I maailmasõda

Esimene maailmasõda puhkes 1914. aastal. Sõja otseseks ajendiks sai Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinandi mõrvamine Sarajevos 28. juunil 1914. See andis Austria-Ungarile ettekäände esitada Serbiale ultimaatum ja pärast selle tagasilükkamist kuulutada Serbiale sõda. Venemaa kartis kaotada mõjuvõimu Balkanil ja kuulutas Serbia toetuseks 31. juulil välja mobilisatsiooni. Järgnes Saksamaa sõjakuulutus Venemaale ja Prantsusmaale. Suurbritannia astus sõtta 4. augustil.

Sõja tegelikud põhjused on kaugemas minevikus. 20. sajandi alguseks oli maailm jaotatud põhiliselt Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel ning eeskätt Saksamaa taotles senise maailmakorra ümbervaatamist. Teravaid erimeelsusi suurriikide vahel oli ka Lähis-Idas, kus põrkusid Saksamaa ja Suurbritannia huvid.

Esimeses maailmasõjas võitlesid kaks vastandlikku sõjalist blokki: Keskriigid ja Antant (Entente; liitlased). Esimese tuumiku moodustasid Saksamaa ja Austria-Ungari, hiljem lisandusid Türgi ja Bulgaaria. Antanti kuulusid Inglismaa, Venemaa ja Prantsusmaa. Hiljem liitusid nendega Itaalia ja USA. Ameerika Ühendriikide majanduslik ja sõjaline abi aitaski liitlastel sõja lõpuks võita.

4 aastat, 3 kuud ja 13 päeva kestnud sõja lõpetas Pariisi rahukonverents (1919–1920), millel võitjad sundisid Saksamaa alistuma Versailles’ rahulepingule. Leping nõrgendas Saksamaa konkurentsivõimet maailmaturul ja piiras tema suveräänsust. Ida-Euroopas ja Ees-Aasias lagunesid kolm impeeriumi – Austria-Ungari, Venemaa ja Osmanite riik. Iseseisvusid Austria, Ungari ja Tšehhoslovakkia. Endised Austria-Ungari valdused Balkanil liitusid Serbia ja Montenegroga (a-st 1929 kandis riik nime Jugoslaavia). Venemaast eraldusid Poola, Leedu, Läti, Eesti ja Soome. Ukraina, Valgevene ja Taga-Kaukaasia riikide iseseisvumise katsed ebaõnnestusid.

Eesti Esimese maailmasõjas

Eestist (Eestimaalt ja Liivimaa kubermangu Eesti osast) mobiliseeriti Vene armeesse ligi 100 000 meest, kellest langes umbes 10 000. Ehkki enne sõda teenisid Eestist pärit mehed kas Eesti-, Liivi- ja Kuramaa või Loode-Venemaa polkudes, võitles Eesti mehi kõigil rinnetel.

Esimeses maailmasõjas oli Eesti rinde lähitagalas. 1917. aastal oli siin koos sõjalaevade ja eesti rahvusväeosadega umbes 200 000 sõjaväelast. Suurem osa neist teenis Peeter Suure merekindluse väeosades. Lisaks oli Tallinnas mitu tehast, mis tootsid sõjavarustust ja tehnikat alates padrunitest ja lõpetades sõjalaevadega.

I maailmasõda muutis suurel määral Eesti siseelu ja pingestas majanduslikku olukorda. Hinnad tõusid, raha kaotas järk-järgult väärtuse ning must turg, eelkõige salaviina müük, lõi õitsele. Peagi oli puudu tähtsamatest tarbekaupadest (sool, suhkur, petrooleum, riie), mistõttu seati sisse kaardisüsteem. Suur hulk tööealistest meestest mobiliseeriti, mistõttu maal jäid paljud põllud sööti. Põllumajandusele mõjus halvavalt ka hobuste ja kariloomade rekvireerimine. Erinevalt Venemaa suurlinnadest Eestis otsest näljahäda siiski ei olnud. Kuid toorainepuudusel seisid sageli ka sõjalisi tellimusi täitvad tehased.

Sõja alguses lõpetasid töö paljud tööstusettevõtted, sh Mayeri keemiatööstus, Laakmanni trükikoda ja Waldhofi vabrik. Viimase lasksid 1915. aastal õhku paanikasse sattunud Vene sõdurid, kui Pärnu lahte ilmusid Saksa laevad. Ettevõtete seiskumise põhjustas nii kütteainete puudus, kui ka turu kokkukuivamine. Kiiresti hakkas kasvama tööpuudus. Viimast leevendas osaliselt tööjõu maale suunamine ja sõjavarustust tootvate tööstusharude juurutamine. 1917. aastal algas nii tehaste sisseseade, aga ka Tartu ülikooli vara evakueerimine Venemaale.

1914. aasta oktoobri lõpus keelati saksa keele kõnelemine avalikes kohtades ning määruse rikkumise eest võis saada kuni 3000 rubla trahvi. Veidi hiljem suleti saksakeelsed ajalehed, ent suurim hoop baltisakslusele oli saksakeelsete koolide sulgemine.

Sõjategevus Eestis

Kaitsmaks Peterburi (Petrogradi) võimaliku rünnaku vastu merelt alustati juba 1912. aastal Soome ja Eesti rannikul rannakaitsepositsiooni ehitamist. Seda tuntakse Imperaator Peeter Suure merekindlusena. Lääne-Eesti saartele jõuti ehitustöödega alles 1915. aastal. 1917. aastaks valmisid 57 suurtükiga rannakaitsepatareid, 13 õhutõrjepatareid ja mitu merelennukite baasi. Võimalikesse dessandi maabumise piirkondadesse ehitati traattõkked ja kaevikud. Alates sõja algusest oli Vene merevägi vette lasknud ligi 38 500 miini, ainuüksi Irbe väina pandi 10 000 miini.

Lääne-Eesti saartel oli 1917. aastal ligi 15 000 meest. Hiljem lisandus veel umbes 7000, nende seas ka 1. eesti polgu kaks pataljoni. Kaitset juhtis siin kontradmiral Dmitri Svešnikov ja tema staabiülem oli kapten Nikolai Reek. Vene laevastiku merejõud Liivi lahel koosnesid kahest vanast soomuslaevast (Slava ja Graždanin), 3 ristlejast ja 33 hävitajast, lisaks väiksemad laevad. Liivi lahe laevastikku juhtis viitseadmiral Mihhail Bahhirev.

Saksa dessant Saaremaale – operatsioon Albion – algas 12. oktoobril 1917 ja kestis viis päeva. Dessant maandati Tagalahte. Operatsiooni üldjuht oli jalaväekindral Hugo von Kathen, kellele allus XXIII reservkorpus. Sellele oli juurde antud 42. jalaväediviis kindralleitnant Ludwig von Estorffi juhtimisel. Dessandiks moodustatud merejõududesse kuulusid lahinguristleja „Moltke”, 10 lahingulaeva, 9 ristlejat, 58 hävitajat ja kuus allveelaeva, lisaks 181 mitmesugust abilaeva ja 124 mootorpaati. Dessantlaevastiku juht oli viitseadmiral Erhard Schmidt. Operatsioonis osales 24 600 ohvitseri ja sõdurit koos 8500 hobuse, 2500 vankri, 40 suurtüki, 220 kuulipilduja ja 80 miinipildujaga.

Saksa vägesid saatis kiire edu, sest revolutsioonist nakatunud Vene väest polnud enam vastast. Kui patriootlikult meelestatud ohvitserid püüdsidki kohati vastupanu organiseerida, ootasid paljud vene sõdurid sakslaste tulekut valgete lipukestega. Ka mandrilt täienduseks saadetud mehed ei suutnud sakslaste edasitungi peatada. Sakslaste operatsiooni efektiivsusest annab märku ka asjaolu, et Lääne-Eesti saarestiku vallutamisel sai surma ja jäi teadmata kadunuks vaid 184 sakslast, vangi võeti aga üle 20 000 venelase – sealhulgas 5 kindralit – ning sõjasaagiks langes suur kogus laskemoona ja varustust.

Lääne-Eesti saarestiku vallutamisega ja sõjalaevastiku viimisega Läänemerele lootsid sakslased rajada teed Petrogradi peale. Kuid järgnenud revolutsioon Venemaal ja hiljem ka Saksamaal muutsid sõja kulgu.

Revolutsioon Venemaal

1917. aastaks oli Venemaa sõdinud juba ligi kolm aastat. Alalised kaotused ja taganemised sõjaväljal olid kasvatanud sõdurite vastumeelsust sõja suhtes ja ka tavakodanikud ootasid majandusraskuste tõttu pikisilmi sõja lõppu. Sotsiaalset käärimist kandsid edasi rahvarahutused Petrogradis, mis lahvatasid veebruari lõpus kogu Venemaa hõlmanud revolutsiooniks. Nikolai II loobus troonist ning võim läks üle Ajutisele Valitsusele.

Venemaa sõjast esialgu ei väljunud. Ajutine Valitsus üritas rindel isegi uusi pealetunge ette võtta, mis ei andnud aga loodetud tulemust. Lisandus uus sisepoliitiline asjaolu – Venemaa vähemusrahvused, sh eestlased hakkasid nõudma autonoomiat või isegi iseseisvust. Märtsis ja aprillis liideti Eestimaa kubermanguga Liivimaa kubermangu eesti osa ning seati ametisse Eestimaa kubermangukomissar. 5. juunil valiti kubermangu Ajutine Maanõukogu (Maapäev).

 Saksamaa toetas sõja ajal Venemaa äärmusliikumisi, lootes nii kaasa aidata Venemaa kokkuvarisemisele ja sõjast väljumisele. Üks niisuguseid oli Vladimir Uljanov-Lenini juhitud enamlaste ehk bolševike partei. Enamlased lubasid rahvale rahu, leiba ja maad. Ajutine Valitsus ei suutnud riigi lagunemist peatada ning kui enamlased 1917. aasta novembris riigipöördega võimu haarasid, ei toetanud neid enam keegi. Juba novembri lõpus sõlmiti idarindel vaherahu. Brest-Litovski rahuläbirääkimiste katkemisel alustas Saksamaa 1918. aasta koos liitlastega idarindel uut suurpealetungi. Võitlusvõimetu Vene sõdurite mass taganes peaaegu vastupanu osutamata. Sakslased hõivasid mõne päevaga Eesti, Põhja-Läti, Valgevene ja Ukraina. 3. märtsil 1918 oli Lenini valitsus sunnitud sõlmima Brest-Litovski rahulepingu. Venemaa loobus kaotatud aladest ja igasugustest õigustest nendele ning väljus sõjast.

Eesti rahvusväeosad

1917. aasta märtsis, pärast Vene revolutsiooni, algas eesti rahvusväeosade moodustamine. Aasta lõpuks formeeriti neli jalaväepolku, tagavarapataljon, insenerirood ja suurtükiväebrigaad. 1917. aasta oktoobris algas nende baasil 1. eesti diviisi formeerimine. Diviisiülemaks määrati kindralstaabi alampolkovnik Johan Laidoner ja staabiülemaks kindralstaabi alampolkovnik Jaan Soots. 1918. aasta aprillis saatsid Saksa okupatsioonivõimud diviisi laiali. Rahvusväeosadesse koondati suurem osa eesti ohvitsere ja hulk rindekogemusega sõdureid, kellest kujunes Eesti armee tuumik Vabadussõjas.

Eesti iseseisvuse väljakuulutamine

24. veebruaril 1918, enne Saksa vägede sissetungi ja Vene vägede taganemise ajal, kuulutas Päästekomitee Eesti iseseisvaks. Saksamaa seda ei tunnustanud ja Saksa väed okupeerisid Eesti. Eesti Ajutine Valitsus läks põranda alla, rahvusväeosad saadeti laiali ja juunis algas eesti poliitilise juhtkonna vahistamine. Siiski sai Ajutine Valitsus de facto tunnustuse Suurbritannialt, Prantsusmaalt, ja Itaalialt. Pärast 11. novembril 1918 sõlmitud Compiègne’i vaherahu Saksamaa ja Antandi vahel andsid Saksa okupatsioonivõimud võimu üle Ajutisele Valitsusele.