II maailmasõda

II maailmasõda peeti aastatel 1939–1945 enamiku maailma riikide osalusel. Mõnikord viiakse maailmasõja algus ka aastasse 1937, kui algas teine Jaapani-Hiina sõda. Euroopas eelnes II maailmasõjale Hispaania kodusõda (1936–1939), Aafrikas aga Itaalia invasioon Abessiiniasse (1935–1936).

Euroopas ajendasid II maailmasõja puhkemise I maailmasõjas purustatud Saksamaa ja NSVLi ekspansionistlikud eesmärgid. Balkanil ja Aafrikas sekundeeris neile Itaalia, Aasias ja Okeaanias Jaapan. Adolf Hitleri Saksamaa taotles „eluruumi” laiendamist Ida-Euroopas, Jossif Stalini NSVL aga pärast I maailmasõda kaotatud Vene keisririigi alade tagasivallutamist. Ka kommunistliku maailmarevolutsiooni idee polnud maha maetud. Saksamaa ja NSVLi territoriaalsed taotlused kaardistas nende 23. augusti 1939. a mittekallaletungilepingu salaprotokoll.

1919. a asutatud Rahvasteliit ei suutnud uut sõda vältida. Saksamaa ja Jaapan lahkusid Rahvasteliidust 1933. a, Itaalia 1937. a, Hispaania ja Ungari 1939. a. Nõukogude Liit heideti 1940. a välja agressiooni pärast Soome vastu.

II maailmasõda oli ajaloos enneolematu nii tsiviilohvrite arvu kui ka materiaalsete kahjude poolest. Rahvasteliidu desarmeerimiskonverentsid ei suutnud pidurdada relvastuse, eeskätt lennuväe ning raskesuurtüki- ja soomusväe arendamist.

1899./1907. aasta Haagi konventsioonid ja hilisemad Genfi konventsioonid, mida aktsepteeris enamik tsiviliseeritud riikidest, sätestasid tsiviilelanikkonna kaitse, okupatsioonivõimude tegevuse, sõjavangide kohtlemise ja liigsete purustuste vältimise. Kuid Saksamaa ja NSVL käsitlesid omavahelist sõda hävitussõjana ideoloogilise vastase vastu ja idarindel rahvusvahelisi konventsioone ei järgitud. Natslik Saksamaa hävitas oma koonduslaagrites miljoneid tsiviilisikuid, keda peeti rassiliselt alaväärtuslikeks, nende seas eeskätt juute. Hävitati ka poliitilisi vastaseid, eelkõige kommuniste ja sotsiaaldemokraate, ja okupeeritud riikide eliidi liikmeid. NSVLi terror oli suunatud ideoloogiliste vastaste – maaomanike, kapitalistide ja samuti okupeeritud riikide eliidi vastu, kuid ka NSVL ei kohkunud tagasi tervete rahvaste represseerimisest. Lisaks suri miljoneid sõdureid Saksamaa ja NSVLi sõjavangilaagrites.

Partisaniliikumine oli sõjaõiguse „hall tsoon”, kus tsiviilohvrid olid peaaegu paratamatu kaasnähe. Partisaniliikumine oli levinud Valgevenes, Ukrainas, Balkanil ja Kreekas ning Aasias. Poola ja Lääne-Euroopa kontekstis räägitakse enamasti vastupanuliikumisest (résistance), sest tihe asustus ja okupatsioonivõimu poolt täielikult kontrollitud territoorium ei võimaldanud suurte partisanikoondiste moodustamist. Partisaniliikumist okupeeritud NSVLi aladel juhtis Partisaniliikumise Keskstaap Moskvas. Poola Armia Krajowa allus Poola eksiilvalitsusele Londonis. Sageli võitlesid ühel maal okupantidega erinevad liikumised – Ukrainas tegutsesid nii Moskvale alluvad Sõdir Kovpaki partisanid kui ka rahvuslik Ukraina Ülestõusuarmee (UPA).

UPA võitles ka Kovpaki partisanide ning hiljem Punaarmee ja NSVLi julgeolekuorganite vastu, Kovpaki partisanid ja UPA omakorda aga Armia Krajowa vastu. Ka Kreekas ja Balkanil võitlesid sakslastega, aga ka omavahel kommunistlikud ja rahvuslikud partisanid.

II maailmasõjas võitsid demokraatlikud lääneriigid liidus totalitaarse NSVL-iga totalitaarse Saksamaa ning tema liitlased. Sõjategevus Euroopa sõjatandritel lõppes 1945. aasta mais ja sõda Jaapani vastu 1945. aasta septembris. Osa II maailmasõja konflikte jätkus kodusõdade ja vastupanuliikumisena. Olulisemad olid kodusõjad Kreekas ja Hiinas (mõlemad 1946–1949) ning vastupanuliikumine Ukrainas, okupeeritud Balti riikides ja mujal.

Eestlaste üksusi Punaarmee ja Saksamaa relvajõudude koosseisus