teda raskustest üle viia nii hästi kui suudame.”

26. septembril 1939 Toompeal, ja 2. oktoobril 1939 Riigikogu komisjonide ees esinedes: „Mul on vast kõige raskem seda öelda, et me Vene vastu ei saa, kuigi ometi pean seda tegema, et säästa oma rahvast.”

Maria sõnul kahetses Laidoner, et ei saanud surra sõjaväljal või sooritada enesetappu oma kodus Viimsi mõisas enne kui nad Venemaale küüditati.

Mariale väljasaatmiskorraldust ei esitatud, ta nõudis seda ise, et mehega koos eluraskusi jagada. Koos elati üle alandusi, nälga, haigusi, mõnitusi ja kohutavat ebaõiglust.

Nõukogude Liidu siseasjade rahvakomissariaadi juures asuva Erinõupidamise 1. juuli 1942. aasta otsuses on öeldud, et Maria Laidoneri „kui sotsiaalselt ohtlikku elementi kinni pidada parandusliku töö laagris viis aastat, karistusaega lugeda 28. juunist 1941.“ Seega oleks Maria pidanud vabanema vanglast 28. juunil 1946! Aga 16. aprillil 1952 mõisteti talle uueks karistusmääraks 25 aastat koos kogu vara konfiskeerimisega, kinnipidamisaja alguseks loeti 26. juuni 1941. Teda süüdistati selles, et ta „osutas abi rahvusvahelisele kodanlusele, kes püüdis kukutada nõukogude võimu”.

Viimast korda nägi Maria oma meest 24. aprillil 1952 Butõrka vanglas Moskvas. Johan viidi uurija kabinetist välja kanderaamil ning ta oli meelemärkuseta. Vladimiri vanglas nad kokku enam ei saanud. Johani surmast 13. märtsil 1953 sai Maria teada aasta hiljem, kui ta vangalast vabanes. „Kuhu on maetud minu mees?” küsis Maria. „Noh, mis tähtsust sellel nüüd enam on?” vastas talle vanglaülem. „Pealegi on teised juba peale maetud.”

1954–1961 elas Maria Melenki linnakeses, kus andis klaveritunde. Suhtlemine lastega ja tegelemine lemmikharrastusega taastasid tema eluvaimu. Maria algatusel asutati 1959. aastal Melenki muusikakool, kus nüüd õpetavad klaverimängu Maria endised õpilased.

Esimest korda pääses Maria uuesti Eestisse 1954. aasta detsembris. Sellest teatas üks truualamlik kodanik KGB-le: „Eesti armee endise ülemjuhataja naine Maria Laidoner – karakullkraega mustas mantlis – külastas mitmeid Tallinna kohvikuid. Kontakti kellegagi ei võtnud. Ostis poest mitu noodiraamatut ja saatis need Melenki linna Vladimiri oblastis, käis Kesklinna kalmistul, ööbis Side tänav 14 korter 2, kus elab Laidoneri sugulane Grete Rae.”

Kui Maria teatas Melenkis oma ärasõidust Eestisse, hoiatas teda kohalik julgeolekuülem: „Maria Antonovna, ärge sõitke ära, siin me tunneme teid, aga seal ei oota teid midagi head, uskuge mind.” Selle peale vastas Maria: „Ma ei saa teisiti. Ma olen eestiaegne, ma saan elada ainult Eestis.”

Lõplikult Eestisse naasnuna lubati Marial elada Haapsalus. Ta suri veidi enne oma 90. juubelit 1978. aasta 12. novembril ja maeti Tallinna Aleksander Nevski kalmistule oma poja kõrvale.

„Minu mees oli mu õnn ja õnnetus. Kui keegi peaks minust rääkima, öelgu, et ma väga armastasin oma meest. Muu ei ole oluline.”

20. augustil 2004 etendati Rohuneeme kalmistul Viimsi kooliteatri ja tantsulaagri tantsijate ühisetendust, mille kulminatsiooniks oli Vladimiri kalmistult kindral Johan Laidoneri kalmult toodud mulla pühitsemine. Muld puistati 18. septembril 2004 Laidoneride hauaplatsile Tallinna Siselinna kalmistul.

„Inimesed surevad, – rahvas ei kao, rahvas elab edasi.” (Johan Laidoneri viimane vanglas kirjutatud rida)

Koostanud: Irene Lään
 

Fotod: muuseumi fotokogu